Kohtla-Järvel tekitavad elanikke häirivat haisu peamiselt poolkoksimäed
Uuringute kohaselt selgus ootamatult, et Kohtla-Järvel on haisu tekitamise pingerea tipus kaks poolkoksimäge. Hais on linnas aastatega vähemaks jäänud, kuid olematuks teha pole seda tööstuspiirkonnas võimalik.
Aasta aega kestnud ja 125 000 eurot maksma läinud Kohtla-Järve Järve linnaosa välisõhu uuringust selgus, et elanikke pikka aega häiriva mädamuna lõhna meenutava haisu tekitamise pingerea tipus on poolkoksimäed, millest üks on suletud ja teist kasutab VKG, vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Poolkoksimägede nii suurt osatähtust ei osanud me tõesti oodata. Täna ei ole ühtegi head lahendust teada, mis küll ei tähenda seda, et selle nimel tööle ei hakataks ja ei tegutsetaks. VKG juba toimetab ja ühel päeval leitakse võib-olla head lahendused ka tänaseks kaetud mäe lõhnaaine emissioonide vähendamiseks," rääkis keskkonnainspektsiooni Ida-Virumaa büroo juhataja Aivar Lainjärv.
Keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi juhtimise peaspetsialisti Marek Maasikmetsa sõnul on poolkoksimägede esitetõus tingitud sellest, et võrreldes kümne aasta taguse põhjalikuma uuringuperioodiga on tööstusettevõtted hakanud õhku vähem saastama.
"Selge erinevus on suletud riikliku poolkoksimäe ja aktiivses kasutuses oleva poolkoksimäe vahel. Suletud mägi on tunduvalt väiksema emissiooniga kui aktiivne ladestusala," ütles Maasikmets.
Lainjärve väitel ei tohiks rahvusvaheliste määrade mõistes Kohtla-Järve elanike elu ohus olla, küll on aga haisul tervisele kaudsed mõjud. "Tuleb aru saada ka seda, et kui inimesel on tulenevalt lõhnast mingi ebameeldiv aisting, siis võib ka see tema tervist kuidagi negatiivses suunas mõjutada," märkis Lainjärv.
Ühe haisutekitaja, vee-ettevõtte Järve Biopuhastus esindaja Andra Pärnamäe arvates võiks kaaluda seaduste leevendamist ja otsida tuleks kompromisse.
"Täna kehtiva atmosfääriõhu seaduse järgi on nii, et haisu põhimõtteliselt õhus olla ei tohi, aga selle saavutamine tööstuspiirkonnas on niivõrd kallis, et see võib tähendada kas põlevkivitööstuse lõppu või siis meie piirkonna elanikele, kes pole kõige suurema palgaga, maksta vee ja selle puhatsamise eest kaks-kolm korda kõrgemat tasu. Kas see on mõistlik ja õiglane, eriti kuna seos peaks olema selle järgi, kas meie välisõhk on mürgine, ohtlik, halb ja kahjulik või ta on lihtsalt ebameeldiv koht. Kas siin pole mitte kompromissi koht?" arutles Pärnamäe.
Toimetaja: Merili Nael