Presidendivalimised Eestis võivad kergesti tunduda nagu ebamugav unenägu, mis kordub iga viie aasta järel. Unenägu, mis ununeb kiiresti. Nagu unenäod seda ikka teevad.

Praegu on juuli lõpp. Kandidaatide ülesseadmine riigikogu hääletusvoorudeks peab olema tehtud umbes kuu aja pärast, kuid seni pole avalikkusel veel mingit selgust, kes võiksid olla need kandidaadid, keda parlamendierakonnad toetavad ja kelle üle riigikogu otsustama hakkab. Ainult üks erakond on oma eelistuse selgelt välja öelnud. Presidendivalimised ei peaks sellised välja nägema.

Selline tõdemus peegeldus teatud mõttes ka Lennart Meri peaaegu viimastes sõnades presidendina. Kõneledes viimast korda riigikogu ees, ütles ta oma kõne päris lõpus: "Teie käes on hetke pärast seaduseelnõu, mis annab Eesti rahvale õiguse, mis on enamusel demokraatlikest Euroopa rahvastest. Menetlege seda jõudsasti!"

See seaduseelnõu oli president Meri poolt algatatud eelnõu põhiseaduse muutmiseks ja puudutas presidendi valimist otse rahva poolt. Lennart Meri viimane soov presidendina oli see, et juba järgmistel presidendivalimistel 2006. aastal saaksid Eesti kodanikud valida presidenti otse. Seda õigust Eesti rahval ei ole aga siiani.

Ajalugu läks teist rada pidi. See eelnõu unustati kiiresti ära ning Eesti poliitilise eliidi enamus on kuni praeguseni olnud järjepidevalt presidendi otsevalimiste vastu ning selle poolt, et presidendi määramine oleks nende privileeg. Olenemata sellest, et vaevalt see praegune protsess kellelegi au teeb. Ja olenemata sellestki, et Eesti kodanike väga selge ja ülekaalukas enamus on presidendi otsevalimist alati toetanud. Seda toetab järjepidevalt umbes kolmveerand Eesti kodanikest.

Eesti presidendivalimiste süsteem lonkab päris mitut jalga, aga ükski vigastus ei ole piisavalt suur, et asjaosalisi ehk erakondi päriselt tegutsema sundida. Mis ennekõike silma torkab?

Kandidaatide esitamise tähtaeg on ikka veel problemaatiline. Ajaaken enne hääletamist on karjuvalt lühike, üheksa päeva enne esimest hääletusvooru riigikogus. Selline lühike tähtaeg lükkab kogu kandidaatide üle otsustamise protsessi paratamatult erakondade tagatubadesse, kust see välja ei paista. Ja see saadab sõnumi, et kandidaatide valiku puhul ei olegi avalik läbipaistvus oluline.

Lisaks on valimiste protseduuris ikka veel sees võimalus, et valimised kukuvad valimiskogus läbi. Nagu see juhtus 2016. aastal, mil presidendiks lõpuks määrati erakondade siseringide kokkuleppe tulemusena Kersti Kaljulaid. Protsess saab läbi kukkuda, kuna sedelite rikkumisega on tasavägises olukorras võimalik hääletamine nurjata.

Samuti on praeguses süsteemis kaks erinevat valijaskonda, riigikogu ja valimiskogu, mis potentsiaalselt võivad anda presidendile väga erineva demokraatliku legitiimsuse. Eriti terav probleem on see just praeguses poliitilises olukorras, kuna eksisteerib arvestatav tõenäosus, et presidendi valimistel on määrav roll sellel osal riigikogust, kellel juba ammu puudub arvestatav valijaskonna toetus ja usaldus.

Valimiskogus on see probleem mõnevõrra maandatud, kuna kohalikest omavalitsustest tulevad valimiskogu liikmed peegeldavad valijaskonna eelistusi paremini kui praegune riigikogu koosseis. Isegi vaatamata sellele, et haldusreform nudis kohalike omavalitsuste esindajate osakaalu valimiskogus mitu korda väiksemaks, kui see algselt oli.

Lühike tähtaeg ja kandidaatide ülesseadmine esmalt ainult riigikogu liikmete poolt kindlustab selle, et kogu protsess on läbipaistmatu. Kuu aega on aega ja me ei tea, keda ja miks erakonnad toetavad. Igasuguseid nimesid on ringi hõljutatud, kuid kedagi ei saa siin protsessis uskuda, sest nii palju on tühja juttu, manipuleerimist ja vee tahtlikku sogastamist.

Samal ajal võib kindel olla, et kuskil kuluaarides toimub intensiivne mäng ja sobitamine, mida meelega hoitakse avalikkuse eest varjul, sest päevavalguses jääks sellest lihtsalt väga halb mulje. See protsess ei tee demokraatiale au, pigem vastupidi.

Otsevalimised oleks lahendus praeguse süsteemi puudustele. Lahendus, mida kasutavad presidendi valimistel ka teised parlamentaarsed demokraatiad, kus presidendil ei ole väga palju otsest võimu.

Lahendus oleks juba seegi, kui kandidaatide ülesseadmine oleks demokraatlikult avatud protsess.

Praegu võib riigikogu hääletusvoorudes presidendikandidaadi üles seada 21 riigikogu liiget. Kui mõelda meie valijaskonna suuruse ja valimisaktiivsuse peale, siis esindavad need 21 rahvasaadikut umbes 100 000 valijat.

Kui mõelda valimiskogu peale, siis esindavad 21 valimiskogu liiget, kes ka võivad kandidaate üles seada, väga laias laastus umbes poole vähem ehk 50 000 kodanikku. Miks mitte anda kandidaatide ülesseadmise õigus vastavale arvule Eesti kodanikele. See sunniks olulise osa protsessist erakondade tagatubadest välja.

Samuti võiks mõelda sellele, et riigikogu hääletusvoorud üldse ära jätta ning et valimised võiksid toimuda üksnes valimiskogus. Selleks tuleks muidugi ka see viga hääletamissüsteemis parandada, mis lubab valimistel valimiskogus ebaõnnestuda. Selline süsteem, et otsuse teeb valimiskogu, aga kandiaate võivad üles seada kodanikud, oleks ainulaadne. Aga see ei tähenda, et see poleks variant, mida kaaluda.

Me oleme aga oma poliitilise protsessi vangid. See ajutine ebamugavus ning paar kuud kestev komejant ei tekita piisavalt suurt poliitilist kriisi, et riigikogu enamust sundida astuma samme põhiseaduse muutmiseks. Ning tundub, et kellelgi ei ole piisavalt poliitilist tahet, et võidelda selle eest, et muuta süsteem avatumaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks lihtsalt selle pärast, et see on õige asi, mida teha.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.