Eurostati andmetel oli Eesti hinnatase eelmisel aastal 76 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Ehk siis keskeltläbi olid meie hinnad veerandi võrra madalamad kui Euroopas. Selline hinnatase vastab enam-vähem ka meie sisemajanduse kogutoodangu tasemele ühe inimese kohta Euroopa keskmisega võrreldes.  

Meist kõrgem hinnatase on teadagi Põhjamaades ja Lääne-Euroopas, meist madalamad  hinnad on enamuses Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Aasta jooksul on Eesti hinnakasv olnud üks Euroopa kiirematest, olles 2 protsendi lähedal. Mis iseenesest pole ju palju.

Üldine hinnatase kujuneb erinevatest komponentidest – nagu näiteks toit, alkohol, transport, riided, kokku 12 erinevat kulukategooriat. Eestis on suhteliselt kallis toidukaup, mille hinnad on 90 protsenti Euroopa keskmisest. Riided ja jalatsid on keskeltläbi lausa 13 protsenti kallimad kui Euroopas, tarbeelektroonika aga on täpselt sama kallis kui Euroopas.

Odavam on ikka veel alkohol (86 protsenti Euroopa keskmisest), elekter, transport ja sidepidamine. Hotellide ja restoranide hinnatase on 80 protsenti Euroopa keskmisest. (See kõik peegeldab eelmist aastat ja selle aasta hoogsad maksutõusud vaatlusalustes hindades veel ei kajastu). 

Paneme selle olukorra laiemasse konteksti ja mõtleme nii Eesti inimeste kui ka turistide rahakulutamise peale. Hotellide ja restoranide hinnatase on meil endiselt konkurentsivõimeline  Põhjamaadega, aga pea kõikidest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest on meie hinnad kõrgemad. Seega pole turismisektoril silmnähtavat hinnaeelist väliskülaliste siiameelitamiseks.

Riideid ja jalatseid on peaaegu igalt poolt soodsam osta kui Eestist, mida ilmselgelt ka üha usinamalt tehakse. Samas jätkub meil kaubandussektori müügipindade juurdekasv. Kust küll tulevad need ostjate massid, kes üha kallinevaid kaupu üha suurenevas koguses ostavad?

Miks siis meie tarbekaupade hinnatase ikkagi on ebaproportsionaalselt kõrge? Põhjusi on erinevaid: muu hulgas turu väiksusest tulenev sisseostuhindade kõrge tase, üleinvesteeringud kaubanduspindadesse ja poodide ebaefektiivne tööjõukasutus.

Kaubandussektori ärimudel on siiani üles ehitatud odava tööjõu ja ostjate madala mobiilsuse põhimõtetest lähtudes. Täna on aga olukord väga palju muutunud: madalapalgalist poepersonali sisuliselt enam pole ja osta saab ka mujalt kui Eestist. Vaatamata sellele läheb kaubandusel tema juhtide sõnul hästi, kuigi arvud vist nii rõõmsat pilti ei kinnita.  

Üks märkimisväärne hindu mõjutav komponent on tarbimismaksude tase. Eesti riigieelarve kogub üha suurema osa eelarvest tarbimismaksudest – käibemaksust ja aktsiisidest –, mis on ka pidevalt tõusnud. Paratamatult kanduvad tarbimismaksud üle kaupade hindadesse. See on  ka põhjus, miks toidu- ja joogitootjad ning kaubandussektori esindajad nii ägedalt suhkrumaksu  ja alkoholiaktsiiside vastu protestivad. Kõrge hinnatase hakkab pidurdama tarbimise ja kulutuste kasvu.

Hindadega on vahetult seotud ka niinimetatud tegeliku individuaalse tarbimise tase. See näitaja võtab arvesse nii inimese tarbimiskulutusi, aga ka valitsussektori poolt indiviididele pakutavaid isikuteenuseid, nagu näiteks meditsiini- ja haridusteenus. Seda tarbimistaset on hinnatud ostujõu pariteedi alusel ehk tarbimist on hinnatud tegeliku füüsilise tarbimiskoguse alusel.

Tegeliku individuaalse tarbimise poolest on Eesti inimese tarbimistase üks Euroopa Liidu madalamaid ehk tagantpoolt kuues. Meiega koos Euroopa Liitu astunud riikidest on see Eestist väiksem ainult Lätis ja Ungaris. Eratarbimise osa Eestis ongi SKT-ga võrreldes madalam kui Euroopas keskmiselt, kuid peamine põhjus antud näitaja kujunemisel on riigi pakutavate tarbimishüviste väike maht.

Ehk siis Eesti riik selle mõõtkava alusel ülemäära palju meie inimese tarbimisele kaasa ei aita.

Võtame teema kokku. Meie kaupade ja teenuste hinnatase läheneb üsna jõudsalt Euroopa keskmisele tasemele, samas kui sissetulekute tase on ikka veel suhteliselt madal. Kõrge hinnatase eeldab aga vältimatult ka kõrgemaid sissetulekuid. Palgakasvu pidurdab aga paljuski tööandja kõrge sotsiaalmaksukulu.

Oleme üles ehitanud maksusüsteemi, mis viib hinnad kõrgele ja hoiab palgad madalad. Minule isiklikult meeldib täpselt vastupidine olukord – nimelt selline maksusüsteem, mis võimaldaks maksta kõrget palka ja hoida hinnad madalad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.