Reedel jättis USA president Donald Trump pressikonverentsi ukse taha sellised lugupeetud meediaväljaanded nagu CNN, New York Times, Politico ja Buzzfeed. See on osa Trumpi võitlusest fake news'i ehk eesti keeles valeuudistega. Valeuudis või vigane uudis pole aga sugugi mitte ainult tõsine mure USA-s.

"40-50 protsenti inimestest Saksamaal kutsub traditsioonilist meediat "valemeediaks". See on väga tõsine ajakirjanduse jaoks, väga tõsine uudistemeedia suhtes ja väga tõsine demokraatiale," ütles Taani rahvusringhäälingu uudistejuht Ulrik Haagerup.

Taani rahvusringhäälingu uudistejuht ja meediaanalüütik Ulrik Haagerup ütleb, et valeuudiste levitamisel on suur mõju.

"See õõnestab ajakirjanduse usaldusväärsust. See tekitab suuri lahkhelisid reaalsuse ja inimeste poolt tajutava reaalsuse vahel," põhjendab Haagerup.

Valeuudised tekivad mitmel põhjusel, üheks nende pidevaks tekitajaks on poliitikud nagu seda on näidanud ka Donald Trumpi tegevus.

"Tahtlikult esitletakse avalikkusele lugusid, mille kohta teatakse, et need on valed, aga neid esitletakse kui tõde. Seda tehakse mitmetel põhjustel, üks neist on tähelepanu püüdmine," selgitas Haagerup.

Igamehemeedia aitab levikule kaasa

Kõike seda mõjutab väga tugevalt sotsiaalmeedia pealtung, kus oma uudise saab kirjutada ükskõik kes ja oma uudisvoost peab igaüks leidma üles tõe.

ERR-i veebiuudiste juht Anvar Samost liigitab meedias toimuva kolmeks: on propaganda, on traditsioonilised uudised ja on need samad valeuudised, mis põhinevad valeväidetel. Eesti uudistekanalite mure on, et seni ollakse harjunud usaldama suuri meediakanaleid nagu CNN või Reuters, kuid Samosti viimased kogemused näitavad, et vale on kiire levima. Näiteks uudisteagentuuris Reuters ilmus hiljuti USA rahandusministeeriumi dokumendile tuginev uudis.

"Kogu see sisu oli selles, et USA Donald Trumpi administratsioon on asunud lõdvendama Venemaale kehtestatud sanktsioone. See oli väga üllatav ja mina toimetajana läksin kontrollima algallikast, kas tõesti selline asi on võimalik. Ja selgus, et kas siis tõesti rumalusest või maailmavaatelisest ootusest lähtuvalt oli Reutersi ajakirjanik ja ilmselt ka mitmed toimetajad lugenud seda rahandusminsiteeriumi algdokumenti täiesti valesti," kirjeldas Samost.

USA-s oli suur osa meediast valimiste ajal demokraat Hillary Clintoni toetajad ja Samosti sõnul on nende ootus Trumpi suhtes poliitiliselt laetud. Kuigi konkreetsele Reutersi veale saadi jälile ja parandused tehti, oli uudis ilmunud juba mujal meedias ja ka Eesti meedias ning sellest oli avalikkuse jaoks konstrueeritud fakt. Paar päeva hiljem küsiti meie peaminister Jüri Rataselt rahvusvahelises meedias juba kommentaari, mida tema arvab sanktsioonide lõdvendamisest.

Samost ütleb, et kui ajakirjanikud on seni pidanud eriti tähelepanelikud ja allikakriitilised olema poliitikute või pressiteadete suhtes, siis uuel ajal tuleb kriitilisust laiendada.

"See tuleb nüüd laiendada tegelikult oma kolleegidele, neile kolleegidele väljaannetest, mida on peetud maailmas standardiks, nagu seesama Reuters, CNN või Ameerika suured ajalehed New York Times, Washington Post. Nii see paraku on," tõdeb Samost.

