Maaeluministeerium tellis EKI-ilt uuringud "Erinevad võimalikud päritolunimetuse, geograafilise tähise või garanteeritud traditsioonilise eritunnusega toidud ja joogid Eestis" ja "Eesti toidusektori ekspordivõimekus (jätku-uuring 2016)."

Kvaliteedimärkide uuringust selgus, millised oleksid Euroopa Liidu kvaliteedimärkide taotlemiseks potentsiaalsed Eesti põllumajandustooted.

Nendest saadi ülevaade Eesti toidusektori ekspordivõimekusest piima-, liha- ja kalasektoris ning selgitati välja, millised võiksid olla need spetsiifilisest Eesti tooted, millel oleks piirkondliku kvaliteedimärgisega potentsiaalselt lööki välisturgudel.

Eesti annab raha ära

"Peame muutuma tooraineid tootvast riigist tooraineid väärindavaks riigiks," teatas maaeluminister Tarmo Tamm.

Kui praegu viiakse piima välja umbes 70 miljoni euro eest, siis muudes riikides väärindatakse selle hind kolmekordseks, seega praegu kingime igal aastal suure hulga raha ära, selgitas minister. Tema hinnangul on Eestis mitmed toiduainete grupid, millel on suur ekspordivõimekus.

Minister peab oluliseks ka riigisisest koostööd - ministeerium, EAS, põllumehed jne, et ekspordivõimekust tõsta. "Inimesed on nõus kvaliteetse toote eest ka rohkem hinda maksma," ütles Tamm. "Meie probleem on see, et meil on vähene teadlikkus EL-i kvaliteedimärkidest."

Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing tõdes, et Esti turgu ohustab eeskätt maailmaturg - konkurents on armutu.

Lõppev aasta oli põllumeestele raske: madala piima kokkuostuhinna aasta; madal sealiha hind, samuti seakatk; teravilja kokkuostuhinnad olid madalad, sest saagid olid maailmas head ja need lõid kokkuostuhinna alla, ehkki Eesti saagikus jäi jällegi ebasoodsate ilmade tõttu madalaks. Maailma toiduturu hinnad on madalad, mis mõjutavad Eestit otseselt.

Toidusektor moodustab Eesti ekspordist 10 protsenti, seega on sel oluline osa. Samas on toidusektori eksport olnud langustrendis. Jätkuvalt toob Eesti rohkem toitu sisse kui välja viib ning impordi-ekspordi osakaal on kaldunud üha enam impordi kasuks.

Ekspordiks lähevad Eestist peamiselt joogid, teravili, piim, kala.

"Eksportida saame siis, kui on ressurssi," rõhutas Josing. Tema hinnangul on Eesti kaotanud oma potentsiaali: vähenenud on nii piimalehmade kui sigade arv.

Eestis on toorme ekspordi osakaal suhteliselt suur: toorpiim (30-40 protsenti piimatoodete ekspordimahust), elusloomad (40 protsenti lihatoodete ekspordimahust), külmutatud kilu ja räim.

Josing tõi näiteks, et Poola mustsõstar on odavam kui Eestis, mistõttu on seda soodsam sisse tuua, samal ajal aga pole Eesti mustsõstraga midagi pihta hakata.

Suurema lisandväärtusega toidukaupade eksport pole aga kasvanud. Samuti pole suudetud täielikult kompenseerida Venemaa turu äralangemist, ehkki näiteks võid on hakatud Saudi Araabiasse suunama.

Enim on sõltuvuses turu kõikumistest tootjahinnad - need reageerivad turule kohe. Põllumees saab toote hinnast kätte kõige vähem, kõik teised osalised ahelas teenivad temast rohkem, eeskätt kaupmehed.

Eeskätt tasub väärindada piima, sest piimatoodete hinnad on kõvasti suuremad kui toorpiimal.

Teravilja puhul on Eesti küll oma saagikust kasvatanud, ent seda on kasvatanud ka teised riigid. Seetõttu ei saa Eesti oma toormega maailmaturul konkureerida, vaid peaks teraviljaga midagi ette võtma ning siis toodet välja pakkuma.

Paari aastaga on või import kasvanud pea sama suureks kui eksport - veel 2013. aastal oli eksport kaks korda suurem. Peamiselt on see Soome Valio või, mis on võrdsena Eesti või kõrvale trüginud.

Eesti jaehinna tase on 88 protsenti EL-i keskmisest, kuid Poolal kui madalaima jaehinnaga turul on see üksnes 63 protsenti, seega ongi Poola Eestile reaalne oht EL-i konkurentsis.

Josingu hinnangul on Eestis toidu väärtusloome ahel lünklik: räägitakse küll tootmisest, aga vähem tööstusest ja eriti vähe turust.

