Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Maryan Abdulkarim: sisserändajad peavad saama oma identiteedid ise määratleda

Maryan Abdulkarim.
Maryan Abdulkarim. Autor/allikas: Uwa Iduozee

”Inimestena oleme me lõppude lõpuks üsna samasugused. Iga inimene igatseb seda, et ta on n-ö nähtav – et tal tekib teiste inimestega ehe side ning et teda nähakse ennekõike isiksusena.” Nii ütleb 34-aastane Somaalia juurtega soomlanna Maryan Abdulkarim, kelle elu ja huvidega on seotud nii mitu erinevat rolli ja identiteeti, et nendest on raske ainult ühte tiitlit välja valida. Ja polegi vaja, märgib Abdulkarim ise.

Tema sõnul on väga tähtis, et inimene saaks ise määratleda ja väljendada, mis on tema identiteedid, kellena ta ennast tunneb. See on miski, mida keegi ei tohiks saada teisele inimesele peale suruda või millega seoses ei tohiks inimese valikuid eitada, tühistada.

”Minu identiteet on mitmekihiline ja ma ei taha neist lihtsalt ühte valida – olla ainult tamperelane [Tampere on linn Kesk-Soomes -toim], ainult ajakirjanik, ainult moslem, ainult feminist, ainult somaallane või ainult soomlane. Minu jaoks on äärmiselt loomulik olla seda kõike korraga.”

Soome üks suuremaid väljakutseid ongi tema sõnul seotud sellega, et erinevaid teemasid – ka rahvusi, erinevaid vähemusgruppe jne – on alati tahetud kindlatesse kategooriatesse paigutada, et neid oleks lihtsam käsitleda. Abdulkarimi jaoks on see problemaatiline, sest ükski neist rühmadest ei ole homogeenne, ühtne ega ühetaoline.

”Soomes elab päris palju Eestist pärit inimesi ja ma väidan, et kui mina suhtuksin ükskõik kellesse neist stiilis ”ma olen kunagi ühe eestlasega kohtunud, te olete kindlasti kõik samasugused”, siis see solvaks või vähemalt ahistaks seda konkreetset eestlast, kellega ma parasjagu kokku puutun. Sama lugu on ka Süüriast või tegelikult kust tahes mujalt siiakanti saabunud inimestega,” kirjeldab Abdulkarim.

Tavalisuse normi puur

”Alati kui määratletakse, mis on tavaline, kipub see rahvusriigis tähendama rahvusriigi ajaloolistele normidele vastavaid heteroseksuaalseid teovõimelisi indiviide. Ja kõik, mis sellest erineb, on muu – ning sellise vahe tegemine omakorda tugevdab seda normi,” seletab Maryan Abdulkarim hetkiti pisut kagumurdelises soome keeles.

Aga mida lihtne Eesti inimene võiks teha või kuidas mõelda olukorras, kus ühest küljest kõik muutub ja riiki saabub väga teistsugusest kultuurist pärit pagulasi ning teisalt tegutseb äärmuslasi, kes tahavad varjupaigataotlejate majutuskeskustele tule otsa panna või poliitilisi jõude, kes deklareerivad, et ”meie kvoot on null”?

”Võib-olla mõelda rohkem selle peale, kes mina olen, mis on need elementaarsed asjad, mis teevad minust eestlase. Ning kui sellest aru saadakse – ahhaa, mina olen niimoodi ehitatud, minu identiteet on selline –, siis saadakse aru ka sellest, et see kõik on miski, mis kuulub just sellesse konteksti. Et see kõik on võimalik, sest ma olen üles kasvanud Tallinnas või Pärnus või Saaremaal,” seletab Abdulkarim.

Lihtsalt öeldes ei tee erineva rahvus- ja kultuurilise taustaga inimestega kokkupuutumist lihtsamaks mitte oma identiteedi ning selle mõistmise nõrkus, vaid just tugevus, selle teadvustatus ja läbimõeldus.

Maryan Abdulkarim

* sündinud 1982. aastal

* 1990. aastast elab Soomes

* aktiivselt kolmekeelne: kasutab igapäevases suhtluses somaali, soome ja inglise keelt

* freelance-ajakirjanik

* võrdõiguslusasjatundja

* feministliku partei asutajaliige

* Helsingi ülikooli soouuringute üksuse aastaauhinna Vuoden Kristiina 2016. aasta laureaat

Kusjuures mustanahalised moslemid pole ainsad, kellel Soomes normatiivse suhtumise tõttu heidelda tuleb. Ka valgenahalistel, näiteks Venemaalt või Eestist pärit sisserändajatel on raskusi näiteks Soome tööturul.

”Kui eesti nimega inimene otsib Soomes tööd, siis võib juhtuda, et Matti Virtanen saab selle koha siiski kergemini kui tema. Ning see pole seotud sellega, et too inimene oleks töötajana halvem või tal oleks vähem haridust kui soomlasel. See on seotud sellega, et [tööandjal] on teatud ettekujutus – Matti Virtanen on oma olemuselt tuttav, aga too teine tuleb Eestist ja me pole päris kindlad, millega seal harjunud ollakse ning kuidas seal tööd tehakse.”

