“Mehed, tulge toole tassima!” hüüab peoperenaine. Istume seltskonnaga õues, mehed-naised läbisegi. “Miks ainult mehed?” soovin teada. “Sest see on meeste töö,” kõlab vastuseks. Lihtne, muid argumente polegi vaja, kõik on enesestmõistetav. Vahet pole, kas liigutatavad esemed on rasked või kerged, suured või väiksed, asjade tassimine on teadupärast meeste ülesanne.

Kas peab ikka nii olema, et mees tehku seda, teist ja kolmandat, sest nii on harjutud. Või see ongi meeste töö?

Kohustuslikele tegevustele, töödele, rollidele ja käitumismallidele lisandub pikk nimekiri nendest asjadest, mida mees ei tohi teha, sest muidu on ta imelik, naiselik või gei. Lapsehoidja võib olla vaid naine, sekretäri amet on naiste töö (mis sellest, et see muutus naiste tööks alles teise maailmasõja meestenappuses). Embamine ja tunnete jagamine on seevastu naiselik, sest mehel pole kohane õrnust väljendada.

Ka üks väheseid lubatud meestevahelisi kehalisi kontakte väljendub vägivalla kujul, kas otseselt löömise või siis sõbralik-naljatlevalt müksamisega, sest see kattub mehe tugeva, agressiivse kuvandiga. Sest mees ei tohi ometi mingi (ühe ajakirjaniku sõna kasutades) pehmo olla. Õigus jah, üks muidugi on, sõbra õlal on lubatud nutta ja mured südamelt ära rääkida ... purjuspäi. Joomine on ikkagi midagi mehelikku, vaat et kohustuslikku. Säärane keelatud-lubatud jaotus väljendub sageli ilmselgetes, aga ka väiksemates nüanssides.

Õigus jah, sõbra õlal on lubatud nutta ja mured südamelt ära rääkida ... purjuspäi. Joomine on ikkagi midagi mehelikku, vaat et kohustuslikku.

Sellist jaotust vaadates saab väita, et feminismi vihkajad vihkavad enda teadmata mehi, piiravad nende valikuid. Need, kes peavad õigeks eespool mainitud sugudele kehtestatud reegleid, sunnivad mehi tegema asju, mida nad ehk teha ei taha ja keelavad tegemast asju, mida nad võib-olla teha tahaks. Selles reeglistikus elav mees ei saa samal ajal aru, mis tal küll kogu aeg hinge närib, miks ta millegagi rahul pole, midagi oleks nagu kogu aeg puudu. Koduse kasvatuse ja ühiskondliku normi tõttu ei tule ta selle pealegi, et tegeleda millegi muuga, millegi südamelähedasemaga, valida ehitamise asemel kudumine või turvamehe töö asemel lasteaiakasvataja amet. Endale arusaamatul põhjusel on ta aga õnnetu, vägivaldne, riskialdis ja joob.

Lükkaks normid sookvoodiga paika?

Ma ei pea sookvooti imevahendiks, aga see võib olla üks võimalus, kuidas normi muuta. (Mõistagi on võimalusi rohkem.) Eestis seni justkui kvoote kardetakse, eriti kui räägime kvootide kehtestamisest personalipoliitikas. Üks hirme võib olla, et kvoodi alusel palgates ollakse sunnitud lähtuma soost ja nii ollakse sunnitud eelistama vähem asjatundlikku kandidaati. Norralaste kogemus aga seda hirmu ei kinnita.

Seal kehtestati riigiettevõtetele ja hiljem ka aktsiaseltside nõukogudele sookvoot 2003. aastal. Reegliks sai, et kummastki soost peab olema esindatud vähemalt 40 protsenti. Ka tolles soovõrdsuses sageli eeskujuks toodavas riigis peljati enne kvoodi rakendumist ebapädevate kandidaatide palkamissundust. Vahetult enne seaduse rakendumist vahetasid paljud firmad lausa ettevõtlusvormi, et kohustusest pääseda.

Hilisemad uuringud aga näitasid, et tulemus oli kardetule vastupidine: juhtkondade töö kvaliteet paranes, sest tihtipeale oli nõukokku võetud naine parema kvalifikatsiooniga kui mehed. Seda üsna loogilisel põhjusel – sarnaselt Eestiga on ka Norras ülikooli lõpetanud naisi rohkem kui kõrgharidusega mehi.

Osa lapsepuhkusest isale = nais- ja meestöötajad võrdselt kahjulikud

Sama lugu on Eestis vaidluseid tekitava vanemahüvituskorra muudatusega, mille kohaselt üht osa hüvitusest saaksid kasutada vaid isad. On kostunud arvamust, et selline sundus on hoopis mehi ahistav. Tuues taaskord eeskujuks selles küsimuses meist kogenenuma Norra: mitte keegi ei sunni lapsepuhkusele jääma, isal on täielik vabadus jätta puhkus välja võtmata. Aga sel juhul jääb ta lihtsalt ilma võimalusest lapsega pikemat aega kodus olla, tasustatult.

