Türgi liitus NATOga 1952. aastal, kolm aastat pärast selle loomist ning seitse aastat pärast üheparteisüsteemi lõppemist ja riigi liitumist ÜROga. Viimase egiidi all oli Türgi võtnud osa ka Korea sõjast.

NATO – ja eelkõige selle kandva jõu USA – jaoks sai Türgist müür Nõukogude Liidu ja üleilmse kommunismi idee pealetungi vastu. Valitsevast usundist islamist, Küprose konfliktist ja vastuolulisusest välispoliitikas hoolimata on Türgi kõik need NATOsse kuulutud 65 aastat olnud oluline liitlane, kes on ka pärast kommunismi põrmu varisemist osalenud mitmes kaitsealliansi ühisoperatsioonis.

Eile korraldatud Türgi rahvahääletus sunnib aga küsima, kas pea 70 aasta vanune NATO pole osaliselt ajale jalgu jäänud.

Rahvahääletuse tulemus – mille „ei“ hääletanud on juba vaidlustanud – oli napim, kui president Erdoganile meeldinuks, kuid sellest piisas. Türgist saab sisuliselt sultaniriik, mille riigipeal on äärmiselt laialdased ainuisikulised volitused nii sise-, välis- kui ka turvalisuspoliitikas.

Ning ei, võrdluseks ei sobi Prantsusmaa või USA taoliselt presidentaalsed demokraatiad. Rääkimata sellest, et Türgis ei ole viimaste aastate repressioonide tulemusena ajakirjandusvabadust ega täiesti ausaid valimisi, kus kõigil osalistel oleks vabad võimalused, puuduvad riigi seadusandlikku ja kohtusüsteemi viimasel ajal tabanud „puhastuste“ tõttu ka need kontrolli- ja pidurdusmehhanismid, mis hoiavad ära Lääne presidentaalsete vabariikide libisemise isevalitsejalikeks.

Ühe teise, tuntuma gruusia perekonna võsu jälgedes kõndiv Erdogan lükkas eilse rahvahääletuse tulemusega väga pikaks ajaks (kui mitte alatiseks) tulevikku Türgi lähenemise Euroopa Liidule, mis on viimase aja Vene välispoliitika huvides. Kuid veelgi olulisem on küsimus, millist arengut võib ühelt oma liikmesriigilt oodata NATO ja kui kaugele sobimatuid arenguid taluda võib.

Tõsi, kaitsealliansiga 1999. aastal liitunud Poolas ja Ungaris pole samuti demokraatia tervisega kõik hästi, kuid Türgi on teel ühelt poolt isevalitsejalikkusele ja teisalt sisemisele lõhenemisele palju kaugemal kui eelmainitud.

Ning kaks tahku on samuti olulised. Esiteks on Türgi ühiskond pärast Teist maailmasõda olnud rõhutatult ilmalik, nüüd aga sammub vastne sultan üha enam ka islami vaka alt välja päästmise teed. Teiseks – nagu näitas ka mullune riigipöördekatse – pole türklased läänelikult alalhoidlikud, vaid valmis vajaduse korral asju ajama ka surmani mineva vägivallaga.

Olud, milles NATO 1952. aastal Türgi vastu võttis, on üsna põhjalikult muutunud. Järgmine NATO ees seisev suur küsimus ongi, kas ja kuidas olude muutusega kaasas käia.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.