Edgari kohvikuga avalikkuse huviorbiiti kerkinud ettevõtja Juri Saharov, kellest ETV saade "Pealtnägijagi" korduvalt rääkinud on, on tegutsenud oma ettevõttega OÜ Luidoor mitmel rindel, varjates selle tegevuse käigus osa oma käibest ja jättes selle pealt riigile maksud tasumata. Tänavu mais jõustus lõplikult kohtuotsus, mis ettevõtte maksupettuses süüdi mõistis.

Lisaks poliitkohviku pidamisele Harjumäel andis linn Saharovi ettevõttele 2013. aastal hallata Stroomi rannakohviku Kuldrand ja viis linnale kuuluvat parklat.

Maksuamet (MTA) kontrollis neist rannakohvikut ja Mustamäe elurajoonis, Mustamäe tee 189 parklat pidava OÜ Luidoor käibemaksu, kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse arvestamise ja deklareerimise õigsust ning töötamise registrikannete õigsust lühikesel perioodil juulist septembrini 2014.

Kontrolli tulemusel otsustas MTA, et mõlema äri puhul varjas ettevõte osaliselt oma käivet, mis ulatus maksuameti (MTA) hinnangul selle lühikese perioodi jooksul kokku ligi 50 000 euroni, mistõttu mõistis kohus ettevõttelt välja käibelt tasumata jäänud ligi 10 000 eurot käibemaksu ja ettevõtlusega mitteseotud, ent sellisena deklareeritud kuludelt ligi 16 000 eurot tulumaksu. Kokku kohustati
äriühingut tasuma maksusummana 25 591 eurot.

Mustamäe tee 189 parkla käibe varjamist ja sellega kaasneva maksusumma tasumata jätmist 2058 euro ulatuses ei hakanud OÜ Luidoor vaidlustama, kuid Stroomi rannakohviku tegevusega seoses käis ettevõte maksuametiga kohut veel tänavu kevadeni.

Rannakuu september

Maksuhaldur põhjendas järeldust sularaha käibe varjamise kohta muuhulgas sellega, et ettevõte näitas 2014. aasta septembrikuu eest rannakohvikus oluliselt suuremat sularahakäivet kui juulis või augustis. Nii nähtus OÜ Luidoor esitatud kassakokkuvõttest, et septembris
oli kohviku sularaha osakaal 70, augustis 18 ja juulis 30 protsenti. Maksuamet otsustas, et selline kõikumine kuude kaupa ei ole eluliselt usutav ja kohus nõustus sellega.

Samuti nähtus OÜ Luidoor ostuarvete analüüsist, et soetatud toidu ja joogi osakaal kohviku käibest oli juulis ja augustis tunduvalt suurem kui septembris, kuigi kontrolliperioodil ei toimunud olulisi hinna või menüü muudatusi.

Ehkki ettevõte kinnitas, et septembris olid head rannailmad ja väitis, et kasutas septembris ja üksnes septembris lisaks statsionaarsele kohvikule ka mobiilset kiirtoiduhaagist, millelt müüs kaardimaksevõimaluse puudumisel sularaha eest šašlõkki ja suupisteid, ei pidanud MTA ja kohus ka seda väidet suurema sularahakäibe põhjendamisel usutavaks, sest ettevõtjal esinesid mälulüngad väidetava kiirtoiduhaagise kohta ning tema jutt oli vastuoluline.

Olematud valimisüritused

Esiteks ei mäletanud ettevõtja, mida haagiselt müüs - kas ainult šašlõkki või näiteks ka hamburgerit - ja kus müük üldse toimus. Näiteks väitis ettevõtte esindaja kohtus, et mingid üritused olid septembrikuu igal nädalavahetusel, kuigi ühtki tõendit ta ürituste toimumise kohta esitada ei suutnud. Lisaks väitis ta, et osales kiirtoiduhaagisega valimisüritustel, mh Nõmme turul, kuid 2014. aastal toimusid üksnes europarlamendi valimised, ja needki olid ära toimunud enne MTA kontrolliperioodi. Ka ei suutnud OÜ Luidoor veenvalt põhjendada, miks väidetavat kiirtoiduhaagist juba juulis-augustis ei kasutatud, kui see käibele nii hästi mõjus. Ükski üle kuulatud kohvikutöötaja ei teadnud haagisest midagi, samuti kinnitasid nad, et suvekuudel oli sularahakäive deklareeritust oluliselt suurem.

