Intervjuu | Maxima juht: valitsus peaks alko- ja tööjõupoliitikat muutma ({{commentsTotal}})

Maxima on tööjõupuuduse ja eestlaste tarbimisharjumuste tõttu loobumas müüjatega kulinaarialettidest väiksemates poodides ning tõmbab alkoholiosakondi koomale, sest alkoholi müügikäibed kukuvad. Valitsus peaks ümber vaatama alkoholi- ja tööjõupoliitika, leiab Maxima Eesti leedulasest peadirektor Vygintas Šapokas, kel täitub selles ametis peagi kaks aastat.

Te leedulasena olete hästi kursis turusituatsiooniga nii Eestis, Lätis kui Leedus. Kas Eesti turg on väga erinev lõunanaabritest, kas siis tarbijaeelistuste või konkurentsisituatsiooni poolest?

Ma ei ütleks, et väga erinev. Me oleme Balti riikidena sarnased, nii meie ajalugu kui kujunemislugu pärast iseseisvuse taastamist on väga sarnased. Samas muidugi on igal riigil oma iseärasused.

Näiteks Eesti turul käib väga tihe konkurents. 1,4 miljoni elaniku kohta on väga palju poekette, ka kauplemispinda elaniku kohta on Eestis kõige rohkem. See on Eesti peamine erinevus.

Läti turul tegutseb ainult kaks suuremat jaeketti, Rimi ja Maxima.

Leedus, mis on kolmest Balti riigist suurim, tegutseb edukalt neli-viis jaeketti, lisaks on turule tulnud värskelt Lidl, mis alustas möödunud aastal tegevust.

Kuidas teile tundub, miks see konkurentsisituatsioon riigiti nii erinev on? Miks need jaeketid kõik Eestisse kogunevad, ent Lätti oluliselt vähem? Läti elatustase pole ju Eesti omast nii palju kehvem?

Eesti elatustase on teatavasti Baltikumi kõrgeim. Paar kuud tagasi tegin just võrdluse ja täheldasin, et Eesti keskmised palgad on umbes 30 protsenti suuremad kui Lätis.

Samas on ka hinnatase Eestis mõnevõrra kõrgem kui Lätis-Leedus.

Kui võrrelda ostukorvi maksumust, siis kui suur seal see hinnavahe protsentuaalselt tuleb?

Eesti Maxima ostukorv on Läti-Leeduga võrreldes kõige kallim. Ühest küljest tuleneb see sellest, et inimestel on suuremad sissetulekud ja nad kulutavadki rohkem, teisalt aga tuleneb see ka hinnaerinevustest riigiti. Eesti ostukorv on kuni 20 protsenti kallim.

Meil käisid rahvusvahelised ärikonsultandid hiljuti siin Eestis ja nad olid nähtust väga üllatunud, et siin turul on võimalik edukalt tegutseda väga erineva hinnatasemega kauplustel. Näiteks on kauplusi, kus banaanikilo maksab 1.18-1.20, ja on ka poode, kus banaanikilo maksab 1.40, ja kliente jagub mõlemale!

Lääne-Euroopas on konkurents hinna mõttes palju tihedam – hinnad on väga sarnased, jagatakse parima hinna garantiisid jne. Eestis aga kaupleb igaüks oma mätta otsas ja kõik on õnnelikud. See on Eesti erilisus, kuid ma usun, et aegamööda taandub see nähtus välja.

Kas saab esile tuua mingeid rahvuslikke eripärasid lemmiktoitude kohta, mida ostetakse rohkem kui naaberriigis? Näiteks kas saab öelda, et eestlased on iseäranis banaanilembene rahvas?

Ma ei ütleks, et on väga suuri tarbimiserinevus, inimesed ostavad kõigis kolmes Balti riigis enam-vähem samu kaupu. Banaan on kõige populaarsem toidukaup igal pool, näiteks Eestis müüme seda imelist puuvilja 13 tonni päevas.

