Esimesel septembril, teadmistepäeval, tasub meenutada tarku inimesi. Seepärast alustan ühe Tammsaare tsitaadiga aastast 1934.

Tammsaare kirjutab: „Meie kool on jällegi ühe reformi võrra vanem. Aga kas ka parem? Selles osas lähevad nähtavasti arvamused lahku. Lehtede järele otsustades liigutab meeli [---] õppeviis: pearõhk olevat õpetamisel, mitte õppimisel. [---] Nõnda siis ka võib pahatihti sündida, et laps lõpetab keskkooli või ülikooligi mingisuguse magistrina, aga ometi on ta emakeeleoskus üpris puudulik.“

Mind on viimasel ajal – kuigi see viimane aeg on tegelikult juba õige pikk – vaevanud ja häirinud arusaamine, et eestlaste (eriti noorte eestlaste) emakeeleoskus on „üpris puudulik“. See vaatab vastu nii e-kirjadest kui ka suulisest kõnest, pikematest artiklitest rääkimata – lonkavad nii grammatika ja interpunktsioon kui ka sõnavara ning süntaks.

Vahel näib, et õigesti kirjutada isegi osataks, aga ei viitsita. Et küsimus ei olegi niivõrd teadmiste puudumises, vaid rohkem ükskõiksuses nende teadmiste suhtes.

Ning siis tekib küsimus, miks ei tule meie koolidest noori täiskasvanuid, kes väärtustaksid oma emakeelt. Kes hindaksid lisaks ka veel palju muud rahvuskultuurile olulist. Oli hirmutav vaadata videot noortest, kelle käest 20. augustil küsiti, mis päevaga on tegu ning kes seda ei teadnud. Ometi olid nad kõik käinud eesti koolis!

Kas ei ole nii, et eesti kooli üks eesmärkidest (selle kõrval, et anda lastele arvutamis- ja lugemisoskus) on Eesti kodanike uute põlvkondade harimine eestimeelses vaimus? Kool ei peaks andma ainult funktsionaalseid oskusi, vaid pakkuma jalgealust ka rahvuslikule identiteedile. Eriti praeguses segases ja ebakindlas maailmas.

Vaadates näiteks seda, kuidas õpetatakse lapsi Londoni algklassides, ei jää kahtlust, et ennekõike rõhutakse seal inglise identiteedi omandamisele. Ja seda ilma igasuguse valehäbita. On selge, et rahvusliku ajaloo ja kultuuriga tegelemine on seal põhiteema.

Üks tähtsamatest meie identiteediruumi osadest on aga just keel. Emakeele ja teiste humanitaarainete õpetamise kaudu toimub kõige vahetumalt väärtuskasvatus. Emakeelega peame olema võimelised kirjeldama tervet maailma meie ümber. Keele valdamine teeb inimesest ühiskonna liikme ja annab võtme ka nn sotsiaalse sidususe toimimiseks.

Katrin Kalamees-Ruubel on oma hiljutises doktoritöös välja toonud masendava tõsiasja, et aastatel 1986-2010 on üldhariduskoolis eesti keele tundide arv vähenenud 495 tunni võrra. Teiste sõnadega: kui varem oli emakeele ja kirjanduse tunde nädalas 12, siis praegu on neid 6.

Ta toob esile ka selle, et õppijad õpivad eesti keelt kui õppeainet, mitte kui oma ainulaadset emakeelt. Seetõttu muutub emakeele mõiste sisu ähmaseks ning mis kõige hullem – õppekavade koostajate meelest võikski eesti keelt õpetada võõrkeeltega samadel alustel.

Seda kõike silmas pidades jääb mulje, et haridussüsteem mitte üksnes ei ole loid rahvusliku identiteedi harimisel, vaid on häälestatud selle suhtes ükskõikselt või isegi eemalehoidvalt.

Nii nagu 1934. aastal Tammsaarele, nii jääb ka meie ajal mõneti arusaamatuks, mida õigupoolest on eesti koolides viimastel aastatel reformitud? Ja kas suure reformimise käigus ei ole ära unustatud midagi õige olulist?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.