Kui osa vanemahüvitisest on tõesti vaid isadele mõeldud, võtab see tulevikus tööandjatelt põhjuse töötajat valides meest eelistada, sest on võimalus, et suurem osa isasid otsustab neile ette nähtud vanemapuhkuse välja võtta. Sel moel on mõlemad sood tööandjale võrdselt n-ö kahjulikud. Naised pole enam ainukesed, kes väikelapse pärast töölt ajutiselt kõrvale jäävad.

Kui osa vanemahüvitisest on tõesti vaid isadele mõeldud, võtab see tulevikus tööandjatelt põhjuse töötajat valides meest eelistada, sest on võimalus, et suurem osa isasid otsustab neile ette nähtud vanemapuhkuse välja võtta. Sel moel on mõlemad sood tööandjale võrdselt n-ö kahjulikud. Naised pole enam ainukesed, kes väikelapse pärast töölt ajutiselt kõrvale jäävad.

Nii on vähemalt Norras läinud. Eesti praeguse süsteemi sarnane lapsepuhkuse võimalus, kus vanemahüvitis on mõeldud ilma erijaotuseta nii mehele kui ka naisele, kehtis Norras juba seitsmekümnendatel. Erilist muutust see pere-töö jaotuses kaasa ei toonud. Pärast üheksakmnendate alguses ainult isadele reserveeritud vanemahüvitise loomist toimus aga murrang ja ligi 90 protsenti isasid otsustas pikemaks ajaks lapsega koju jääda.

Norra tööandjad on tunnistanud, et kui varem tundus lapsega koju jääv isa imelik, siis nüüd on nende jaoks mõistetav, et isa ei taha sellisest võimalusest loobuda. Seetõttu ei pea isad lapsepuhkusele minekul end kuidagi õigustama, sest vabadus, mis seni kuulus naistele, on ühiskondlikult ja ka seaduslikult saanud ka meeste omaks. See ongi tõik normi muutumisest. Ja seda on tänavapildis näha, südapäeval on lastega jalutamas pea võrdsel määral naisi ja mehi.

Boonus tööandjatele: lapsepuhkus kasvatab ka vanema iseloomu

Kanadas ja Belgias küsitletud isad tunnistasid, et nad on tänu rohkem lapsega koos veedetud ajale ka vähem enesekeskseks muutunud. Väikse, abitu ja nõudliku lapse eest pikemat aega hoolitsemine õpetab hoolitsejat ja need uued oskused on ülekantavad kõigile elualadele. Näiteks oskavad lapsepuhkuselt naasnud töökaaslasi kannatlikumalt ära kuulata ja nendega arvestada ning konfliktolukordi tasakaalukamalt lahendada.

Tuleb tuttav ette? Kas me mitte empaatiat ja hoolivust naiselikkuse ja emadusega ei seosta? Aga miks peab see olema vaid naiste pärusmaa? Muutes rangeid raame sellest, mis on kellegi mängumaa, ja “normaalne mehe käitumine”, saaksime muuta ka meeste sundust ja ühiskondlikku aktsepteerimist agressiivsest ja isekast mehest.

Jah, sellist Eestit ma tahangi. Siis ei pea ma toole tassima, maju ehitama või õlut jooma. Võin oma inseneriharidusega naise ehitustarvete poodi saata, kartmata, et klienditeenindaja mõne ehitusdetaili või tööriista ksimuse peale teada tahab, miks naine meest kaasa ei võtnud. Võin häbitundeta keskenduda nunnude roosade kiisupiltide tikkimisele ja lapse poputamisele.

Oleks vaid aja küsimus, mil ühiskondliku normi muutumise järel hakkaks asjad teises suunas liikuma ka tööturul. Normiks saaks seegi, et naisi palgatakse rohkem varem mehiseks peetud ametitele. Rääkimata mõistmisest, et on lapsega tegelev isa on samaväärne normaalsus kui lapsega tegelev ema. Pean siin silmas olukorda, kus lapsega mängiv isa pole kurioosum või üksikjuhtumina vaadeldav uudisnupp pealkirjaga “Issand kui nunnu...”

Selles muutunud normidega ühiskonnas jaotuvad ametid kummagi soo vahel võrdsemalt ja nii saavad ka mehed aina enam õiguseid, mis praegu vaid naistele kuuluvad. Aga ka vastupidi. Rohkem naisi meesteametis, rohkem mehi naistetöödel.

Jah, sellist Eestit ma tahangi. Siis ei pea ma toole tassima, maju ehitama või õlut jooma. Võin oma inseneriharidusega naise ehitustarvete poodi saata, kartmata, et klienditeenindaja mõne ehitusdetaili või tööriista küsimuse peale teada tahab, miks naine meest kaasa ei võtnud. Võin häbitundeta keskenduda nunnude roosade kiisupiltide tikkimisele ja lapse poputamisele.