"Ma jagan Auguste Comte’i arvamust, et igasugusest religioonist loobunud ühiskond ei ole elujõuline. Seda ähvardab täielik koostlagunemine."

– Michel Houellebecq

Rahvusriik on omamoodi religioon. Nimetagem seda kvaasireligiooniks – mitte nagu tavareligioon, aga paljude sarnaste elementiga.

Rahvusriigi kui religiooni esimene alus on uskumus rahvuse kui selgepiirilise entiteedi olemasolusse. Sellele uskumusele on ülesehitatud kogu seadusandlik raamistik.

Riigi põhiseaduslik ülesanne on rahvuse säilimine. Samas on rahvuse piiritlemine “mission impossible”. Kõigi teiste rahvuse määratlemise vahendite (geenid või kultuuriruum, millest esimest üldjuhul rahvuse määratlemisel ei kasutata, teine koos keelega moodustab nn Kulturnation’i põhimõtte) kõrval on keel kõige lootustandvam.

Samas võib keele äärealadel siiski olla raskusi piiri tõmbamisega. Mõningate eesti murrete alusel võiks rääkijaid ka soomlaste hulka arvata. Veel suurem väljakutse on keele kui rahvuse määratlemise kindla aluse säilitamine läbi aja. Kunagi Eesti riigi rajanud eestlased ei saaks paljust aru, mida praegused rahvuskaaslased räägivad, ehkki räägime mõlemad justkui sama keelt.

Fakt on see, et Eesti territooriumil on olnud inimasustus juba tuhandeid aastaid, aga eestlasteks saame siinseid inimesi nimetada kõigest poolteist sajandit.

Usk rahvuse reaalsesse olemasolusse on nõnda tugev, et selle alusel võib ilma halvakspanuta tõlgendada tegelikke fakte.

Näiteks vastas president Kaljulaid küsimusele, kas rahvusriik on kadumas, et eestlased kui rahvus on siin elanud tuhandeid aastaid ja ilmselt ei kao siit kuhugi. Fakt on see, et Eesti territooriumil on olnud inimasustus juba tuhandeid aastaid, aga eestlasteks saame siinseid inimesi nimetada kõigest poolteist sajandit.

Teine rahvusriigi aluseks olev uskumus ütleb, et rahvusel on vääramatu õigus teatud geograafilisele territooriumile. Juudid usuvad, et teatud terrioorium Lähis-Idas on Jumala poolt neile eraldatud. Sama uskumus on vähem või rohkem kõigi rahvusriikide alus – meil ja paljudel teistel on jumalik maajagamine varjatum, ent mitte olematu.

Riigi rituaalid

Nii nagu tavareligioonidel, on rahvusriigilgi oma rituaalid. Olgu nendeks sõjaväeparaad või presidendi vastuvõtt. Need ei ole lihtsalt talitused alamate lõbustamiseks, vaid eksistenstiaalse tähtsusega rituaalid, mis tagavad rahvusriigi kui religiooni säilimise. Näiteks sõjaväeparaadi puhul on tegemist klassikalise uhkeldusrituaaliga, mille eesmärk on väljapoole kommunikeerida enda võimu ja tugevust ning iseennast veenda enda uskumuste õigsuses ja jätkusuutlikkuses.

Rituaalset käitumist iseloomustavad mitmed erinevused võrreldes tavalise toimimisega ja rituaali kommunikatsioon on vägagi erinev tavalisest infovahetusest.

Jaak Urmet on analüüsinud ja kritiseerinud Eesti hümni teksti (EPL 15.03.2015) ning ta peab selle sõnade üheks puuduseks nende kohatist mõistetamatust. Urmet käsitleb hümni sõnu tavalise sõnumina, mille edukus sõltub arusaadavusest, ent hümn on ennekõike rituaalne tekst, mille mõjukus ei sõltu mõistmisest. Vastupidi, arusaamatus võib rituaalse teksti mõju hoopis suurendada.

Mitte teksti selgus ei tee seda laulu rahvale oluliseks, vaid et see kinnitab uskumusi meie kui rahva ja meie õiguse kohta enda maale.