Meediaõppejõud ja Eesti Ekspressi ajakirjanik Priit Hõbemägi ütleb, et traditsioonilise meedia vigade taga on võistlus olla esimene.

"Kuna kõik uudisteagentuurid on omavahel väga suures konkurentsis ja Reuters ei saa jääda istuma ja mõelda, kas see on päris või ei ole, sest ta teab, et BBC või Associated Press istuvad sama probleemi ees ja selles mängus võidab see, kes on esimene," põhjendab Hõbemägi.

Ka Taani rahvusringhäälingu uudistejuht Ulrik Haagerup leiab, et alati ei tohiks võistlus käia kiiruse peale.

"Vahel me peaksime võtma hoogu maha võistluses olla esimene. Traditsioonilise meedia jaoks on olulisem olla tõene kui et olla esimene. Kui on üleval uudis, et paavst toetab Trumpi, siis me peaksime olema väga tähelepanelikud, et me ei avaldaks seda uudist enne, kui oleme kindlad, et see on tõsi," manitseb Haagerup.

Esivaleuudiste tootja on Trump ise

ERR-i korrespondent Maria-Ann Rohemäe uuris professorilt ja ajakirjanikult Jeff Jarviselt, mis USA-s lahti on.

"See algab tipust. USA president on praegu peamine valeuudiste looja. Ja ta ise omakorda nimetab kõiki uudiseid, mis talle ei meeldi, valeuudisteks. Me oleme sattunud väga kummalisse peeglitemängu," selgitab City University of New York professor Jarvis.

Jarvis toob välja, et väga suur osa valeuudistest on seotud sotsiaalmeedia pealetungiga, kus president Trump võib kirjutada Twitteris mida tahes ja see läheb lendu. Ta võib kõnes öelda nii, nagu eelmisel nädalavahetusel: "Vaadake, mis eile öösel Rootsis toimus", ja kõik haaravad sellest kinni.

"Mind paneb Donald Trumpi puhul kõige rohkem muretsema lugupidamatus tõe suhtes. See, et tema inimesed võivad rääkida alternatiivsetest faktidest, nad võivad valetada ilma häbita. Sedasi on võimatu pidada diskussiooni. Pool ameeriklastest ei usu suuremat osa meediast," tõdeb Jarvis.

Ulrik Haagerup lisab, et suured autoriteedid on ühiskonnas kadunud: inimesed ei usalda enam kirikut, ei usalda arste ja veel vähem poliitikuid, aga ka meediat.

"Kuulatakse neid, kes on avalikkuses kõige valjemad, kõige halastamatumad ja neid, kes kõige rohkem valetavad. Sedasi saabki Donald Trump ja tema valed esitletud üle terve maailma," võtab Haagerup kokku.

Kuidas aga peaks valeuudistega võitlema? Kõik eksperdid nõustuvad Samosti öelduga ehk ajakirjanduse põhitõega, et ajakirjanikud peavad infot kontrollima algallikast. Aga tavaline lugeja või vaataja, mis teda aitab?

"Üks on see, mis Facebook juba teeb. Nad vaatavad seda, mis tundub kahtlane ja kasvab uudisvoos liiga kiiresti, siis saadetakse see faktide kontrollimise agentuuridele. Agentuurid saadavad tagasi raporti. Ja kui see teade on kahtlane, siis Facebook paneb sellele lipukese, mida kasutajad saavad lugeda või jagada," selgitab professor Jarvis.

Ja ikkagi soovitavad eksperdid, et traditsiooniline meedia on see, mis suudab infot sotsiaalmeediast paremini sõeluda.

"Inimesed tuginevad otsustes, ka valimistel valides, mitte faktidel, vaid faktidel, mida nad usuvad olevat tõesed," rõhutab Haagerup. "See on päris hirmus. Me peame inimesi harima, mis on ajakirjanduse tõelised väärtused."

Priit Hõbemägi suunab siiski suurte poole: "Üldiselt on ikka palju kindlam usaldada BBC-d või CNN-i kui hakata usaldama Facebooki või Twitterit."