Rain Kooli: usuvabadus või vabadus usust
Kas islam on oht kristlusele ja Lääne elustiilile? Või ohustab hoopis skeptitsism kõiki usundeid? Kas ateism on usust ülimuslikum? Kas Eesti avalikku ruumi peaks kõik usud võrdselt ära mahtuma – ja kas see on võimalik? Muu hulgas nendel teemadel mõtiskleb ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma jõuluessees.
Nii nagu on kaitstud õigus vaateid omada, on kaitstud ka õigus vaateid mitte omada, neist loobuda või neid muuta.
– "Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne" PS § 40-st
1988. aasta jõululaupäev oli midagi imelist. Esimest korda 45 aasta jooksul olid sel päeval kirikute uksed pärani, akendes valgus ja ajahambale vastu pidanud kivimüüride vahelt voogas välja orelimuusika.
Rahvast oli murdu koos. Nii palju, et 17-aastane nooruk ei mahtunud lõpuks ühtegi pealinna kirikutest, vaid seisis munakividel koos sooja saamiseks tammuva uudsushämmingus rahvahulgaga. Kristlus – mis oli aastakümneid olnud keelatud vili (paradoks missugune!) – oli korraga igaühe käeulatuses.
Sisemises vabaduses, aga organiseeritud vaimse vangistuse tingimustes üles kasvanud nooruki jaoks oli olukord loomulikult peibutav. See kõik tundus nii teistmoodi, nii erilise sõnumi ja vastupidiste väärtustega.
Püüdsin oma aja, päriselt. Otsisin tõemeeli oma suhet Jumalaga, nii kaude kui otse, läbi kiriku ja omapäi.
Aga aastatega sai selgeks, et see tee polnud minu jaoks. Kulgenud veel mõnevõrra erinevaid vaimseid radu, maabusin lõpuks leebelt agnostikuks. Ja sellena – mitte ateisti, kristlase ega budistina – olen nüüdseks paar aastakümmet ka püsinud. See on ka helistik, milles järgnevat tasub lugeda.
– Siinmail ei ole kombeks oma religioosseid tõekspidamisi avalikult kuulutada ega eksponeerida.
Eestis on välja kujunenud mõneti kahestunud suhtumine usku ja usunditesse.
Ühest küljest pole organiseerunud religioossus mingi enamusnähtus. Erinevate kristlike kirikute liikmeid on viimase rahvaloenduse andmetel Eesti elanikest 28 protsenti (luterlasi on neist alla poole). Ülejäänud usundeid esindab 0,5 protsenti rahvaarvust.
54 protsenti Eesti elanikest ei tunnista enda sõnul ühtegi usundit.
Teisalt on eestlased 500 aastat elanud luterlikus kultuuriruumis, lisaks elab ajalooliste keerdkäikude tulemusel Eestis väga suur hulk õigeusklikke. Tartu ülikooli usuteaduskonna uuringu kohaselt teatab pisut üle 60 protsendi eestimaalastest, et neile meeldivad kristlikud põhimõtted. Pea sama palju tõdeb, et nende tõekspidamised ei sõltu erinevatest usunditest, kuid neil on siiski oma usk.
Usust on kujunenud Eestis väga isiklik, individuaalne asi. Siinmail ei ole kombeks oma religioosseid tõekspidamisi avalikult kuulutada ega eksponeerida – käitumises, riietuses ega mingil muul moel. Kui keegi seda teeb (Eestis vast kõige nähtavamalt Krišna Teadvuse kogudus), äratab see tähele-, kui mitte halvakspanu.
Nagu ütleb Soome Raudaskylä kristliku kolledži direktor Jukka Hautala (Helsingin Sanomat, 17.12.2016) oma, Eestile religioosselt väga lähedase luterliku kodumaa kohta: ”Avalik ruum on püütud muuta usuneutraalseks, õigemini usuvabaks.”
Nii ka siin. Eriti tundlik teema on sammud, mis on tõlgendatavad püüdlusena kehtestada üldist normi. Osaliselt sellest olid tingitud omaaegne poleemika Vabadussõja võidusamba üle. Kindlasti on sellel oluline roll aga viimase aja arutelus president Kersti Kaljulaiu otsuse üle loobuda jumalateenistustel osalemisest.
– Usuvabadusparagrahvi nn negatiivsest tõlgenduse (vabadus usust) saab muuta ka positiivseks tõlgenduseks. Vabaduseks uskuda.
Nagu nähtub loo alguses toodud tsitaadist, tagab usuvabadust puudutav põhiseaduse 40. paragrahv mitte ainult usu-, vaid ka teisiti- ja mitteuskumise vabaduse. Julgen pakkuda, et Eesti avalikku ruumi domineerib siiski just viimaste vaim. Erineva usu avalikku demonstreerimist tunnetatakse hõlpsasti ohuna, surveavaldusena kas siis mitteuskumisele või inimese enda konkreetsetele usulistele tõekspidamistele.
Nii kujundabki siinset avalikku ruumi vaikimisi nn negatiivne lähenemine usuvabadusele – uskugu, kes tahab ja mida tahab, aga selle eeldus on, et nad teevad seda omaette, ilma et kaaskodanikud sellest teadma peaks. Avalikku ruumi tõlgendan ma siinkohal laiemalt kui Vabaduse väljaku või kaubanduskeskusena. See ulatub kõikidesse inimeste kokkupuudetesse väljaspool vahetut privaatsfääri, leidku need siis aset koolis, tööl, linnatänavatel, kõrtsis või sotsiaalmeedias.