Transis šamaan ei pruugi seansi ajal lausuda ainsatki arusaadavat sõna ning mõju on palju suurem kui täiesti mõistuslikul ja mõistetaval loengul. Kui telesaates “Tujurikkuja” muudeti laulu “Ei ole üksi ükski maa” teksti, siis pahandas see paljusid inimesi. Õigupoolest on ka selle laulu tekstis mitmeid samu puudusi, mis hümnis. Samamoodi on mitmeid sõnu, mis on arusaamatud: “õitsimist” ja “õitsilist” või terveid lauseid, mille tähendus on üsna hämar.

Tegemist on (kvaasi)püha tekstiga, mille muutmine inimesi ärritas. Mitte teksti selgus ei tee seda laulu rahvale oluliseks, vaid et see kinnitab uskumusi meie kui rahva ja meie õiguse kohta enda maale. Rituaalsest kommunikatsiooni ja rituaali ennast ei saa mõistetavaks teha ilma, et selle toimet muutmata.

Kvaasireligioon ja tavareligioon

Kvaasireligioon ja tavareligioon on omavahel väga huvitavates ja dünaamilistes suhetes. Rahvusriigi perspektiivist vaadatuna on loomulikult tähtsam kvaasireligioon ning tavareligiooni elemente kasutatakse rahvuriigi huvides.

Kui president käib jõululaupäeval kirikus või kaitseväe peakaplan õnnistab iseseisvuspäeval kaitseväge, siis pole ennekõike tegemist kristliku tseremooniaga, vaid rahvusriigi rituaaliga, kus kasutatakse kristliku religiooni talitusi. Rahvusriigi kui religiooni seisukohalt ei ole presidendi kirikus käimisel mingit pistmist kristlaste või kiriku suhtes lugupidamise ülesnäitamise või enda isiklike veendumuste väljendamisega (seda võib president inimesena muidugi teha, ent mitte presidendi institutsioon), vaid tavareligiooni rituaali kvaasireligiooni huvidesse rakendamisega.

Kui president valib, et ta seda ei tee, siis esitab ta ise endale väljakutse leida asendav rituaal. Isegi kui nõukogude võim püüdis kõikvõimalikke usulisi riitusi rahva praktikast välja juurida, siis saadi väga hästi aru, et selle asemele ei saa jätta tühja kohta, vaid hakati innuka hooga looma uusi nn nõukogude riitusi, et selle riigi religiooni kinnistada.

Kas võib rahvusriik kaotada oma eksistentsi, kui ta on demütologiseeritud ja deritualiseeritud?

Antropoloog Roy Rappaport on kirjeldanud religiooni rolli kui tõestamatute väidete tagamisvahendit. Kui mõni kogukonna liige ütleks, et sealiha ei tohi süüa, siis on seda võimalik vaidlustada, ent kui Jumal on selle keelanud, jääb üle vaid alluda. Kvaasireligioonil on kasulik ja kaval kasutada ühiskonnas aktsepteeritava tavareligiooni rituaale, sest tavaliselt on nende taga mõni kõrgem olend, kes on lõplik uskumuste alus ning tavareligiooni rituaali rakendamisel kvaasireligiooni (ehk antud juhul rahvusriigi) huvides kandub absoluutse olendi absoluutne alus ka kõigile rahvuriigi uskumustele.

Kas president või rahvas rahvusriigi huvides rakendatud tavareligiooni ja selle rituaali usub või mitte, ei oma erilist tähtsust. Vähemalt kvaasireligiooni perspektiivist vaadatuna. Sotsioloog Emile Durkheim on analüüsinud, et lõppeks on see olend või jõud, keda rituaalides kummardatakse ja teenitakse, sotsiaalne grupp ise.

Kui kvaasireligioon kaotab oma rituaalid – olgu nendeks tavareligioonilt laenatud riitused või sotsiaalsed tseremooniad – muutuvad nõrgemaks ka rahvusriigi aluseks olevad uskumused või vastupidi, kui kaob vajadus rahvuriigi huvides rituaale rakendada võib see olla märk, et enam ei taheta teenida oma sotsiaalset gruppi kui ülimuslikku olendit ning aeg on uue sotsiaalse gruppi leidmiseks või loomiseks.

Kunstiteadlane Virve Sarapik on kirjutanud, et müüt kaotab oma jõu, kui ta on lahti mõtestatud. Kas võib rahvusriik kaotada oma eksistentsi, kui ta on demütologiseeritud ja deritualiseeritud? Eks aeg annab arutust.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.