Eesti taolisele väikeriigile on tihtipeale omane pidev mõttetöö selle üle, kuidas teised – inimesed, rahvused, riigid või ühiskonnad – meisse suhtuvad. Nii meisse indiviididena kui ka meisse riigina.

Selle mõttetöö käigus läheb teinekord meelest, et sama mõttetööga võivad tegeleda ka teised, meist suuremad, kuid maailma ja ajaloo mastaabis siiski vähemapoolsed rahvad ja riigid. Näiteks meie põhjanaabrid, meist nii rahvaarvult kui ka majanduslikult neli korda suurem Soome.

Nii mõnigi kord läheb selline mõttetöö liialdusteni. Olen näiteks vaid Soomes ja Eestis kohanud ajakirjanduslikku žanri "mida see väliskülaline meist arvab"; žanri, mille võib jagada mitmeks liigiks: mida arvatakse meie riigist, meie ühiskonnast, meie inimeste käitumisest, meie toidust, meie kultuurist... jne. Ja ükski külaline ei paista olevat piisavalt tähtsusetu, et seda temalt mitte küsida.

On raske ette kujutada, et ühelgi prantsuse, briti või Hispaania ajakirjanikul tuleks pähe näiteks riigis viibiva eestlasega sel teemal jututada.

Samas on teinekord siiski hea teada, mida mujal meist arvatakse – näiteks siis, kui see puudutab kaitsepoliitilisi valikuid ja sõjalisi otsuseid.

Soomes läinud nädala lõpus avaldatud raport NATO liikmesuse mõjudest tegeleb kasulikku laadi mida-meist-mõeldakse analüüsiga kümnete lehekülgede kaupa. See on leidnud kohe pärast avalikustamist kajastamist ka Eesti meedias.

Vaatame aga korraks siis otsa sellele, mida Soome välisministeeriumi tellitud ning endiste diplomaatide ja praeguste välis- ja turvalisuspoliitikauurijate koostatud mida-meist-mõeldakse raport mõtleb meist, eestlastest ning laiemalt kõigist Balti riikidest.

Kõige olulisema võtab kokku selge lause: Soome ja Rootsi jaoks on strateegiliselt tähtis, et Soome lahe lõunarannik ning Läänemere idarannik (ehk siis Eesti, Läti ja Leedu) püsivad vabad.

Teine lause ütleb, et Soome ja Rootsi jagavad ühist põhjamaist ning Läänemere ruumi, kus nad seisavad silmitsi samade strateegiliste väljakutsete ja ebakindlusega. See puudutab eriti Balti riikide turvalisust.

Kolmas lause märgib veel, et Balti riikide turvalisuse parandamine piisavate sõjaliste meetmetega on nii Soome kui ka Rootsi huvides.

Eesti meedias on mingil määral avaldatud artikleid, milles üks või teine allikas on spekuleerinud mõttega, kuidas käituksid Soome või Rootsi juhul, kui Balti riikides puhkeks sõjaline konflikt. Kas nad tuleksid appi?

Hoolikal vaatlusel ja värske raporti hoolikal lugemisel ilmneb, et küsimus pole oluline. Kui veel hoolikamalt vaadelda, pole otsustava tähtsusega isegi küsimus, kas Soome ja Rootsi peaks meie turvalisuse huvides NATO liikmed olema.

Raportis märgitakse – üsna pragmaatiliselt – et tõenäosus, et Venemaa testiks Balti riikides NATO kollektiivkaitset ehk 5. artiklit, on väike; aga kui nii juhtuks, oleks nagunii ainult suurematel NATO riikidel piisavalt ressursse, et sõjaliselt sekkuda. Parim, mida näiteks Soome suudaks otsese sõjalise jõu mõttes teha, oleks osalus NATO kiirreageerimisüksuses.

Küll aga on raportis peidus üks palju olulisem tähelepanek, õigemini kaks: NATO jaoks on Balti riikide kaitsevõime tugevdamine strateegiline väljakutse. Üks NATO rõhuasetustest on võimekus toimetada lisajõudu Balti riikidesse – kas läbi 112 kilomeetrit laia (ja seetõttu haavatava) Kaliningradi ja Valgevene vahelise maa-ala, niinimetatud Suwalki koridori; või Kaliningradist mööda minnes – võimalik, et Rootsi ja Soome kaudu.

Seal see on: võimalik, et Rootsi ja Soome kaudu.

Võtame nüüd kõik kokku.

Kui Venemaa ründaks Balti riike, poleks otsustava tähtsusega see, mitu meest, soomukit või lennukit Soome ja Rootsi suudaks välja panna. Soome ja Rootsi – kelle jaoks, nagu raport märgib, on Balti riikide vabana säilimine strateegilise tähtsusega – lubaks NATO suurtel liikmesriikidel sel juhul oma territooriumit, õhuruumi ja taristut kasutada. Ja see tooks Balti riikide kaitsesse otsustava tähtsusega sügavuse.

Ning ma julgen väita, et see juhtuks isegi siis, kui Soome ja Rootsi ise ei oleks NATO liikmed. Alus selleks loodi juba kaks aastat tagasi, kui mõlemad riigid allkirjastasid NATOga niinimetatud vastuvõtva riigi toetuse tagamise lepingu.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.