"Kui selleks ajaks pole sidemed kirikuga katkestatud, kavatseb siseminister pöörduda kohtusse nende sundlõpetamiseks. Seadus räägib põhikirjadest ja seotusest. Tegelik siseministeeriumi soov puudutab aga seda, et kohalikud õigeusklikud loobuksid religioossetest sidemetest kirikuga, mis on eksisteerinud enam kui tuhat aastat," sõnas kirikut ja kloostrit esindav vandeadvokaat Artur Knjazev. 

 "Kirikult ja kloostrilt ei nõuta lihtsalt paberi parandamist," ütles Knjazev. "Õigeusus ei saa kiriklikud reeglid ise ümber kirjutada ja jääda õigeusklikuks. Kes seda teeb, on loobunud tunnistamast seda usku, mida ta on seni valinud ja õigeks pidanud. Siseministeerium pakub valikut kahe võimatu asja vahel – vali teine kirik või me lõpetame su senise tegevuse ära."

"Euroopa inimõiguste konventsioon näeb seda osa usuvabadusest, mis puudutab inimese veendumusi, absoluutse õigusena. Riik võib reguleerida seda, kuidas usku avalikult välja elatakse. Sundida inimest oma usku muutma ta ei tohi. Praegu tehakse täpselt seda," lisas Knjazev.

Eesti kristliku õigeusu kirik kandis varem nime Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik ehk MPEÕK, kuid muutis nime seoses põhikirja muudatusega 2024. aastal.

Riigikohtu üldkogu jättis seaduse 8. juunil jõusse tõlgenduse abil, mille järgi on keelatud haldusside, mitte usuline side. Kuus kohtunikku 17, nende hulgas riigikohtu esimees, jäid eriarvamusele ja leidsid, et seadus ei vasta õigusselguse nõudele.

"Seda mõistet, mille abil seadus päästeti, ei ole seaduses endas mitte kordagi," ütles vandeadvokaat Steven-Hristo Evestus.

"Siseministeerium on seejuures läbivalt seisnud selle eest, et katkestada tuleb nii halduslikud kui ka usulised sidemed. Kohtu tõlgendus on üks asi, tegelik ministeeriumi nõue teine. Ministeeriumi enda seisukoha järgi langevad kirik ja klooster seaduse keelu alla ning just sellele tuginedes survet avaldataksegi. Sellist survet ei tohi avaldada," lisas Evestus.

"Ükski Eesti asutus ei ole tuvastanud, et kirik või klooster oleks midagi õigusvastast teinud," märkis Evestus. "Ei kohtuotsust, ei süüdistust, ei menetlust. Karistus on olemas, aga tegu puudub. Meie kirik ega klooster ei ole kedagi ohustanud, ei saa ohustada ega taha seda teha. Ometi sekkutakse nende usulisse identiteeti."

"Kloostris elab umbes 90 nunna, kelle keskmine vanus üle kuuekümne. Nunnad on seal palvetanud juba rohkem kui 135 aastat. Nad palvetavad alati ka meie Eestimaa eest. Kui riigi julgeolekut suudab kõigutada üheksakümne vanema naise palve, siis probleem ei ole nunnades. Probleem on kuskil mujal," ütles Knjazev.

Kirik jätkab Knjazevi sõnul siseministeeriumiga dialoogi. Kloostrit pole ministeerium eraldi kohtumisele kutsunud.

Kirikute ja koguduste seaduse muudatused jõustusid 27. juunil 2026. Seadus annab usulistele ühendustele kuus kuud, et viia põhikiri, juhatuse koosseis ja tegevus uute nõuetega vastavusse. Vaimulikele esitatavad nõuded jõustusid ilma üleminekuajata.

Riigikogu võttis 9. aprillil 2025 vastu kirikute ja koguduste seaduse, mille president jättis 24. aprilli 2025. aasta otsusega välja kuulutamata.

Riigikogu võttis 18. juunil 2025 seaduse muudetud kujul uuesti vastu, kuid president jättis 3. juuli 2025. aasta otsusega ka selle välja kuulutamata ja tegi riigikogule ettepaneku seadust veel kord arutada ning viia see kooskõlla põhiseadusega.

Riigikogu võttis kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse 17. septembril 2025 muutmata kujul uuesti vastu. Seejärel esitas president 3. oktoobril 2025 riigikohtule taotluse tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kuna riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil tekkisid põhimõttelist laadi erimeelsused presidendi taotluse osas, andis kolleegium tänavu veebruaris kohtuasja lahendamiseks üle üldkogule, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. Riigkohtunikud hindasid seaduse põhiseadusepäraseks 8. juunil.