On inimlik otsida keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid. Kui meile teeb muret liikluses hukkunute ja vigastatute arv, siis vaatame politsei suunas ja küsime, miks te seda probleemi pole lahendanud. Kuid kas kompleksseid, paljudest teguritest sõltuvaid probleeme on võimalik lihtsalt lahendada?

Kas politsei üldse on võimeline muutma olukorda meie teedel? On küll. Ja õigupoolest ainult ühe lihtsa liigutusega. Vahetame ära kaks arvu riigieelarvetabelis: kaitsekulude ning politsei- ja piirivalveameti eelarve. Suurendame politsei inimjõude vähemalt kaks korda ning kehtestame pideva lauskontrolli kõikidel tänavatel ja teedel.

Karistamise täideviimine peaks toimuma sündmuskohal, ilma kohtumenetluseta ning enamus eksimusi peaksid olema sanktsioneeritavad juhtimisõiguse ja sõiduki võõrandamisega.

Nii on võimalik tagada karistamise kolm olulist mõjutegurit: möödapääsmatus, vahetus ja rangus. Ranged karistused ei toimi, kui on võimalus mitte vahele jääda või kui karistuse ja teo ajaline vahe on pikk.

Seega – ainult rangete karistuste rakendamine on pool vastust ning nende rakendamisele tehtav kulu tulutu, kui range karistamise ihaluses ei minda lõpuni, totaalse kontrollini. Kallis, aga efektiivne.

Küsimus on muidugi selles, kas keegi veel sellises keskkonnas elada tahab...

Vaja on paradigma muutust

Kui esitatud küsimusele on keeruline vastust leida, siis võib-olla oleme esitanud vale küsimuse. Või õige küsimuse valele adressaadile. Äkki polegi politsei see, kes peaks liikluskultuuri parandama?

Olen väga nõus Marek Helmi mõttega, et vaja on paradigma muutust (Eesti Päevaleht, 27. aprill). Kogu liiklusregulatsioon peaks lähtuma eeldusest, et enamus liiklejaid tahab turvaliselt ühest punktist teise jõuda ning maanteeameti ning politsei- ja piirivalveameti roll ei ole mitte nende liikumist kontrollida ja piirata, vaid soodustada.

Esmalt on vaja muuta arusaama politseist ja selle funktsioonist: see ei taga liikluse turvalisust, vaid üksnes aitab kodanikel seda teha. Olen kindel, et politseijuhtidele pole see võõras idee, pigem on küsimus selle idee viimises üldsuseni. Kodanikud peavad mõtteviisi muutma, mõistma, et nad ise valivad turvalise liikumiskiiruse, juhtimisseisundi jne jne.

Räägid rikkumistest, lood infovälja

Üks olulisemaid politsei tegevusi peaks olema läbimõeldud ja terviklik kommunikatsioonikava. Mitte üksikud kampaaniad, vaid pigem info järjepidev „tilgutamine“.

Toon siinkohal näite toitumisest. Üsna lühikese ajaga on muutunud peaaegu enesestmõistetavaks, et oluline on toituda tervislikult. Kuidas see juhtus? Keegi ju ei sundinud. Toitumist suunavatest maksudest on hakatud nüüd rääkima, aga tervisliku toitumise idee on restoranides, pubides ja isegi kiirtoidukioskites silma paistnud juba mõnda aega ning inimesed täiesti vabatahtlikult eelistavad tervislikku toitu.

Massachusettsi ülikoolis tehtud põhjaliku muutuste käivitamise uurimuse põhjal võib öelda, et üks olulisemaid tegureid muutuste käivitamisel on infoväli. Muutus toimub selles suunas, kuhu kommunikatsioon osutab. Kui kommunikatsioonis toonitatakse liiklusrikkumisi ja õnnetusi, siis saabki sellest peamine liikluskäitumist mõjutav infoväli. (Kunagi oli Kärna Ärnil küüniline nali, et hommikuti raadios loetakse esmalt laibad üle ja siis soovitakse õnne.)

Arusaamisest ei piisa, järgida on vaja

Marek Helm soovitab kõigepealt muuta mõõdikuid ning sellega koos tulemustest teavitamist. Rohkem peaks olema edulugusid, sest politseitöö edu mõõt pole lõpuks rikkujate tabamine, vaid turvaline liiklus.

Tervisliku toitumise näidet veel kasutades – palju tähendavad ka positiivsed eeskujud ja selgelt tajutav kasu. Mida enam inimesi mõistab turvalise liikluskultuuri üldist aktsepteeritavust ning sellest tulenevat isiklikku hüve, seda enam inimesed järgivad mõistlikku liikluskultuuri.

Kusjuures see mõistmine ei tähenda mitte ratsionaalset arusaamist, vaid käitumuslikku järgmist ning selleni jõudmine eeldab informatsiooni nn üleinvesteerimist ehk üldsusega suhtlemist rohkem kui lihtsalt arusaamiseks vaja. Porgandi kasulikkusest saab igaüks aru, aga ikka on igas ajakirjas vähemalt üks lugu, mis sellest pajatab ja lõpuks hakkab käitumist kujundama.

Muidugi eeldab eelnev ka seda, et liiklust reguleerivad normid on mõistlikud.

Liiklusraev on ohtlikum kui joove

Kui liikluskorraldus ja -järelvalve tegelevad inimestega, kes on juba liikluses, siis oluline on ka muuta nendega tegelemist, keda liikluseks (pean silmas siin sõidukijuhte) ette valmistatakse.

Tartu Ülikooli psühholoogid eesotsas Jaanus Harroga on oma kümmekond aastat uurinud liiklusraevu olemust. Minu arvates on liiklusraev sama ohtlik kui alkoholijoove ning väljendub tihti korduvates rikkumistes ehk nende inimeste käitumises, kes liikluses kõige enam peavalu valmistavad. Palju enam võikski ennetavat tähelepanu pöörata nende inimeste ettevalmistamisel autokoolis.

Harro uurimuse vastu on huvi tundnud Mercedes Benz Driving autokoolid, kahjuks pole aga eriti kuulnud, et Eesti autokoolid kohalikku „tarkvara“ kasutaks. Talente pole siiski alati vaja koju kutsuda, saab ka koduste talentide tööd hinnata.

Kui iga autokool peaks liiklusraevu vähendamiseks ennetavaid meetmeid kasutama, äkki oleks meie teede ja tänavate pilt teistsugune? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.