Kokkuvõttes ei mõjunud jutt sellest, et septembris maksti sularahas kordades rohkem kui suvekuudel, usutavalt, mistõttu oli nii maksuametile kui kohtule selge, et suvist sularahakäivet varjati maksude tasumata jätmiseks.

OÜ Luidoor pole mais jõustunud kohtuotsust aga täitma asunud, nii on maksuvõlg (25 545 eurot) koos intressidega (16 876 eurot) kasvanud nüüdseks 42 421 euroni.

Viimati on ettevõte esitanud majandusaasta aruande möödunud aasta eest, kuid sisuliselt on ettevõttest alles vaid kest: ettevõte näitas majandustegevust viimati 2015. aasta II kvartalis.

Savisaare edukas lähikondne

Keskerakondalsest Juri Saharov sai laiemalt tuntuks 2009. aastal Harjumäel enne valimisi tegutsenud Edgari kohvikuga. Linn andis Saharovile Vabaduse väljaku vahetus läheduses asuva kohviku tasuta kasutada, samasse aega jäid ka lepingud linnaga Mustamäel parkla haldamiseks. Parkla haldamiseks korraldas linn konkursi viisil, mis sisuliselt määras võitja juba ette ära, nimelt oli konkursil üks tingimus, et see, kes oma pakkumise viimasena esitab, saab teises voorus oma rendihinda kõige viimasena tõsta. Linn sai seetõttu konkursil kaotanutega ka kohut käia.

Üks pakkujatest, Kalon AO endine juhatuse liige Aivar Plooman meenutas toona, et ta viis vajalikud dokumendid linnavalitsusse sõna otseses mõttes minut enne dokumentide vastuvõtu lõppemist. Ametnikud kinnitasid sealjuures, et Kalon AO esitas dokumendid viimasena, hiljem aga selgus üllatuseks, et pärast neid oli oma paberid esitanud veel üks firma - Juri Saharovi oma.

Küsimusele, kuidas see võimalik on, öeldi Ploomanile linnavalitsusest, et tema kellad on valed ja nende kellad õigemad.

Ehkki Kalon AO juhid olid kokkumängus veendunud, polnud neil tõendeid ja kohtuasi vajus kokku.

Teiseks episood pärines 2013. aasta jaanuarist. Seesama Kalon AO, mis oli Tallinna linnahalli kõrval asuvat parklat opereerinud 19 aastat, löödi sealt päevapealt minema ning Põhja-Tallinna linnaosa andis parkla ilma konkursita, otsustuskorras hallata Saharovi firmale Kõlakoda. Samal ajal oli Saharovi teine firma linnale ligi 5000 eurot võlgu.

Ka Stroomi rannahoone haldamise sai OÜ Luidoor 2013. aastal linnalt otsustuskorras, pärast esimese, ülikõrgete nõuetega (firma kolme viimase aasta käive peab olema vähemalt 200 000 eurot aastas) avalik konkurss läbi oli kukkunud. Seejuures oli OÜ Luidoor tegutsenud selleks ajaks vaid aasta ning ettevõtte aastakäive oli null eurot ehk eksisteeris vaid keha.

Topeltkonkursiga parkla

Nüüd maksuameti pihtide vahele võetud Mustamäe tee 189 parkla käitamise konkursil osales 2013. aasta novembris kolm pakkujat, konkursi võitis OÜ Luidoor, sest Saharov pakkus kõige kõrgemat rendihinda – 0,74 eurot ruutmeetrilt. See hind kehtis aga vaid paar kuud. Teised parklaärimehed avastasid tagantjärele teate, et vahepeal oli üllatuslikult toimunud veel üks konkurss samale parklale, misjärel sai ainsana pakkumise esitanud Saharovi firma selle hallata kõvasti väiksema hinnaga, 0,40 eurot ruutmeetrilt.