Harri Tiido: pragmaatilisest föderalismist Euroopa kaitses
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Euroopa kaitsevõime arendamine. Mais ilmunud Sauli Niinistö nime kandev raport pakub kolm teed Euroopa kaitsevõime arendamiseks tingimustes, kus USA osalus väheneb või isegi mingil ajal kaob, märgib Tiido.
Mõttetööga tegelejate jaoks on põhitegevus mõtlemine. Poliitikute jaoks on põhitegevus poliitika tegemine. Puhuti aga teevad mõtlejad poliitikat ja poliitikud mõtlevad. Erineva mõttetöö viljad vormuvad tihti ettekanneteks, analüüsideks, raportiteks. Kaks aastat tagasi ilmus Euroopa ja selle kaitsevõime seisukohalt mitu kasulikku raportit.
Need olid Itaalia endise peaministri Enrico Letta raport Euroopa ühisturust, milles ka kaitsetööstus teemaks. Teiseks Euroopa Keskpanga endise presidendi Mario Draghi raport Euroopa Liidu reformide vajalikkusest ja sügisel nägi ilmavalgust Soome endise presidendi Sauli Niinistö raport Euroopa tsiviil- ja sõjalisest valmidusest. Neist enim on vast räägitud Draghi raportist, millel on küll mõju olnud, kuid tundub, et mitte piisavalt.
Draghi raportile tasub juurde lugeda tema hilisemaid mõtteavaldusi, kasvõi tänavu mais Karl Suure auhinna vastuvõtmisel peetud kõnet. Arvestades Ukraina sõda ja ookeani tagant valguvat kaootilisust tasub meenutada Draghi hoiatust, et Euroopa üks suur haavatavus on tema strateegiline sõltuvus. Ja teiseks tema tungivat viidet pragmaatilise föderalismi vajadusele Euroopas.
See kõik puudutab ka kaitsevaldkonda. Õigemini on see kõik strateegiline pundar, milles põimuvad julgeolek, tehnoloogia kui oleviku ja lähituleviku võtmeteema, kaubandus, energeetika ja palju muud.
Tänavu mais ilmus veel üks Niinistö nime kandev raport, sedapuhku Euroopa julgeoleku konkreetsemate arendamisteede teemal. Niinistö on selle mitme mõttekoja ühisüllitise koostanud töörühma juht, osalisi oli kokku 23, vahetult kirjutajaid kolm–neli, pluss veel vaatlejad ja ka raporti esitleja oli tegelikult Steven Blockmans. Kuid see on vormi poole pealt. Kui eelmise Niinistö raportiga võrrelda, siis seekordne on palju sihitum ja edasiseks arendamiseks ainet pakkuv. Loodetavasti ei jää see pelgalt mõtteharjutuseks.
Raporti pealkiri ütleb üldsuunitluse kohe ära: "Rohkem Euroopat kaitsevaldkonnas". Soome Yleisradiole antud intervjuus märkis Niinistö, et ta olla juba Donald Trumpi esimesel presidendiajal selgitanud tollele euroopalikuma NATO mõttesuunda. Aga noh, Trumpile võib ju palju selgitada või seletada, vaevalt et see pikka mõju omab. Seekordset raportit nimetab Niinistö esimeseks konstruktiivseks Euroopa nägemuseks sel teemal.
Üllitis pakub kolm teed Euroopa kaitsevõime arendamiseks tingimustes, kus USA osalus väheneb või isegi mingil ajal kaob. Esimene tee on NATO Euroopa samba tugevdamine ehk euroopalikum allianss. See on ka töörühma eelistatuim variant.
Eesmärk oleks USA kaasatuse säilitamine kõige kriitilisemates valdkondades, rajades samal ajal euroopalikumat struktuuri. See tähendaks ka NATO juhtstruktuuri euroopalikustamist. Kui NATO vägede ülemjuhataja roll jääks ameeriklastele, vähemalt esialgu, siis mitmete ühe- kuni kolmetärnikindralite ametikohad peaksid minema eurooplastele. Nende seas oleksid eelkõige luure, operatsioonide ja planeerimise valdkondade juhtimine.