Lõpuks liidetakse selle inimesega stereotüüpe, mis objektiivselt võttes ei puuduta seda inimest üldse. Ning mida kaugemale inimene üldiselt väljakujunenud normist jääb, seda raskem tal on.

Soorollidesse surus alles kool

1990. aastal 7-aastaselt pagulaspere lapsena Soome saabunud Maryan Abdulkarimi enda jaoks on teda enim kujundanud üleskasvamine Tamperes, pisut Tartu-laadses ülikoolilinnas. Kusjuures juba varajasest lapsepõlvest peale on tema elu olnud omamoodi müüdimurdmine.

”Kuidas minust kasvas feminist ja võrdõiguslane? Isa kasvatas mind nagu poissi ja ema nagu tüdrukut,” seletab Abdulkarim lihtsalt, kuigi lääneriikide üldise arusaama järgi on tegemist suure paradoksiga – moslemiperest kasvab feminist.

Tegelikult oli nii, et kui stereotüüpiline lähenemine surub väikese moslemitüdruku koduseinte vahel alistatud rolli, kust ta pääseb välja ehk alles moodsa lääneriigi kooli minnes, oli reaalsus vastupidine. Soolist ja rahvuselist rollistamist koges Abdulkarim alles Soome koolis.

”Kodus olin ma harjunud tegema kõike seda, mida mu vennadki. Kui ma läksin kooli, vaatas õpetaja mulle peale ja eeldas kohe, et ahhaa, tore väike somaali tüdruk, kindlasti lihtne, vaikne ja kombekas. Ühesõnaga, kõike muud, kui ma tollal olin,” muigab Abdulkarim.

Tema sõnul komistavad inimesed tihti selle eksikujutelma otsa, et ”mis on mulle tavaline, on kõigile tavaline”. Kusjuures see ei ole nii sugugi ainult enamuste suhtumises vähemustesse, vaid ka vastupidi. Abdulkarim räägib loo oma lapsepõlvest, mil ta pidas alguses imelikuks oma sõbra perekonda, kus söödi erineval ajal kui tema enda kodus.

Seetõttu polegi kunagi hea, kui kõik ümbritsev pidevalt ainult toetab inimese enda arusaamu ja tema tegelikkust. Nii võib sattuda mulli, kus enda tõekspidamised ja kombed paistavadki ainuõiged – ning kõik erinev automaatselt mitte ainult teistsugune, vaid ka vale.

”Alles siis, kui oma tavasid ja valikuid hakatakse teadvustama mitte normaalse või tavalisena, vaid just nimelt oma tavade ja valikutena, ollakse võimelised mõistma ka teiste inimeste tavasid ja valikuid ning oma valikuid ei tundu enam ainuõiged.”

Kõik rassism pole teadlik

Loomulikult on mustanahaline, pead ja õlgu katvat hijab’i vaba valikuna kandev naine, naisõiguslane, võrdõiguslane ja feministliku partei asutajaliige kogenud piisavalt ka otsest rassismi. Kuid ta toonitab, et rääkides rassismist tuleb meeles pidada, et on olemas kahesugust rassismi.

”Ideoloogilist rassismi esindavad inimesed on võtnud teadliku suuna – süvendada oma tegevusega inimeste vahelist ebavõrdsust ja diskrimineerimist. Aga üksiku rassistliku teoga võib hakkama saada kes tahes ning täiesti tahtmatult. Ja sel juhul ei ole võimalik väita, et see inimene on rassist – sest kõik teevad vigu ja see on loomulik.”

Osa teadvustama rassismist on ka näiteks see, kui Abdulkarimi poole Helsingi tänaval automaatselt inglise keeles pöördutakse. Või püütakse temaga rääkida nagu poolkurdi lapsega, rõhutatult valjuhäälses ja lihtsas keeles: ”KAS SA RÄÄÄÄGID SOOME KEEEELT?!”

Teatud mõttes rassistlik on tema sõnul aga kogu Soome – ja miks mitte ka Eesti – kollektiivne eneseteadvus, mis on, kantuna suurest soovist kuuluda Läände, võtnud üle suure osa kolonialistlikust narratiivist. Kollektiivses alateadvuses on hierarhia, mille kohaselt valged on kõrgemal ja mustad madalamal. Samas pole kõik ühiskonnas valitsevad normid sugugi seotud nahavärviga. Abdulkarim toob näiteks teovõimelisuse.

”Meil on ühiskonnas norm, mille kohaselt tavalisus tähendab teovõimelisi inimesi – ja see on põhjus, miks sa ei ulatu ratastoolis istudes nõudekapini ega saa sealt taldrikut kätte. Meie elamud on rajatud keskmise pikkusega teovõimelisele inimesele! Aga kas see tähendab, et inimene, kes selle maja projekteeris, päriselt tahtis puudega inimesi taga kiusata?

Tõenäoliselt mitte, ta lihtsalt on ühiskondliku tausta vang ega mõtlegi selle peale, et peaks puudega inimestega arvestama,” näitlikustab Abdulkarim.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: