Rohkesti auhinnatud filmis "Tõde ja õigus" kurdab Oru Pearu ühel sügavaimal ja südamlikumail hetkel, et pärast Krõõda surma ei ole tema ja Andrese vahel enam lepitajat kui tüli peaks tulema ning tõdeb karmilt ja kurvalt, et tüli tuleb kindlasti.

See fundamentaalne teos esindab paljuski, kaasa arvatud selles osas, tervet meie rahvast. Tüli tuleb kindlasti ja lepitajat ei ole. Rahvale heleda jaalega Krõõda kuju pole mõtet otsida. President võiks ju olla lepituse ja rahu sobitaja, aga ei ole sellist Kerstit, Krõõta või Svetat, kes igale Andresele ja Pearule passiks.

Praegu ei leidu kahjuks ainsatki intellektuaali, kes rahu ja lepituse mõtteviisi arendaks ja propageeriks. Küll on neid, kes täpselt rindejooni ja vastaspooli markeerivad ja mõnuga materdavad. Eesti elanike väärtushinnangute uuringust tuli välja, et Eestis puudub hedonistlik mõtteviis. Mine tea, äkki on need kaks omavahel seotud, ei oska me elu nautida, ega omavahel leppida ja rahus elada. Aga võiks ju.

Rahu ja lepitus

Kirjutasin suvel Eesti Päevalehes, et Eestisse võiks ehitada lepitussamba. Järelkajana sain kirja, milles tehti ettepanek rajada säärane sammas Paidesse, kus igal aastal arvamust käiakse avaldamas. Mulle tundub, et paslikum paik on hetkel liminaalsesse faasi sisenev Tallinnas asuv Maarjamäe. Sinna sobiks mitte üksnes lepitussammas, vaid rahu rohela.

Tegemist on imekauni kohaga, kus maa, mets ja meri silmapiiril, nagu looduse enda ehitatud katedraal. Suurepärane koht leidmaks rahu looduse ja inimese vahel. Seal võiks läbi viia metsanduse arengukava koostamise ja teisi ettevõtluse ning keskkonnahoiu-teemalisi kohtumisi. Seal on lähestikku kommunismiohvrite memoriaal - kus minugi lähedaste nimed kirjas -, kommunismi importijate mälestusmärgid ning saksa sõjaväe kalmistu. Ideaalne koht otsimaks rahu ja lepitust ajaloo ning ideoloogiatega.

Isegi need vahendid, mis inimesed on suutnud rahu ja lepituse leidmiseks luua, mõnikord ebaõnnestuvad. Mitte nende vahendite endi, vaid meie inimliku loomuse pärast, meil on kalduvus minna omavahel tülli, kakelda ja sõdida. Isegi maa peale tulnud Jumal ei suutnud meid maha rahustada. Lõime ta lihtsalt risti.

Jumala ema on aga Eesti rahva loomule lähedane. Rahvakatoliikluses oli Maarja aulisel ja olulisel kohal. Is(s)and on eestlase jaoks vali, aga Ema on hell. Nii sobib Maarjamäe rahu rohela tervikusse ka Maarja kuju, nagu pakkus peapiiskop emeeritus Andres Põder.

Miks ei võiks see pisut ambivalentse olemuse ja unustatud tähendusega sammas olla lepitussammas ning käereljeefide kohal kõrguda Jumalaema. Kõige üle ja ümber aga looduslik katedraal, mille sisu ja sõnum on rahu. See võiks olla koht, kus üksi või hulgi lepitust, mõistmist ning rahu otsida.

Kas ei võiks siis Maarjamaal ainsatki kohta selle tarvis olla? Kas ei võiks meil ainsatki püüdu olla lepituse leidmiseks kui tüli tuleb? Tüli tuleb kindlasti, aga me võime selle vastu "vaktsiini" luua. Rahule pühamu püstitada ja rituaalidki luua. Selline võiks olla Maarjamäe rahu rohela.

Kohamaagia

Kas säärasest kohast on kasu? On. Rohkem kui mõne mälestuse äratamisest või elushoidmisest. Rohkem kui mõne ideoloogia kivisse kinnistamisest. Koht loob kohe kindlasti teistsuguse meeleolu. Mõned nimetavad seda kohamaagiaks, teised paiga energeetikaks, kolmandad meie endi meelsuseks, mis inimkätega ehitatud või looduse poolt loodud pühapaikades moondub.

Inimene käitub kaubanduskeskuses teisiti kui kirikus, metsas teisiti kui meelelahutusasutuses. On uskumusi ja teooriaid, mis ütlevad, et inimesel polegi püsivat loomust, vaid koht ehk locus on see, mis teeb temast ühe või teise. Kes tööl on torisev türann võib kodus osutuda kohitsetud kõutsiks jne (kuulake näiteks Linnar Priimäe Ööülikooli loengut "Ürginimene meis"). Koht võib konservatiivsed kaabud muuta muhedateks murumütsideks... Loota ju võib.

Lisaks koha mõjule on igal paiga elemendil sümboolne ja/või rituaalne mõju. Sümbolid suudavad endasse koguda tohutul hulgal informatsiooni ning selle vallandada igaühe jaoks omapärasel moel. Rahu ja lepituse sümbol (olgu selleks või lepitussammas) võib justkui iseenesest viha vähendada ja ärrituse ära viia.

Eestlased on ju sümbolite usku. Mõelgem vaid kõikvõimalike imekivide turunduslikule edule. Rituaalide mõju mõistsid isegi pragmaatilised parteibossid Nõukogude liidus. Mõeldi välja paraade ja pühasid. Valitseva materialismi tingimustes loodi isegi näärivana fiktiivne tegelaskuju. Sest rahvas ja riik vajavad ellujäämiseks rituaale.

Meie kõige tuntum rituaal on laulupidu, mis suudab inimesed üheks liita, mured meelest viia ja tülid lepitada. Sarnase toimega tegevusi võiks aga olla sagedamini kui iga viie aasta tagant. Usun, et usuleiged eestlased on vägagi avatud uutele rituaalsetele toimingutele.

Tundub et tuli on meie lemmikum rituaalne element. Mõelgem tõrvikurongkäigu ja muinastulede öö populaarsusele. Võib-olla peaks ka Maarjamäel kesksel kohal olema tuli (kunagine igavene tuli on nüüdseks kustunud), mis lepitust ja rahu sümboliseerib ning mille ümber kogu katedraalilik rahu rohela rajada, koos oma sammaste, sümbolite ja rituaalidega.