Kujutlegem, et sügisel seisavad meil ees mitte kohalikud, vaid parlamendivalimised. Valimiskampaania on juba sisuliselt alanud, kandidaadidki rivistuvad nimekirjadesse. Parteid üritavad sõnastada valimiste peateemasid. Ainult et pole teada, millise riigi parlamendivalimisteks me valmistume.

Kas valime vana hea Eesti Vabariigi, Brüsseli käsul sundmoodustatud Balti Ühendvabariigi või Saksamaa koosseisu kuuluva järjekordse Ostlandi parlamenti? Kõrged ametnikud poel seda veel lõplikult otsustanud, lisaks sõltub see ka kohtuvaidluste tulemustest, mis võivad selguda alles pärast valimisi.

Aga valimised viiakse vääramatult läbi ning kodanikel palutakse teha tark ja vastutustundlik valik hoolimata sellest, et pole teada, mida valitakse.

Kõlab jabura farsina, mille kõrval kahvatuvad ka nõukogulikud pseudovalimised? Paraku on just selline olukord tekkinud tänavuste kohalike valimistega. Need toimuvad 15. oktoobril, praegu on käes juba jaanipäev, valimiskampaania on alanud, kuid paljudes Eestimaa piirkondades pole kellelgi aimu, kus jooksevad tulevase valla või linna piirid ning mis nime üldse kannab omavalitsus, millele esinduskogu valitakse.

Kuidas saab valija sellises olukorras langetada sisulist ja kaalutletud valikut? Kuidas saab kandidaat midagi vettpidavat lubada või arvata, kui temagi ei tea, millist omavalitsust ta volikokku pääsedes juhtima hakkab?

Kui kuulaja arvab, et selline segadus puudutab ainult mingeid „kaugeid valdu, millest me teame väga vähe“, kui parafraseerida sõjaeelses Euroopas haldusreformi läbi viimises osalenud Briti peaministrit Neville Chamberlaini, siis kuulaja eksib. Ka näiteks Eesti suuruselt teise linna Tartu kodanikud ei tea praegu, kust jooksevad pärast haldusreformi linna piirid. Pärast seda, kui keskerakondlik vabariigi valitsus halastas keskerakondlikule Loksa linnale, kus elab nõutud 5000 elaniku asemel ainult 2770 elanikku (ja mis ei täida ka muid haldusreformi ametlikke kriteeriume), on õigustatud ootus iseseisvuse säilitamisele tekkinud ka näiteks Luunja vallal.

Tõenäoliselt kavatsebki see omavalitsus oma likvideerimise ja Tartu linnaga ühendamise vaidlustada. See aga tähendab, et ka Tartu linna valijad ja kandidaadid ei saa praegu olla kindlad tulevase Tartu linna piiride osas ega saa seetõttu kujundada oma seisukohta näiteks ühistranspordi, hariduselu korraldamise jm küsimustes – ehkki just need peaksid olema kohalike omavalitsuste valimiste põhiteemad. 

Loksa näide inspireerib iseseisvusvõitlust üle Eesti, sest paljud haldusreformi ohvriks langenud vallad tulevad oma asjadega tegelikult väga hästi toime ning nagu on näidanud rahvaküsitlused, pooldavad ka nende elanikud ülekaalukalt jätkamist sõltumatu omavalitsusena, mitte ebaamäärasesse omavalitsuskolhoosi astumist.

Valimised peavad põhiseaduse kohaselt olema ühetaolised, kuid ühetaolisteks on raske nimetada olukorda, kus mõne omavalitsuse valijad teavad täpselt oma haldusüksuse piire, teistele selgub see aga alles kunagi tulevikus. Kui Eesti riigivõim ei soovi oma legitiimsust kahtluse alla seada muudeski küsimustes, siis ei tohi ta riskida valimiste kui demokraatia põhiprotseduuri farsiks muutmisega. Selles suunas aga tänavu me just liigume.

Olukorra päästmiseks tuleb tõmmata hädapidurit. Kuna valimiste edasilükkamine tekitaks veelgi suurema segaduse, siis on ainus võimalus tühistada haldusreform.

Nagu uudistest lugeda võisime, ei pea haldusreformi tulemust meelepäraseks isegi reformi seni eest vedanud partei IRLi uus juht Helir-Valdor Seeder. Kui õieti keegi pole reformiga rahul, siis ongi õigem see ära jätta. Selleks piisab riigikogu ühest erakorralisest koosolekust. Seejärel toimuksid kohalike omavalitsuste valimised kõigiti korrektsel ja legitiimsel moel praegustes omavalitsustes. Neisse valitud saadikud saaksid rahvalt ka väga tugeva mandaadi tulevaste liitumiste või iseseisvana jätkamise kohta.

Ning Toompea rahvas saaks meeldejääva õppetunni demokraatia olemuse kohta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.