Ütlete, et mis oht või pealesurumine, lihtsalt tobe on, kui suured inimesed rumalusi usuvad? Jah, võimalik. Aga paneb alati imestama, et miks on kellelgi vaja teistsugust olemiskäsitust "lihtsalt" halvustada või selle eksisteerimisõigust kahtluse alla seada. Kui enda vaim on tugev, peaks olema võimalik ju rahulikult aktsepteerida ka enda omast erinevat usku.
Nagu märgib Jukka Hautala oma kirjutises – usuvabaduse negatiivse tõlgenduse (vabadus usust) saab muuta ka positiivseks tõlgenduseks. Vabaduseks uskuda.
Selline lähenemine teeks avalikust ruumist paiga, kus kõik usud senisest hoopis selgemalt, vabalt, loomulikult ja turvaliselt esil on. Hautala hinnangul on selleks vaja, et avalik ruum muutuks teatud mõttes turvaalaks – ruumiks, kus kõik osalised on omaks võtnud kaasinimeste puutumatuse, võrdsuse ja rahuliku läbikäimise põhimõtted ning lähtuvad nendest.
– Usuvabadus ei saa kunagi olla ühesuunaline. Pole võimalik, et ühegi usundi tunnustaja või maailmavaate esindaja võiks võtta kelleltki õiguse tolle usule või uskmatusele.
Muidugi kerkib siinkohal kohe küsimus islamist, kristluse nooremast ja kohati vihasemast vennast. Eriti viimastel aastatel on esitatud tõlgendusi – mitte ainult tavainimeste, vaid ka mõnede humanitaarteadlaste poolt –, et kogu islam on usundina niivõrd vägivaldne ja teisi usundeid välistav, et rahumeelne kooseksisteerimine sellega ei ole ka parima tahtmise juures võimalik.
Tsiteerin Euroopa Inimõiguste kohtu tõdemust kaasuses Kokkinakis vs. Kreeka (25.5.1993).
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 9 sätestatud mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustalasid. Ta on eluliselt vajalik kaitsmaks uskujate identiteeti ja elukontseptsiooni, kuid võrdselt väärtuslik on ta ka ateistidele, agnostikutele, skeptikutele ja ükskõiksetele.
Demokraatlikust ühiskonnast lahutamatu pluralism sõltub sellest.
See on selge sõnum: usuvabadus ei saa kunagi olla ühesuunaline. Pole võimalik, et ühegi usundi tunnustaja või maailmavaate esindaja võiks dikteerida teistele, mida nood tohivad või võtta kelleltki õiguse tolle usule või uskmatusele – ilma et ta rikuks kogu Euroopa põhiõigusi ja -vabadusi.
Kui Euroopa konventsiooni ja inimõiguste kohtu kaitsest tundub väheks jäävat, siis lisab konkreetselt Eesti põhiseaduse § 19 lõige 2, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
– Iga Euroopasse pürgija arusaam oma usust peab olema selline, et see võimaldab inimõiguste ja põhivabaduste austamist ning nende järgimist.
Vabadusega uskuda või olla uskumata kaasneb seega olemuslikult kohustus austada ka teiste vastavat vabadust ning moslemid ei saa siin olla mingi erand. Pluralism, olemise mitmekesisus on demokraatlikust ühiskonnast lahutamatu nähtus, osa selle DNA-st. See, kes soovib omada õigust kuuluda sellisesse ühiskonda, peab seda mitmekesisust austama.
Niisiis on lahendus lihtne. Islamist – nagu ka kristlusest ja mitmest teisest usundist – on olemas erinevaid tõlgendusi. Tuleb järjekindlalt lähtuda sellest, et isegi kui Euroopasse pürgijal on siia tulekuks ja jäämiseks seaduslik alus, peaks iga siia jääda sooviv inimene täitma veel ühe kriteeriumi: tema arusaam oma usust peab olema selline, et see võimaldab eeltoodud inimõiguste ja põhivabaduste austamist ning nende järgimist.
Vastasel juhul võib inimene otsida seda paljukõneldud rahvusvahelist kaitset mõnest endale usundiliselt sobivamast piirkonnast.
***
Miks ma seda kõike kirjutan, päev enne jõule, Issanda aastal 2016? Sest lisaks sellele, et ma olen agnostik, olen ma endiselt veel pisut idealist.
Mulle meeldib idee, et meie avalik ruum on üksteist austavate, võrdseteks pidavate ja sellelt pinnalt sundimatult läbi käivate inimeste päralt. Et keegi ei ehita oma olemasolu teiste lammutamisele, vaid oma identiteedi tugevus laseb elada ka teiste omadel.
Et me võime mahtuda samasse ühiskonda olenemata sellest, milliseks meie maailmavaade ja usk on kujunenud. Et erinevus võib teatud eeldustel siiski rikastada, mitte hävitada.
Et inimsus võidab.
***
On ainult üks religioon, kuigi sellest on sadu erinevaid versioone.
– George Bernard Shaw