Viimastel kuudel on tulnud erinevaid sõnumeid sellest, et Ameerika Ühendriigid on oma sõjalist kohalolekut Euroopas oluliselt vähendamas. Aaviksoo sõnul ei saa sellest tulenevalt otseselt öelda, et Ameerika Ühendriigid on oma Euroopa liitlasi hülgamas.

"Ma ei sõnastaks seda niimoodi. Ma arvan, et kõik, kes on viimaste aastakümnete arenguid jälginud, on aru saanud, et Pax Americana, nii, nagu ta pärast Teist ilmasõda sündis, on objektiivselt otsa saanud. Ameerika Ühendriikidel ei ole ei poliitilist, majanduslikku ega sõjalist jõudu tagada seda maailmakorda, mis pärast Teist ilmasõda sündis," ütles Aaviksoo.

"Kes ei saanud sellest aru siis, kui viimane lennuk lahkus Kabuli lennuväljalt ja ameeriklased tõmbusid välja oma 20-aastasest jõupingutusest eksportida liberaalset demokraatiat, siis see oli vähemasti see hetk, kus me pidime aru saama, et maailmas on erinevaid lahendusi," lisas ta.

"On liberaalne lääne demokraatia, aga on ka Hiina, kellel on oma tee. On Venemaa, kes põhimõtteliselt ei ole näinud oma tulevikku liberaalse demokraatia raamides. On India, kes ilmselgelt liigub oma enam kui miljardi inimesega oma rada pidi. On väga raske ette kujutada, et liberaalne demokraatia lähikümnenditel võidaks Aafrikas, aga varsti on seal enam kui poolteist miljardit inimest. Nii et me peame selles multipolaarses maailmas toime tulema," rääkis Aaviksoo.

Aaviksoo sõnul ei ole Euroopal mõtet ameeriklastele midagi ette heita, pigem tuleb aru saada, et vastutus Euroopa arengu eest on palju rohkem Euroopa riikide õlgadel kui varem.

"Me peame oskama hakkama saada oma liitlastega, ka näiteks Türgiga, kelle seisukohad on paljuski erinevad, aga eelseisval NATO tippkohtumisel, ma usun, leitakse mõistlik tasakaal Euroopa, Ameerika, brittide ja Türgi vahel. Usun, et saame sealt positiivse sõnumi," sõnas Aaviksoo.

"Ühel või teisel moel tuleb meil Venemaaga suhtlema asuda"

Aaviksoo hinnangul on vaja kainelt suhtuda ka Venemaasse. "Me ei korralda kunagi võiduparaadi Punasel väljakul. Meil ei ole mõtet ka retooriliselt hakata Venemaad kuidagi tükeldama. Me peame temaga toime tulema sellisel moel, nagu ta on, elimineerima või minimeerima temast tulenevad riskid," rääkis ta.

"Me peame targasti talitama ka Hiina suhtes, sest ettekujutus, et Hiina ei kasuta oma majanduslikku võimu ja monopoli kriitiliste mineraalide üle meie huvide vastaselt, on ekslik," lisas Aaviksoo.

Aaviksoo sõnul tuleb võtta nii Venemaad kui ka Hiinat realistlikult. "Aga samuti me ei peaks seadma eesmärgiks nende teise usku pööramist, rääkimata nende üle võidu saavutamisest. Multipolaarses maailmas tuleb läheneda oma väärtustele veidi teistmoodi. Need on meie väärtused, mille eest me seisame, aga me ei saa kuidagi arvata, et kõik teised üle maailma peaksid need tingimata omaks võtma või et me peaksime neid relvajõul või kuidagi teisiti eksportima hakkama," lausus Aaviksoo.

Rääkides nii Alar Karise kui ka Alexander Stubbi üleskutsetele avada Venemaaga suhtluskanalid, ütles Aaviksoo, et sellest ei ole pääsu.

"Ilmselt liiguvad asjad positiivses suunas selles mõttes, et Ukraina suveräänsus ja tema võitlus lõppevad positiivselt. Millal ta saavutab kontrolli kõikide oma territooriumide üle, on palju keerulisem küsimus. Tõenäoliselt kuum sõda lõppeb siiski lähiajal, ma ei pea silmas küll nädalaid ega kuid, pigem aasta perspektiivi. Mis saab Venemaast edasi, keegi ei tea, aga mis valikud meil Venemaaga on, kui me ei räägi ja kui me näeme ainsat suhtlemisviisi läbi relvade, siis see ilmselt ei ole tuleviku lahendus. Ühel või teisel moel tuleb meil Venemaaga suhtlema asuda. Meil tuleb seda teha loomulikult lähtudes oma huvidest, soovitavalt ka omada vastavat jõuõlga nii sõjalises, majanduslikus kui ka poliitilises ja ideoloogilises mõttes. Nii et selles mõttes ma arvan, et mõte läbirääkimiste vajalikkusest ja nende möödapääsmatusest on põhimõtteliselt õige. Etteheited Kremli ukse taga kraapimisest on lihtsalt lapsikud. Aga millal ja kuidas seda teha, seda on täna vara öelda. Aga teha seda tuleb ja ühel hetkel me selleni jõuame," rääkis Aaviksoo.

"Oleme välispoliitikas liiga käremeelsed"

Aaviksoo hindas, et Eesti on julgeoleku- ja kaitsepoliitikas võtnud põhimõtteliselt õige hoiaku. "Meie eksistentsiaalne risk on meie idanaaber ettenähtavas tulevikus, mitte ainult täna. Me peame selleks valmistuma. Ma ei tahaks öelda, et ükski hind ei ole liiga kõrge, aga kindlasti see viis protsenti, mis me täna eraldame, on minu arvates põhjendatud," ütles Aaviksoo.

"Väljendaksin oma kriitikat selles suhtes, et me oleme võib-olla liiga käremeelsed ja sõnades väljendame seisukohti, mida ei ole vaja nii kõva häälega öelda. Pigem teha seda vaikselt ja tegudes, natuke rohkem Soome moodi kui siis käremeelsete poliitikute moodi, kes ronivad igale platvormile ja lehvitavad kõiki lippe. Ma ei arva, et välisminister peaks olema kuidagi isiklikult ja eraldi puudutatud. Ma arvan, et neid, kes on retoorikas teinud võib-olla rohkem kui praktilise poole pealt, on ka teisi," kommenteeris Aaviksoo.

"Ja teiseks, õppigem ka nendelt riikidelt, kellel on Venemaaga enam kui 1000-aastane kogemus. Heita Türgile ette tema käitumist ja arvata, et Türgi alahindab Venemaad, on minu meelest lihtsalt ajalooliselt asjatundmatu. Sama puudutab ka Saksamaad ja Prantsusmaad ja teisi meie NATO liitlasi. Kõikidel nendel on oma kogemus ja omad põhjused. Mul on hea meel, et nad on viimastel aastatel võtnud ikkagi ka selge arusaamise, et Venemaa on täna täpselt niisugune, nagu ta on, ja ühiselt tegudega ja vähem sõnadega lahendame ka selle julgeolekuprobleemi," lausus Aaviksoo.