Noored arvavad | Eva Lennuk: miks (mitte) minna valima?
Statistika näitab, et eelmistel kohalikel valimistel jättis umbes iga kolmas hääleõiguslik oma kodanikuõiguse kasutamata. Neil valimistel peaks noored tõestama, et on keskmisest aktiivsemad valijad ja Eesti käekäigust huvitatud. Tuleks unustada arusaam, justkui oleks linnavalitsuses toimuv kodanikest sõltumatu, arutleb Narva Eesti gümnaasiumi õpilane Eva Lennuk.
Mida lähemale jõuavad valimised, seda enam kerkib päevakorrale küsimus, kas oma hääle andmine omab mõtet ja väge, et midagi muuta. Enne valimispäeva üritatakse analüüsida kandidaatide sobivust, hinnatakse kriitiliselt erakonda tehtu või tegemata põhjal ning mõtiskletakse oma hääle tähtsuse üle. Kõige enam päritakse endalt, kas üldse minna oma häält andma ning mida saab üksikhääl suuremas mastaabis muuta. Või unustatakse hoopis sellest hoolimine argielu murede ja hõivatuse kõrval. Tihtipeale ununeb just see, miks hääletamine oluline on.
Valimistest osavõtt tähendab eelkõige kodaniku võimet, soovi ja aktiivsust kaasa rääkida teda huvitavatel teemadel. Tihtipeale ei saada aru, et kohalikul tasemel kujundavad linnaelu kvaliteeti eelkõige kodanikud ise, mitte linna- või vallavalitsuses töötavad isikud. Linnaelanikud on need, kes peaksid probleemi korral, olgu see auguline teekate või koolisöökla toidukvaliteet, teavitavama poliitikuid ja ametnikke ning kutsuma neid üles oma võimukohaselt tegutsema. See kõlab justkui idealistlikult — elanikud teavitavad, poliitikud teevad, mõlemad pooled on rahul.
Selline järgnevus minu kogemusel aga alati tõele ei vasta. Kas ei jõua elanikud mingisugusel põhjusel linnavalitsuse usteni või matavad ametnikud kuuldu sügavale lauasahtlisse ning jätavad selle sinna, lootes, et asi ennast ise kuidagi moodi lahendab. Meie, elanikud, oleme võimelised mõlemat olukorda parandama.
Lahendamaks esimest probleemi, saame oma kodukoha murest rääkimiseks helistada või vastuvõtule tulla iga riigiametniku juurde. Siinkohal küsige endalt, kui tihti teatate probleemist isikuid, kellel on võimalus seda lahendada või panustate oma isiklikku aega selle lahendamisse? Teise situatsiooni muutmiseks peame eriti kriitilised olema oma hääle andmisel kohalikel valimistel.
Ajakirjanduses peaks rohkem valimiste tähtsusest rääkima
Valimistel osavõtt on iga kodaniku õigus. Sellistest õigustest nagu sõnavabadus ja tsensuuri puudumine hõisatakse meedia avarustes aina enam. Nende kasulikkust mõistetakse ja kasutakse üpris laialdaselt, ent valimistest osavõtu tähtsuse kajastamine ei ole enne valimisea langetamist meediakanalites lähemalt relevantne olnud. Ühiskonna peeglina kajastab meedia seda, mis lugejale parasjagu oluline on. Sellest võib järeldada, et Eesti lugejaskond kas ei näita suurt huvi kohaliku poliitika vastu või arvab, et valimistest osavõtt on enesestmõistetav.
Toetudes 2013. aasta KOV valimiste statistikale, selgub, et eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel osales vaid 57,97% hääleõiguslikest Eesti elanikest. Sellest tuleneb, et valimistest osavõtt ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav ja pigem hoidutakse valimistel osalemisest.
2015. aasta 6. mail võttis riigikogu 62 poolthäälega vastu seaduse valimisea langetamisest kohaliku omavalitsuse valimistel 18. eluaastalt 16. eluaastale. Seega juba 15. oktoobril saavad oma panuse kohalikku poliitikasse anda ka need, kes ei ole täiskasvanud.