Teatud eripärasid siiski on, me mõistame oma kohalikku klienti üha paremini. Näiteks eestlased ostavad eeskätt kvaliteetkaupu. Kuivõrd eestlaste palgad on naabritest pisut kõrgemad, paneb see neid tegema tervislikumaid valikuid, otsima kvaliteeti tervislikkuse aspektist. Eestlased liiguvad palju, jooksevad, kõnnivad – see on erinev. Leedus inimesed nii palju sporti ei tee, vähemalt Tallinnaga võrreldes küll. Ja see paistab välja ka kaubanduses.

Teine Eesti iseärasus on see, et teile ei meeldi teenindajaga suhelda, näiteks kulinaarialetist toitu ostes. Selle tulemusel on Maxima loobumas X-kauplustes kulinaarialettidest, kus müüakse lahtist toitu.

Eestlased eelistavad oma kauba juba pakituna kaasa haarata – salat ja jook – ja minna. Meil on kaheksas poes Food To Go kontseptsioon juba pilootprojektina käimas ja sügisel avame uue kontseptsiooniga iseteeninduslikud vitriinid juba kõikides X-poodides. See on tegelikult väga levinud kontseptsioon Lääne-Euroopas. Pakume kindlasti pakitud sooja toitu, võileibu, salateid, jooke, mida saab lihtsalt kaasa haarata.

Eestis olete oma sortimendiga liikunud järjest enam kohalike toodete pakkumise teed. Kas see on teie jätkuv strateegia ja kas see tuleneb turu survest?

Meie sortimendis on alati olnud palju kohalikku kraami. Kuna meil on enim kaupa ruutmeetri kohta, siis me ei mahuta ära rohkem täielikku valikut kohalikust kaubast, aga kõik peamised tootegrupid on eestimaised ja need on seal alati olnud, nüüd me oleme hakanud sellest lihtsalt rääkima.

Kui kohalikud tootjad teevad edukaid tooteid, siis need peavad ka meil müügil olema. Nüüd, kus meil on rohkem suuri kauplusi, oleme hakanud rohkem ka väiketootjate poole vaatama. Näiteks kohalike talunike pakutavad värsked või suitsutatud lihatooted on meie suuremates poodides esindatud. Lisaks olen märganud, et Eestis on väga populaarsed väiketootjate tehtavad limonaadid, näiteks rabarbrimaitseline. See meeldib ka mulle endale ja ma olen palunud need meie suuremate kaupluste tootevalikusse lisada. Me peame kohalikku tootmist toetama ja me peame müüki edendama – inimesed ostavad neid.

Me oleme kogu aeg kohalikku kaupa oma valikusse kaasanud, aga varasemalt panime importtoodetele rohkem rõhku. Samas eelistab tarbija meid just seetõttu, et meie kaubavalik erineb ülejäänud kettidest, kes pakuvad enam-vähem samasugust kaupa. Meie logistika võimaldab meil tuua parimaid tooteid nii kasvõi Bulgaariast – igalt poolt üle Euroopa, kus meil on partnerid olemas. Aga kuna me tegutseme Eestis, peab meil ka Eestis toodetud kaubavalik olema.

Nüüd, mil Lidl on sisenemas Eesti turule, kas te kardate ka?

Ei, me ei karda. Me austame Lidli väga nagu ka kõiki teisi konkurente. Ma olen näinud neid Bulgaaria turule sisenemas ja Leedu turule sisenemas – nad oskavad turule siseneda, suudavad end üles haipida, nii et kõik tulevad uudishimust vaatama. Nad müüvad kaupa jaburalt madala hinnaga teatud aja jooksul, aga kui see korrigeerub, leiavad kohalikud ketid endas taas jõu ja võistlevad Lidliga edukalt edasi.

Te tegutsete Lidliga samas nišis, võideldes madalaima hinna eest. Te ei karda, et just teie kahe vahel läheb konkurents teravaks?