Taastada tuleks NATO Eurogrupp, mis eksisteeris aastail 1968–1993. Sõjaline paigutumine tuleks korraldada Euroopa liikmesmaade regionaalsete gruppide alusel, näiteks idatiib, Arktika ja Vahemere piirkond.
Vajalik on komandokeskuste viimine võimalikule tegevuspiirkonnale lähemale. See tähendaks näiteks maavägede staabi tugevdamist Soomes, Mikkelis ja idatiiva eest vastutava ühendstaabi rolli üleviimist Brunssumist Hollandis uude maavägede staapi Poolas. Selle väejuhatuse eesotsas oleks ühe Ida-Euroopa riigi kõrge ohvitser. Brunssumis saaks aga olema NATO vägede Euroopa ühendstaap, mis planeeriks ja juhiks Euroopa veetavaid NATO operatsioone.
Suur roll oleks NATO ja Euroopa Liidu koostöö tugevdamisel. NATO roll oleks peamiselt koordineerimine ja standardite kujundamine, kuna ühisrahastus on alliansil tagasihoidlik. Euroopa Liit aitaks aga kokku lepitud sihid konkreetseteks investeeringuteks ja sõjalisteks vahenditeks muuta.
Teine pakutud tee on Euroopa uus multilateralism. See eeldab olemasolevate võimete kaardistamist ja kriisiplaanide koostamist juhuks, kui USA või mõni muu liikmesriik muudab NATO tegevusvõimetuks. Vajalik on võimekate, tahtekindlate ja usaldusväärsete Euroopa riikide tuumikrühma loomine.
Lisaks nähakse ette Põhja-Atlandi Nõukogu konsensusest mitte sõltuva Euroopa julgeolekunõukogu loomine. Julgeolekunõukogul peaks toeks olema oma komandostruktuur, kindel sõjaline eelarve ja paljurahvuselised kaitsejõud. See tähendaks ilmselt tahtekoalitsioone ehk minilateralismi, mille puhul olemasolevad rühmitused, nagu näiteks Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi kolmik või Põhjamaade rühm laieneksid.
Pakutakse nii-öelda kihilist strateegiat. Kahepoolsed partnerlused oleksid üks kiht, regionaalsed rühmitused teine ja NATO oleks kolmas kiht. Seejuures Euroopa Liit oleks kaasatud kõigis kihtides.
Kolmas pakutud tee on Euroopa Liidu juhitav kaitsekoostöö, mis tähendaks EL-i vastastikuse kaitse klausli reaalseks muutmist. Liidu kaitsekoostöö tuleks panna teenima ühiseid strateegilisi huve. Senistele projektidele, nagu idatiiva valve, droonialgatus, õhukilp ja kosmosekilp, tuleks lisada kauglöögivõimekuse kasvatamine ja pilvandmetöötlus Euroopa sõjavägede andmevahetuse kiirendamiseks. Ka Euroopa Liidu võimepaketid vajaksid arendamist.
Ja lõpuks on vajalik ühtne poliitiline juhtimine rajamaks tõeline Euroopa kaitseühendus, millel on ka relvajõud täitmaks ülesandeid ühtse julgeolekukontseptisooni alusel.
Kuigi töörühma eelistus on esimene tee, tundub, et seda nähakse siiski kui esimest astet teisele ja kolmandale tasemele arenemisel. Kui see tekst panna kokku pragmaatilise föderalismiga, tähendab see lähiajal eelkõige tahtekoalitsioonide alusele minekut, kuid ka Euroopa Liidus enamushääletuse laiendamist.
Mõtteliselt võiks kujutada regiooni, mis ulatuks Arktikast Põhjamaade ja Bukaresti Üheksa liikmesmaade, või neist osade, kaasamisega Aadria ja Musta mereni. Ja näeks kindlasti tulevikus ette ka Ukraina kaasamist praegu ilmselt tegusaima sõjalise jõuna Euroopas.
Lõpetuseks veelkord kaks võtmeterminit: pragmaatiline föderalism ja minilateralism. Ehk on neil mõju ka Euroopa Liidu uuele julgeolekustrateegiale. Igal juhul näikse asjaga kiire olevat ja loodetavasti jõuab see ka poliitikute mõttemasinavärki.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
