Teema avamiseks peame analüüsima mõistet „erakond“. Mõiste on kirjeldatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 48. Igaühel on õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud. Põhiseaduse (PS) kommenteeritud väljaanne täpsustab mõistet ja sellega seotud aspekte:

a) PS § 48 kaitseb eraldi erakondadesse ühinemist ja erakondi. Erakonna mõiste sisustamine on Riigikogu ülesanne.

b) Erinevalt teistest mittetulundusühingutest peab erakonna juhatus kohtu registriosakonna juures erakonna liikmete nimekirja ja see avalikustatakse mittetulundusühingute ja sihtasutuste veebipäringusüsteemis.

c) Arvestades erakondade olemust ja osa riigivõimu teostamisel, on tõhus erakondade rahastamise kontroll avalike huvide kaitse seisukohalt oluline ja võrreldes teiste ühendustega põhjalikumalt reguleeritud. Erakonnale tehtud annetused peavad olema avalikustatud, avalikustamise reeglitest ja rahastamise piirangutest kinnipidamise üle on ette nähtud järelevalve.

Peibutusparteid on erakonnalaadsed poliitilised tooted, mis kasutavad erakondade põhiseaduslikke võimalusi, kuid ei vormista oma tegevust erakonnana. Seetõttu ei kanna nad ka erakonnale pandud seaduslikke kohustusi.

Peibutusparteide liikumise algatas tegelikult tänane europarlamendi saadik Indrek Tarand erakondadele vastandumiseks. Teda ei saa aga selles süüdistada. Esiteks on ta vaba mees vabal maal, teiseks toetavad teda selles tegevuses valijad, andes vajaliku legitiimsuse ja kolmandaks vormistas ta kogu protsessi seaduslikult üksikkandidaadi („peibutuspardi“) institutsioonina.

Vabariigi Presidendi valimistel on viimane variant põhiseaduslikult välistatud. Ka 2011. aasta presidendivalimistel käitus Indrek Tarand täiesti seaduskuulekalt, täites Keskerakonna presidendikandidaadi rolli.

Möödunud presidendivalimistel Marina Kaljurand oma tegevuses nii kuulekas ei olnud. Visanud ministriportfelli kabineti nurka ja suundunud oma sõnade järgi ”ajama oma asja valimiskogus“ astus ta üle piirist, mis on lubatud erakondadele, kuid mitte üksikisikule.

Peibutuspardiliku variandiga esinesid ka IRL ja Vabaerakond. Oma kandidaadi esitamine „erakondade ülesena“ oli sisuline pettus, mille politoloogid ja rahvas kiiresti läbi hammustasid. Igatahes sai IRL Jõksi abil „pildile tagasi“. Kas see pilt täna ka ilus välja näeb, pole IRLi vaatenurgast nii oluline kui nutusest seisust vabanemine. Vabaerakond jäi selles protsessis igas mõttes IRLi selja taha.

Seekordsed presidendivalimised olid erandlikud neljas aspektis.

Esiteks jäi Riigikogus saavutamata isegi lihthäälteenamus. Põhiseaduse § 79. sätestab ühemõtteliselt: "… Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. … " Seega oleks vajatud lisaks koalitsiooni häältele ka opositsiooni omi. Valitsejad astusid rehale, püüdes teha kaht presidenti korraga.

Teiseks astuti täpselt samale rehale valimiskogus, kus eirati põhiseaduse järgmist normi: "…Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega. … " Kui viimasesse vooru jõuavad kaks koalitsiooni kandidaati, siis on ilmselge, et kummalegi ei jätku nõutavaid hääli.

Kolmandaks tekitati kahe suure erakonna sisevõitluses täiendav poliitiline killustatus. Neljandaks valiti välja (inglise keeles kõlab see selgelt: "selected, not elected") uus president riigikogu vanematekogus.

Täna tekkinud olukorda kirjeldab ka põhiseaduse kommenteeritud väljaanne: "Parlamentaarse riigikorraldusega riikide valimiskogudes rakendatakse esimestes voorudes üldiselt kõrgendatud häälteenamuse nõuet. Sellega stimuleeritakse poliitilisi jõude koostööle. Eestis on valimiskogus mõlema vooru puhul ühesugune nõue: presidendi valimiseks on vajalik hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamus ehk rahvakeeles 50%+1 hääl. Teises hääletusvoorus sama nõude säilitamisel ei ole välistatud võimalus, et kumbki kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, eriti kui mõjukamate poliitiliste jõudude poolt esitatud kandidaate oli esimeses voorus kaks. Enama arvu kandidaatide puhul on võimalik valimiste blokeerimine vähemuse poolt nn tühjade sedelitega. Võib tekkida olukord, et presidendi valimine jõuab tagasi Riigikokku."

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et põhiseadust muutmata ei ole võimalik välistada olukorda, et valitsejate käitumise tulemusel jõutakse samasugusesse olukorda.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.