Igaüks arvab, et see on just meie võitlus Lidliga, sest meil on turu parimad hinnad, aga Leedus oli näha, et enim said pihta suuremad ja kõrgema hinnatasemega kauplused.

Isegi täna maksab meie poes banaan 1.20, aga mõnes teises ketis 1.40. Keda Lidli tulek enim puudutab, näitab aeg.

Kas ka Eestis võib keegi olla sunnitud Lidli tuleku peale turult lahkuma?

Nagu öeldud, on Eestis jaekette liiga palju, seega on see võimalik. Ei pruugita tingimata turult tagasi tõmbuda, küll aga võivad toimuda koondumised. Maxima Eestil on turul väga tugev positsioon, me oleme väga konkurentsivõimelised, nii et me ei välista, et hakkame mõningaid väiksemaid tegijaid enda alla koondama – teeme pakkumised ja muutume suuremaks.

Kõik ketid teenivad Eestis kasumit, aga ei saa välistada, et mõni turul olijatest on siin tegutsemisest väsinud ja otsib uusi suundi.

Kuidas aga on uute kauplustega? Nüüd avate neid varasemast väiksema optimismiga?

Konkurendid avavad uusi kauplusi ja me ei saa sellest protsessist kõrvale jääda. Uute kaupluste avamine ei ole enam nii kasumlik kui varem, seega me pigem avame neid tagasihoidlikult, sest me ei taha pidada muuseume, kus sisseseade on kõik kena, kaup on olemas, ainult üks asi on puudu – kliendid!

Seega me mõõdame üheksa korda, enne kui lõikame, mille tulemusel avame üksnes edukaid kauplusi.

Te juba olete hädas töötajate leidmisega – toote neid küll Lätist, küll palkate õpilasi suvevaheajaks. Mis siis saab, kui veel Lidl ka turule lisandub, kust nemad omale töökäed leiavad?

Me kõik otsime töötajaid samadest kohtadest ja teeme kõikvõimaliku, et omale töötajaid leida. Praegu teeme ettevalmistusi uute poodide avamiseks – me saaksime tulevikuperspektiiivis avada kolm uut poodi, kui me ainult leiaksime töötajad!

Me toome töötajaid Ida-Virumaalt, konkurendid teevad sama järele. Iga päev sõidab Ida-Virumaalt Tallinnasse tööle 150 inimest.

Nüüd töötame noorte inimestega. Sel suvel oleme alustanud väga eduka projektiga, kus kauplustes töötab 300 kooliõpilast ja loodame, et see arv kerkib peagi 500-ni. Käisin eile läbi kõik meie Tallinna kauplused, et näha, kuidas me oleme suveks valmis ja nägin hulgaliselt noori inimesi, kes täitsid riiuleid kaubaga.

Lisaks kutsume tööle puudega inimesi. Meil on töökohti, kus nad saaksid väga hästi hakkama.

Samuti toome inimesi Lätist ning oleme huvitatud töötajate toomisest Ukrainast. Me juba räägime ettevõtetega, kel on plaanis sealt töötajaid tuua.

Mida ma igatsen ja loodan, on mingid otsused valitsuselt. Mitte igaüks Eestis ei saa olla IT-spetsialist. Samal ajal räägin oma kolleegidega teenindussfäärist – hotellid, kohvikud, restoranid jne – kõigil on sama mure, et ei leita piisaval hulgal töötajaid. Sellest on juba saanud takistus äri arendamisel. Loodan, et valitsus jõuab punkti, kus võetakse vastu mingeid otsuseid, sest riik vajab hädasti värsket tööjõudu. Samal ajal on vajalik, et tööjõus säiliks konkurents.

Teistest riikidest tulijatele peaks reegleid pisut pehmendama, rohkem võimaldama lühiajalist töötamist ja tegema selle paindlikumaks – näiteks võimaldama kolme- või kuuekuulisi tööviisasid ilma eriliste täiendavate nõudmisteta.

