Käes on 2017. aasta mai ning feminismihõnguline Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda!“ toob esile aasta emaks kandideerimine reeglid. Ühiskonnas algab selleteemaline arutelu, kuid tõeliselt fenomenaalseks kujuneb naisteansambli Naised Köögis humoorikas räpp. See pälvib ühiskonnas nii suure austuse, et esitatakse isegi Eesti muusikaauhindade konkursile.

Tõstaksin siinkohal esile sõna „austus”. Rühm naisterahvaid suutis ühe laulu abil tuua ühiskonnani sõnumi, mida enamus toetas, märkimisväärne aga on, et nad tegid seda stiilselt. Ilma paljalt meelt avaldamata või muude sensatsiooniliste tempudeta.

Naised Köögis suutis peenelt osutada, et naised ja emad on väärtuslikud ka siis, kui nad ei ole abielus. Ja nad tabasid naelapead, sest on tõsiasi, et see arusaam pole meie ühiskonnas veel sugugi kõigini jõudnud. Noore naisena loodan, et nad – või keegi nendetaoline – teevad seda veel: ehk kaob meil nii ükskord palgalõhegi.

Lahmides ei saavutata midagi

14. veebruari saates „Suud puhtaks“ avaldas laste saamise kohta arvamust aseksuaalne feminist. See ei toonud kaasa ühiskondlikku poolehoidu, vaid viha. Ma ei poolda viha, aga pean tõdema, et ka mind pahandas saates väljaöeldud rumalus inimeselt, kes peaks ühiskonnas kaitsma naiste õigusi. Kuidas meie, naised, saame end kehtestada kui „meie eest võitlevad“ inimesed, kes ei oska ennast väljendada või ei oma algteadmisi bioloogiast? Kui meid hakkavad esindama valed inimesed, ei lahene probleemid võrdõiguslikkusega, vaid hoopis kasvavad.

Lühidalt öeldes on mul feministidele sõnum: naised ei saavuta ühiskonnas iialgi võrdõiguslikkust, kui te lahmimist jätkate. Soovite naisi väärtustada? Jääge väärikaks!

Samas ei pea ma normaalseteks sõnavõtjateks võrdõiguslikkuse teemadel ka šoviniste (kellest suur osa näib kuuluvat Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda), kes soovivad luua näiteks rangeid reegleid selle kohta, kas mul – või kellel tahes naisel – on lubatud tulevikus aborti teha või mitte.

„Tegemist on ühe kõige võikama ja õõvastavama praktikaga, mis on maailmas ja ka Eestis kahjuks väga levinud,“ kommenteeris Martin Helme Delfis 4. detsembril 2017 ilmunud artiklis.

Andke andeks, härra Helme, aga kes olete Teie, et tulete (ka) minu keha ja otsuste eest kõnelema? Teil puudub selleks samamoodi õigus nagu äärmusfeministidel. Teie ei ole arst ja seega ei ole teil õigust otsustada või ebaviisakalt kommenteerida abordi tegemise otsust. See on naistele raske, aga tihtipeale võivad sellise valiku taga olla ebavõrdset kohtlemist soodustav ühiskondlik suhtumine, mida Teie partei just soodustada soovib. 

Naiste alavääristamine on struktuurne ja peidetud probleem

Piret Eesmaa kirjutas märtsi keskel blogis Feministeerium, kuidas nn hea välja nägemise tahe naiste seas tuleneb nende alateadvusest, sest neile on seda pidevalt sisendatud. Autor seletas, kuidas naine alateadlikult jälgib oma kehakaalu ja välimust isegi siis, kui ta teab, et see on vaid pinnapealne element, mis loob temas enesekindlust. Ning et naisi tõepoolest „reguleeritakse“ nii, et nad seda tihtipeale ei märkagi. See lugu on hea vastus väitele, et naised ongi pinnapealsed ja peavadki oma välimust tähtsamaks kui mehed. Tegemist on looga, mis seletab lahti, miks see nii on ja minul oli seda ka valus lugeda. Olen autoriga nõus ja mulle meeldis tema artikkel väga.

Toon selle loo esile, kuna selle mõjukuse oluline osa oli viisakas, argumenteeritud ja väljapeetud stiil. Tänu sellele joonistus probleem korralikult välja. Usun, et see ei pannud mõtlema ainult mind ja suudab seega üht-teist ühiskonnas paremaks muuta. Kuid ma olen kindel, et kuid mainitud artikli oleks kirjutanud mõni järjekordne feministist räuskaja, oleks selle tegelik mõju jäänud olematuks.

Kas mehed on enda parema kohtlemise saavutanud oma soo alandamisega? Ei ole! Seega tasub küsida, miks seda kipuvad tegema naised – eriti need, kes oma sõnul enda soo eest võitlevad?

Naised ja mehed peavad olema võrdväärsed sellistena nagu nad on

Käisin paar aastat tagasi koolitusel, mille keskne teema pidi olema naistevastase vägivalla ennetamine. Tegelikult kuulsin (loe: mulle sooviti pähe määrida) järjekordset juttu sellest, et kui ma saan endale tütre, siis ma ei tohiks talle roosasid riideid selga panna. Ning kui sünnib poiss, siis just teda võiks roosasse värvi riietada ning vahel mõnda kleidikestki katsetada.

Inimene on ühiskondlik olend, kelle elu osa on pidev sotsialiseerumine. Osa sotsialiseerumist mõjutab aga meie kultuur ja harjumused. Osa neist on omased tervele ühiskonnale [president Kaljulaid on seda nimetanud komberuumiks] ning nende lammutamine võib kaasa tuua segaduse.

Selle asemel, et võidelda kleitide, roosa värvi, naise naiseks nimetamise vms vastu, tuleks seista hoopis selle eest, et naisi ühiskonnas väärtustataks. Sellistena nagu nad on. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.