Kui ma vaatan neid nimesid, kes tegid üleskutse, siis kas need inimesed teie jaoks on? Sõbrad? Tuttavad? Mõttekaaslased?

Jah, pigem tuttavad selles mõttes, et ma olen kõigi nendega suhelnud. Ma tean neid kõiki. Keda rohkem, keda vähem. Meid seob pigem ühesugune arusaamine sellest, mis Eestis täna on ja kuidas siin probleem on.

Kuidas see mõte teil liikuma hakkas? Kui mõtleme nüüd nende esitajate peale, siis kas te kohtusite omavahel, arutasite ja ühel hetkel jõudsite järelduseni, et te võiks proovida saada Eesti presidendiks?

Minuga on sel teemal väga erinevad inimesed juba mõnda aega rääkinud. Aga ma ei ole seda võtnud kuigi tõsiselt, sest me kõik lootsime, et Alar Karis jätkab. Ja sinnamaani on see olnud pigem puhtteoreetiline jutt.

Aga nüüd, kus Alar Karis teatas võidupühal, et ta ei jätka enam presidendina, oli meil Raivo Varega telefonikõne. Ta küsis, kas ma olen valmis seda teoreetilist arutelu, mis meil varem on olnud, jätkama ja kandideerima. Ma ütlesin jah.

Ehk siis Raivo Vare on see inimene, kes on teised allkirjad sinna avaldusele kogunud ja tema on teie kampaaniameister?

Ma olen kõigi nende inimestega ka isiklikult suhelnud. Ma tunnen neid juba mõnda aega, aga ma ei saa ka öelda, et me oleksime väga lähedased inimesed. Me oleme kokku puutunud erinevatel üritustel. Ja maailmavaateliselt on meil palju sarnast. Aga Raivo Varet võib nimetada kampaania juhiks küll.

Te ütlesite, et kahjuks Alar Karis teatas oma mittekandideerimisest. Kui te vaatate taasiseseisvunud Eesti presidente, kellega te kõige rohkem sarnanete? Sarnanetegi kõige rohkem Karisele maailmavaateliselt?

Karis jättis maha väga olulise juhise või suuna, millele peaks keskenduma. Sest oma kõnes ta mainis ka seda, et tuleb vaadata Eestisse sisse ja parandada ennekõike siinset olukorda. Ja ma olen sellega täiesti nõus, sest meil on täna ühiskonnas tekkinud lõhe. Me peame inimestega rääkima, inimesi uuesti kokku tooma ja leidma selle rahvusliku ühtsuse, mis meil praegu natuke või isegi suhteliselt tugevalt lonkab.

Seega te ei ole nõus president Toomas Hendrik Ilvese väljaöelduga, et president ei peagi praeguses olukorras olema näoga rahva poole, vaid peab olema näoga teiste riigijuhtide poole, sest ajad on lihtsalt niivõrd hullumeelsed.

Ma ei saa nüüd päris täpselt aru, mida te selle teiste riigi juhtide all mõtlete, aga president peab olema näoga rahva poole. Lõppude lõpuks on riigipeana presidendi kohustus ennekõike hoida Eestit ja ka rahvuslikku ühtsust.

Ilves pidas silmas seda, et presidendi kõige olulisem funktsioon on siiski välissuhtlus ja kriitilistes olukordades on väga tähtis, milline on selle inimese välispoliitilise suhtluse pagas ja sidemed, inglise keele oskus ning kõik muu sellega kaasas käiv.

Loomulikult on välispoliitikal oma koht olemas ja iga riigi puhul on see oluline. Aga välispoliitikat ei tee ainult president. Välispoliitika eestvedaja on ikkagi ennekõike valitsus, kui me räägime Eestist kui demokraatlikust ja parlamentaarsest riigist. Presidendi põhikohustus on ikkagi põhiseaduslikkuse järelevalve ja rahva nii-öelda ühtsuse tagamine.

Te olete maailmavaatelt konservatiiv? Või kuidas te ennast maailmavaateliselt üldse paigutaksite?

Jah, pigem tõesti konservatiiv. Nii see on.

Te jätsite ühele presidendi Roosiaia vastuvõtule minemata, sest seal oli kohal ka Sveta Grigorjeva. Kuidas selline käitumine tulevasele presidendile sobib?

See oli aastaid tagasi, esiteks. Teiseks, sel hetkel ei kavatsenud ma Eesti Vabariigi presidendiks saada. See oli seotud sellega, et minu jaoks on 20. august Eesti rahvuspüha, mil 1991. aastal olime me valmis surema selle eest, et Eesti Vabariik sünniks. Ja nähes ette seda, milline tuleb sõnavõtt või kõne, ma pidasin vajalikuks sinna mitte minna.

Eesti ühiskonnas ja demokraatias on see täiesti loomulik, et ongi väga erinevad arvamused ja seisukohad. Isegi riigipühadesse suhtutakse meil mitte ühtemoodi ning mõni ametnik peab lausa Tartu rahu liigset mainimist ohtlikuks. Kuidas tulla toime selliste arvamuste ja inimestega, kes ei ole teiega ühte meelt? Kuidas te presidendina selliste inimestega suhtlema hakkaksite?

Kuulge, nagu ma ütlesin, tol hetkel ma ei olnud president. Ja mul oli õigus otsustada, kas ma lähen sinna üritusele või ma ei lähe sinna üritusele. Ega üritusele minek ei olnud kohutuslik mulle. Tol hetkel ma lihtsalt otsustasin, et ma pigem saan kokku oma vanade võitluskaaslasega, kellega ma 1991. aastal barrikaadidel olin.

Kas te olete rääkinud ka erakondade juhtidega ja teiste poliitikutega?

Ma olen suhelnud läbi aegade erinevate inimestega, kes poliitilistesse parteidesse kuuluvad. Aga parteidega ma rääkinud ei ole.

Arvestades teie maailmavaadet, siis oleks üsna loogiline, et teeksite kohe kõne Urmas Reinsalule, sest Isamaa roll pole küll väga suur riigikogus, küll aga valimiskogus. Ja kui presidendivalimised peaksid jõudma valimiskogusse, siis on Isamaa üks kõige olulisemaid erakondi, arvestades, kui hea tulemuse nad tegid kohalikel valimistel möödunud aasta sügisel.

Ma tunnen Urmas Reinsalu isiklikult. Me oleme temaga suhelnud päris pikalt erinevatel aegadel. Aga minu jaoks on see olukord täna üsna värske, sest ma teadsin,  et see avaldusega tehakse, aga millal see tehakse täpsemalt, sellest väga palju juttu ei olnud.

Pealegi ma ei ju ole täna kandidaat, ma olen tegelikult ainult üks väljapakutud inimestest. Nii nagu paljud teised on. Ja kandidaadid ju otsustatakse riigikogu vanematekogus, mis nagu ma aru olen saanud, tuleb kokku alles augustis. Nii et mul on veel aega suhelda inimestega. Nüüd, kus nimi on välja käidud, ma peangi seda tegema. Aga täna kõikidest nendest asjad rääkida on natukene vara minu arvates.

Aga juhul kui saate positiivset tagasisidet, siis hakkate tegema kampaaniat? Te olete küll tuntud inimene, aga mitte nii tuntud, et valijad ja ka riigikogu liikmed teaksid teie maailmavaadet ja kõiki teie seisukohti. Et vaja on teha kampaaniat?

Noh jah, eks siis paistab.