Palju on vaieldud selle üle, kas valimisea langetamine on põhjendatud, kas see muudab osavõtustatistikat, soodustab noorte häälega arvestamist, kas noored on küpsed ja piisavalt kompetentsed, et hääletada jne. Valimisea langetamiseks on palju põhjuseid — nii hääletajate arvu suurendamine, noorte arvamuse esindamine kui ka aktiivse tuleviku kodanikuühiskonna üleskasvatamine. Kuid vaid aeg näitab, kas meile antud õigus midagi ka muudab.
Sõber peaks sõbra valima viima
Mina tahan küll sinisilmselt uskuda sellesse, et sarnaselt minuga, on ka teistele noortele selgeks tehtud, et hääletamine on ülimalt oluline kodukohast hoolimise näitaja, et oma valikut tuleb teha teadlikult ja valimise ärajätmine on ere ükskõiksuse näitaja. Gümnasistid ja muidu noored on eas, kus endalt küsimine ja eneseanalüüs on väga sagedased nähtused ning valimise või selle ära jätmise dilemma laheneb tihtipeale kiiresti ja enamasti kodukoha kahjuks.
“Mida mina küll oma ühe häälega otsustan? Niikuinii on kõik ära ostetud ja üldse ei tea ma poliitikast suurt midagi ...” — sellist tüüpi vastuseid saan, kui küsin klassikaaslastelt, kas nemad kavatsevad hääletama minna. Kodanikuaktiivsusega kaasnevad muutused ja õigus hääletada ei ole minu kogukonnas niivõrd väärtustatud. Kiputakse arvama, et linnavalitsuses toimuv on sõltumatu ja igav. Kui kool ja/või pere ei suutnud noores äratada tähelepanu oma linnas toimuva vastu, on sõbrad ja tuttavad need, kelle õlgadele langeb see üsna keeruline ülesanne.
Üritan ise võimetekohaselt oma tutvus- ja sõpruskonnale näidata, et valimistest osavõtt nõuab küll pühendumist, aga on kindlasti seda väärt. Selles küsimuses mängib olulist rolli noorte haridus ja silmaring. Ega 16-aastane ei pruugi poliitilist olukorda kajastavat meediat tarbida, linna üritustest osa võtta ning kandidaatide eesmärke ja erakondade hoiakuid tunda.
Õnneks leidub internetiavarustes kõiksugu teste, mis noorele arusaadavate küsimuste abil näitavad, mis erakonna vaated ühtivad enam-vähem tema omadega. Enesestmõistetavalt ei tohi kinnisilmi testi usaldada ja oma häält andes toetuda vaid selle tulemustele. Aga just need võivad olla stardipunktiks, mis näitaksid suunda, kuhu poole oma tähelepanu pöörata, mida edasi uurida. Teadliku valiku tegemine peab olema iga valija eesmärk, mille saavutamisele peaksid kaasa aitama nii pere, sõbrad kui ka kool.
Valimistest osavõtt on ülimalt oluline, see koosneb mitmest etapist ja lõpptulemusena mõjutab mingil määral absoluutselt kõiki, kes Eestis elavad. Oma õiguse kasutamise ärajätmine ei ole minu arvates põhjendatud ning väärib rohkemat kajastamist meedias. Noori tuleb suunata mõtlema ja kaalutlema, kaasa rääkima ja hoolima, uskuma sellesse, et nemad otsustavad oma kodukohtade tuleviku üle. Lõpuks on ükskõiksus koos tegemata jätmisega need, mis põhjustavad enamiku probleemidest meie eludes.
Ehitagem koos meie kõigi Eesti tulevikku ja ärgem unustagem, et üks sedel kümnelt tuhandelt hoolivalt inimeselt on rohkem kui sada tühja sedelit kümnelt tuhandelt ükskõikselt inimeselt.
Eva on 17-aastane Narva Eesti gümnaasiumi õpilane, kes läheb sel aastal esimest korda valima. “Vali ära vali” palus noortel esmavalijatel jagada oma mõtteid ning oktoobri keskpaigani arutlevad noored valikute, eetika ja poliitkultuuri üle.
Toimetaja: Greete Palmiste
Allikas: Vali Ära Vali