Eesti kaupadel pole küsimus ainult hinnas, aga ka kvaliteedis: kodumaist eelistatakse juhul, kui selle kvaliteet on importkaubast parem.

Josing tõi näiteks kohukese, millel näeb suurt ekspordipotentsiaali. "Ma usun sügavalt, et hea turunduse korral annaks kohupiimaga siit minna. Toode on iseenesest väga hea potentsiaaliga."

Hädaks pidas ta ka pädevate müügimeeste puudust - tehakse valmis hea kaup, aga ei osata seda eksporditurul maha müüa. "Head müügimeest tuleb kätel kanda," võttis ta olukorra kokku.

Eksporditurgude valikul soovitas Josing panustada kasvava majandusega ja paremal järjel turgudele - sealt on lootust ka teenida.

Samuti leiab Josing, et eksporditurgudele pääsule võiks kaasa aidata ka EAS.

"Järgmine kriis on juba ukse taga, ühel hetkel ta kindlasti tuleb," tõdes Josing, et toiduainetööstusel ei lähe nii pea kergemaks.

Kvaliteedimärgised ongi üks võimalus, kuidas eksporditurgudele sisenemiseks tuge saada.

EL-i kvaliteedimärgised: huvi on olemas, teadlikkus madal

Kvaliteedimärgiste teadlikkuse testimiseks tehti tootjate seas küsitlus ja selgus, et huvi on kvaliteedimärgiste vastu kõrge, ent teadlikkus madal, tõdes EKI teadustöötaja Evelin Ahermaa. Kvaliteedimärgise abil saab eristada toodet samasugustest, tuues esile selle kvaliteedi ja tootmispiirkonna, samuti annab märgis kaitse võltsimise vastu - teised ei tohi samasugust toodet teha.

Märgis on aktiivselt kasutusel Euroopas, ent Eestis seda eriti ei tunta veel. Eesti ongi ainus riik EL-is, kus pole ühtki märgist registreeritud, isegi Maltal on neli märgist.

Eesti toodetest on viinale ja kaljale taotlemine töös, kuid protsess on kestnud juba kaks aastat ning märgiseid veel käes ei ole. Ehkki Eesti startiski "vana Euroopaga" võrreldes kõvasti hiljem, on siiski Läti jõudnud registreerida juba 8 ja Poola 16 märgist.

Allikas: konjunktuuriinstituut

Rahvusvahelisi märke on kolm - kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis ja garanteeritud traditsiooniline eritunnus - ning nende taotlemine võtab mitu aastat aega. Märgist ei eraldata mitte ühele tootjale, vaid tootele. Näiteks kui kaljale taotletaks ühte kolmest märgist, siis võiksid seda kasutada kõik kaljatootjad, kelle toode vastab kehtestatud tingimustele. Märki ei saa taotleda toode, mida on valmistatud järjest vähem kui 30 aastat, sest märgis väärtustab traditsioone.

Maailmas kasutavad sellised märke näiteks Parma sink, Parmesani juust. Lõuna-Euroopa riikides on palju märke taotletud veinidele, mis annab neile õigusliku kaitse ja kvaliteedi- ning päritolugarantii.

Tootjate seas uuriti, millistele toodetele võiks Eestis märke taotleda, välja pakuti kokku 76 nimetust, kuid kõik tootjad ei ole ise nõus seda protsessi ette võtma. Enim toodi esile mett, palju toodi esile ka mitmeid saaremaiseid tooteid, samuti nimetati vürtsikilusid, juustu, rukkileiba, sülti, mulgi putru, taimeteesid, rohumaaveise liha, õlut, piiritusjooke, marjaveine. Kuna taotlemine eeldab tootjatevahelist koostööd, siis kõige tõenäolisemalt minnakse taotlema märgiseid meele ja vürtsikiludele, millel nähakse ekspordipotentsiaali.

Protsess on ettevõtjatele tasuta, kuid nõuab suurt valmidust bürokraatia läbimiseks, samuti peab ise nägema vaeva nende toodete eksportimisega, sest märgis üksi tööd tootja eest ära ei tee.

"Geograafiline tähis ei ole eesmärk omaette, see on turunduslik instrument," rõhutas maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand. Ta selgitas, et kui muidu ei saa EL-is toodetud toote puhul rääkida selle geograafilisest päritolust ja erilisest valmistamismeetodist, siis geograafiline tähis on erandlik meede, mis võimaldab just oma toote päritolust ja eristumisest rääkida.

Kand kinnitas, et geograafiline tähis aitab eksportida ka kolmandatesse riikidesse. Samas tekitavad enamasti sellised tooted vabakaubanduslepingute läbirääkimistel kolmandate riikidega ületamatuid takistusi, sest nendel turgudel võivad olla registreeritud juba samadele toodetele oma kaubamärgid ning süsteemid ei ole ühildatavad.