See on eriti akuutne küsimus Eesti-taolisele väikeriigile, kust 100 000 inimest on välismaale tööle ära läinud. Lätis-Leedus on mure analoogne, kuigi Leedus on olukord kõvasti parem. Siiski on ka Leedust paljud välismaale tööle ära läinud.

Kas konkurents tööjõu nimel võib kaasa tuua ka palgakasvu teie sektoris?

Me oleme miinimumpalka tõstnud nüüdseks kaks aastat jutti. Sageli arvatakse, et kui te inimesi tööle ei leia, siis tõstke palka ja leiate need inimesed. Aga majanduses ei käi need asjad nii lihtsalt – kui meie tõstame palka, siis tõstavad ka konkurendid palka ja lõpuks on meil kõigil ühesugune, pisut kõrgem palgatase sama hulga töötajatega. Seetõttu peame me pigem otsima tõhusust ja kvaliteeti, tegema protsessid lihtsamaks, et vajaksime vähem töökäsi.

Aga palgatõus tooks ehk töötajaid teistest sektoritest juurde?

Majanduses on kõik omavahel seotud. Kui tõstad kassiiri palka, siis lühiajaliselt võib see tõesti inimesi teistest valdkondadest tööle meelitada. Valdkonnad, kust tööjõud teenindusse ära liigub, tõstavad pärast tekkinud tööjõupuudust mõne aja pärast omakorda palku ja need kassiirid on meilt jälle läinud.

Ma pelgan, et oleme sisenemas inflatsioonitsüklisse. Ühelt poolt tõstame palku, teisalt aga tõstame makse ning lõpuks on meil küll kõrgemad palgad, aga inimesed ei muutu rikkamaks, sest hinnad kerkivad samuti ja nad saavad ikka osta sama hulga kaupu.

Me näeme Eurostati uuringust, et Balti riikides on inflatsioonitase kõrgeim, seega tunnetatav palgasurve tõstab lisaks palkadele ka kaupade hindu, kuid ei tõsta tootlikkust. Kui saaksime välismaalt töötajaid juurde tuua, kes ei survesta meid palgakasvule, siis me saaksime selle inflatsioonitsükli peatada. Selle tulemusel saaksid tootjad investeerida palkade asemel seadmetesse, tõsta tootlikkust ning jõuda sellega viimaks Skandinaavia riikidele järele.

Levinud on müüt, et Maxima töötajate palgad on sektori madalaimad. Kas see vastab tõele?

Kui me maksaksime madalaimat palka, siis oleks tööjõuprobleem ainult meil – inimesed võiksid meilt mujale tööle ära minna ja me maadleksime oma probleemidega üksi.

Me pakume konkurentsivõimelist palka ja jälgime pingsalt turusituatsiooni. Seega me ei saa kuidagi turu keskmise sabas sörkida. Näiteks Harjumaal töötav kassapidaja-müüja teenib kuus 500-710 eurot kätte.

Kui palju on Eesti ja Läti erinev alkoholiaktsiis teie olukorda mõjutanud? Tajute seda oma lõunapoolsemates kauplustes, et inimesed on oma ostud Lätti viinud?

Me ei taju seda üksnes Lõuna-Eestis, vaid kõikjal Eestis. Näiteks pooled meie kontori inimestest on külastanud Läti alkoholipoode.

Inimesed ei muuda oma harjumusi nii kiiresti. Kui riik tõstab alkoholiaktsiisi lühikese aja jooksul sellises mahus ja ütleb, et inimesed, ärge enam jooge, siis inimesed ei muuda oma joomisharjumusi nii kiiresti. Selle asemel otsivad nad hoopis Lätist madalamaid alkoholihindu ja ostavad oma joogid sealt, sest seal käib neil jaks üle.

Kui vaatame oma piirilähedasi poode, siis seal on meie alkoholimüügi käive kukkunud üle 50 protsendi. Käibelangust tunneme tegelikult kõikjal Eestis, mistõttu hakkame oma alkoholiosakondi väiksemaks ehitama. Me oleme kauplejad, me ei ole muuseumipidajad – kui me näeme, et müüki ei toimu ja müük on liikunud Lätti, siis meil ei ole mõtet alkoholilette senises mahus enam pidada.

