Veetsin läinud nädalavahetuse maal ja olin kahele tublile eesti mehele abiks vana kiviaia asemele uue rajamisel. Töö on loominguline ja samal ajal päris korralik rassimine. Võttis mõne lihase hommikuks väheke valusaks ka, kuigi konti sõna otseses mõttes õnneks ei murdnud.

Kui pühapäeval õhtul minekule asutasime, tuli perenaisega jutuks kiviaia taastamise toetus, mida riik selle tegevuse eest põhimõtteliselt maksab. Tuli välja, et tema seda ei saa, sest kiviaeda taastasime küll ajaloolisel kohal, aga toetuse saamiseks peaks selle ümber laiuma vähemalt 80 protsendi ulatuses põld. Aga meie kiviaed on küll kokku sadu meetreid pikk, aga paikneb hoopis õuealal.

Pealegi, kui vaadata kehtivast seadusest kiviaia taastamise toetuse suurust, siis kolme vahel jagatuna olnuks see 6 eurot ühe ruutmeetri kohta. On muidugi hullemaidki tasusid samuti raske töö eest, kuid seaduseloojad võiksid proovida ise 10 meetrit kiviaeda taastada, et mekki saada, kui kergelt see 60 eurot kätte tuleks…

Igatahes, täna hommikul pisut kangelt liikudes olin ma täitsa võimeline mõistma loogikat Edgar Savisaare avalduse taga, milles ta pidas Keskerakonna pakutud esinumbri kohta kohalike valimiste üldnimekirjas mõnitamiseks.

Savisaare jaoks on Keskerakond nagu kiviaed, mille tema isiklikult on ränga töö ja tervise hinnaga kokku kandnud ning ilusaks seadnud. Kellegi teise teeneid erakonna ees ta ei tunnista, või kui, siis äärmisel juhul agarate abilistena. Seega ei lepi ta ise põhimõtteliselt vähemaga kui erakonna esimehe ning enesestmõistetava esinumbri kohaga enda valitud valimisringkonnas, mis on muidugi Lasnamäe.

„Keskerakond – see olen mina!“ kõlab Savisaare lipukiri ja seega ongi kõik sellest vähem tema jaoks nagunii mõnitamine. Mõnitamine algas juba esimehe kohast ilmajäämisega läinud sügisel ning mingeid kompromisse Savisaar pärast seda ei tunne ega tahagi tunda.

Küll aga teab ta suurepäraselt kõiki trikke, millega panna praegused Keskerakonna juhid taluma samasuguseid alandusi, nagu Edgar Savisaar leiab end läbi elanud olevat. Ähvardus oma nimekirjaga kohalikele valimistele minna on lihtne selja vastu seina surumine: ma võin teid millal tahes pealinna ainuvõimust ilma jätta, sest seda mu oma nimekiri teie jaoks tähendab.

Öelnud selle võimaluse endale omasel moel – lisaküsimused välistavas monoloogilises videopöördumises – välja, nõjatub Savisaar nüüd mõnusalt patjadele ja ootab parimaid pakkumisi.

Neid aga on ta kiviaial nimega Keskerakond raske teha, sest šantaažiga võitlemise esimene reegel ütleb, et allud sellele korra, jäädki alluma. Kuid samas on seda varemgi juba poolpiduselt tehtud, sest mida muud näiteks keelatud annetusena Savisaarelt tagasi nõutud 117 000 euro maksmine erakonna kassast ja muu püüd halva mängu juures head nägu teha ikka on.

Iseenesest pidanuks Savisaare võimekusele vene valijate häältega minema kõndida muidugi mõtlema juba võimu ülevõtmise aegu. See võimalus oli ilmnähtav ning ammu pidanuks olema välja töötatud ka tegevuskava.

Praegu aga ei paista seda õieti kusagilt ning Keskerakonna uus ladvik on nii-öelda kahvlis. Kas hakatakse Savisaarega taas kord tema enda mängu mängima ning satutakse teenete, vastutulekute ja järeleandmiste nõiaringi – või kaotatakse senine positsioon Tallinnas.

Pealinna poliitilise tervise huvides on viimane variant muidugi sama tervislik nagu tõsiasi, et Reformierakond pidi ükskord käest ära andma ka riigitüüri. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.