- Kes seda hinnasõda veab ja kust võiks tulla lahendus?

„Ma ei teagi, mis on hinnasõda. Tootjad pakuvad kaubandusele, kaubandus võtab vastu, kaubandus määratleb ise oma hinnad – kuidas ta seda teeb, see on iga turuosalise enda asi. Juurdehindluse marginaale piimatööstused ei määra, see on puhtalt kaubanduse küsimus.“

- Miks saavad kauplused tööstustelt piima nii soodsalt kätte?

„See on konkurentsisituatsioon, kus lihtsalt pakutakse. Kilepiim on nö commodity-toode [ankurtoode, mille abil ostja just sellesse poodi meelitatakse – toim.], mida müüakse Eestis 5 mln pakki kalendrikuus. Kes mis hinnaga pakub ja kas ta saab selle eest ka mingisuguseid soodustusi, ei oska öelda.“

- Kes veab praegu tööstustest seda odavat pakkumist? Kas Tere on see?

„Kindlasti ei ole. Ma arvan, et nüüd kõik hakkavad vastu vaidlema, aga kindlasti ei ole. Minu roll ei ole seda kommenteerida või öelda midagi oma konkurendi kohta, aga küll ma seda turgu tean ja tunnen. Meie pakkumised kaubandusele ei ole kindlasti turu kõige madalamad.“

- Kas Tere pakub praegu 25 sendiga?

„Aga miks te arvate, et me pakume?“

- Kauplustelt on selline väide, et Tere pakub. Ma sellepärast küsingi, kas Tere pakub 25 sendiga?

Ma kindlasti ei usu, et mõnigi kauplus on teile väitnud, et Tere pakub 25 sendiga, sellepärast, et see on juba konkurentsiseadusega vastuolus, et keegi turuosaline võiks kommenteerida teise turuosalise pakkumisi. Kui teile on keegi öelnud, et Tere pakub 25 sendiga, mida Tere pole kohe kindlasti teinud, siis tuleks kohe konkurentsiametisse pöörduda ja sellele saada selge selgus.“

- Mis siis on Eesti piimatootmise põhihädad ja kust otsast seda lahendama hakata?

„Piimatootmises põllumajanduslikus baasis ei olegi häda. Häda on maailmaturuhindades ja eelmisel aastal kadus Euroopas ära piimatootmise kvoot. Euroopas on piimatootmine praegu hästi kasvanud. Ka Venemaale me piimatooteid enam saata ei saa – Baltikumi piimatoodete turg on Venemaa. Nende koosmõjus on maailmaturuhinnad langenud. Paremat hinda saab teha koostöös – mida rohkem koostööd, seda parem.

Ma olen teinud palju ettepanekuid. Kui kilepiima on müüdud juba eelmise aasta augustikuust 35 sendiga, siis detsembrikuus ma kirjutasin piimaliidu juhtidele ja ka Maalehe inimestele, et paneme piimale kasvõi aktsiisi peale 20 senti, aga võib-olla see tarbijale ei sobi. Või kehtestame kooskõlas konkurentsiametiga sellise olukorra, kus pool poe piimahinnast läheb farmerile. Näiteks kui poes on 84 senti piim, mis kedagi ei tapa, siis 42 senti läheb farmerile. Ma ei saanud nendele ettepanekutele vastuseid. Jah, võib-olla need ettepanekud ei ole teostatavad, aga kui koos mõelda ja koos teha, siis miski on ka teostatav.

Alles äsja olen saatnud mitu-mitu ettepanekut, et kui meil täna läheb tooraine eksporti ja eksporti viiakse meil täna kuskil 700 tonni toorainet 18-19 sendiga, siis see hind mõjutab ka siseturu hinda. Kui eksporti minevast toorainest tuuakse või ja juust siia turule tagasi, siis meie tööstused peavad vaatama, et nad selles konkurentsis ellu jääksid ning paratamatult hakkab hind langema ja siis tekib ka õigus pakkuda madalamat hinda. Kui meie maksame täna 21-23 senti, siis kui minu kõrvalt sõidab piim 18 sendiga, siis ühel päeval hakatakse minu käest küsima, miks sa 23-ga ostad, kui pakkumises on ka 18 sendiga. See 18-19-sendine piim tuleks turult ära kõrvaldada, siis ei ole enam selliseid madalaid pakkumisi ja piima hind leiab oma õige koha. Õige piima hind saaks olla 27-29 senti.

Loomulikult on piimatootjate huvi saada paremat hinda, kui see täna on. Esmatootja, tööstus, kaubandus, ühine laud, koosmõtlemine – ja see peab kõik kooskõlas konkurentsiseadusega toimuma, et ei oleks mingisugust seaduse teisitimõistmist.“

- Kes praegu dikteerib hinda, kauplus, tööstus või esmatootja?

„Hindadest ei tohi konkurentsiseaduse mõistes tegelikult rääkida. Tööstused pakuvad tooraine eest hinda, tööstused pakuvad kaubandusele põhipiimaportfelli ja muid tooteid. Kaubandus otsustab, kelle käest ta võtab ja kelle käest ta ei võta.“

- Kuidas saab üldse võimalikuks, et poodi jõuab 35-sendine piim müügile?

„Piima hind kujuneb väga lihtsalt. Kui tooraine on 23, sealt läheb rasva osa maha 3 senti, kilekotihind on 2 senti, transport tehasest jaotuskeskusesse on 3 senti, jaotuskeskuse kompensatsioon tagasi poodi viimiseks on 3 senti ja nii see hind on.“

- Kaupmees tahab ju ka raha saada?

„Praegu ongi nii, et kaupmees ei saa raha, tööstus ei saa raha ja esmatootja ei saa raha – see on hästi tobe, aga see on käinud juba aasta aega.“

- Tere toob osa oma toormest sisse ka välismaalt. Kui suures osas ja miks?

„Moosi toome Austriast, Poolast, Lätist, Soomest. Koort toome Saksamaalt, Hollandist. Meil on partnereid 300.“

- Miks on koort vaja tuua Eestisse sisse?

„Koorele ehk rasvale on täna suurem nõudlus kui valgule ehk lõssile. Kui vaatame täna maailmaturuladusid, siis seal on 400 000 tonni lõssipulbrit, mis võrdub nelja miljoni tonni piimaga, ja 200 000 tonni võid, mis ka suures piires võrdub nelja miljoni tonni piimaga. Kui vanasti jäi alati rasva ehk koort üle, siis nüüd on pigem puudu just piimarasva, mitte piimalõssi.“