Aga probleem ei peitu mitte piirikaubanduses endas, see on juba tulemus. Olukorras, kus eesmärgiks on seatud alkoholitarbimise vähendamine, ei ole tegelikult üldine tarbimine vähenenud, aga Eestist lähevad aktsiisimaksud mööda, sest inimesed ostavad oma alkoholikoguse lihtsalt Lätist. Seetõttu tuleks leida alternatiivseid viise alkoholitarbimisega võitlemiseks.

Teine viis, kuidas riik võitleb alkoholitarbimise vastu, on nõudes poodidesse läbipaistmatute seinte ehitamist või alkoholi kinnikatmist, arvates, et siis tarbimine väheneb. Ma kahtlen nende meetodite efektiivsuses.

Veel üks probleem, mida ma Eestis näen, on roolijoodikud. Igal nädalal võtab politsei maha 20-30 roolijoodikut, samas aga kui minna bensiinijaama autot tankima, siis võib sealt osta õlut, viina, veini... Riigi võitluses puudub järjepidevus!

Meie Maximas oleme valmis riigile partneriks olema, jagama oma teadmisi, kuidas vähendada tarbimist, aga efektiivsemal viisil, tegeldes eeskätt perede, koolide, noorte inimestega, näidates neile, et elu on ilus ka ilma alkoholita. Usun, et valitsus leiab efektiivsemad viisid.

Ka Leedu teeb oma seadusi rangemaks, aga seinte ehitamist ei nõuta. Samas on Leedus täielikult ära keelatud alkoholireklaamid ja lühendati alkoholiga kauplemise aega, eriti pühapäeviti. Me ootame Eestist midagi analoogset.

Coop sulges hiljuti kolm Lõuna-Eesti poodi, mis olid juba tükk aega miinusega töötanud. Kas ka mõnd teie poodi ähvardab sama saatus?

Ei, kõik meie poed töötavad Eestis kasumlikult ja maksupoliitika pärast me ühtki poodi sulgema ei hakka. Küll aga muudame oma alkoholi müügiala väiksemaks ja asendame vabaks jääva kauplemispinna muude kaupadega.

Ja lõpetuseks, mis toimub Viimsis, kus sisuliselt ühe ringtee ümber asuvad Rimi, Selver, Comarketi ketti kuuluv Delice ja Maxima? Miks kõik oma kaupluse just seal avavad? Ja kas need kõik on ka kasumlikud?

See iseloomustab hästi majandustsüklit. Kõigepealt avasid kõik Viimsis poe, nüüd aga on saabumas aeg, kus Viimsis hakatakse poode kinni panema, pange tähele!

Millised poed Viimsisse alles jäävad?

Minu pakkumine on, et alles jääb kaks toidupoodi, üks kõrgema hinnatasemega ja teine madalamaga.

Millised neist?

Ootame ja vaatame.

Fakte:

  • Maxima Eesti käive oli 2016. aastal 445,2 miljonit eurot, mis kasvas aasta varasemaga võrreldes 1,1 protsenti. Kaupluseketi puhaskahjum oli 11,7 miljonit eurot, mille põhjustas raamatupidamislik kinnisvara väärtuse ja amortisatsiooni ümberarvestus.
  • Maxima iseteeninduskassasid kasutatakse X-kauplustes keskmiselt veerandi ostude eest tasumisel, suuremates poodides ulatub iseteeninduskassade kasutus poolte ostudeni.
  • Maximat külastab igapäevaselt umbes 170 000 inimest.
  • E-kauplus on järjest kasvatanud populaarsust ja käivet, päevas tehakse keskmiselt 200 ostu. E-kaupluse aastane käive vastab siiski veel umbes ühele Maxima XX-marketi käibele.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: