Valijate erakondlike eelistuste pingerida kohalikel valimistel toob esile üsna sarnased poliitilised jõujooned sellega, mida nägime eelmisel nädalal avaldatud riigikogu valimiseelistuste puhul.

Tõsi, kuna kohalikel valimistel saavad osaleda ka määratlemata kodakondsusega ja teiste riikide kodanikud, kogub nendel oluliselt lisahääli Keskerakond ning vastavalt kahaneb teiste erakondade toetus. Erinevusi toob kaasa ka valimisliitude kaasalöömine valimistel – nemadki röövivad erakondadelt hääli, eriti väljaspool Tallinna.

Tallinnas valimisliidud küll eriti ilma ei tee, erand on vaid peamiselt mittekodanike toetusele tuginev Savisaare Valimisliit. Kuid seda kooslust ei saagi päris klassikaliseks valimisliiduks lugeda. Valimisliidu all peetakse ju enamasti silmas kodanike omaalgatusel tuginevat ühendust – nagu näiteks asumiseltside koostöös sündinud Vaba Tallinna Kodanikku –, mitte aga neid kooslusi, mille taha on varjunud erakondade tipp-poliitikud. Päris kindlasti ei ole antud juhul tegemist sellise valimisliiduga, mille edu nimel Vabaerakond kohalikel valimistel kandideerimisest loobus.

(lugu jätkub pärast jooniseid)

Väärib märkimist, et kuu aega enne valimisi on paljude valijate jaoks määramatus veel väga suur. Kui Tallinnas ei oska oma eelistust öelda umbes 25 protsenti küsitletutest, siis väljaspool Tallinna jätab oma valimiseelistuse ütlemata üle 40 protsendi küsitletutest. 

Kõige enam pakub loomulikult huvi, mis hakkab juhtuma Tallinnas. Kui vaadata Keskerakonna toetusprotsenti (44), siis võib tunduda, nagu oleks neile absoluutne enamus Tallinna volikogus juba tagatud. Siiski see nii ei ole, sest Tallinna kohalike valimiste eripära on see, et need toimuvad igas linnaosas eraldi ning koondtulemus moodustub kaheksa linnaosa tulemuste summast. 

Kui Keskerakonna võit on tõenäoliselt mäekõrgune Lasnamäel (seal toetas neid kaks kolmandikku küsitletutest) ning küllaltki veenev ka Põhja-Tallinnas, Haaberstis ja Mustamäel (üle 40 protsendi), siis Kesklinnas, Kristiines ja Nõmmel kogus Keskerakond üksnes neljandiku häältest ning Pirital vaid 16 protsenti. Nii peaks nende lõpptulemus piirduma umbes 34 mandaadiga. Muidugi võib sellele tulla lisa kompensatsioonimandaatidest, mille hulk sõltub sellest, kui palju mandaate jääb ringkondades välja jagamata ning kui palju koguvad toetust valimiskünnise alla jäävad nimekirjad.

Kui üritada samal viisil ka teiste erakondade toetusprotsendid mandaatideks teisendada, siis võiks Reformierakond oodata 15-17; Sotsiaaldemokraatlik Erakond 10-12; EKRE 6-7 ja IRL 5-6 mandaadi võitmist.

Praeguste küsitlustulemuste põhjal võib viieprotsendilise valimiskünnise ületamisel jääda raskustesse ka Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn. Siiski võib seda seletada pigem asjaoluga, et valimiskampaania oli küsitluse ajal veel algfaasis.

Kuna Savisaart sooviks taas linnapeana näha 9 protsenti küsitletud tallinlastest (sellega on ta ühe pulga peal Rainer Vakra ja Kristen Michaliga; seevastu Taavi Aasa sooviks linnapeaks 25 protsenti), siis võib arvata, et ka tema valimisliidu toetus võib veel kasvada. Kuid kindlasti ei leia aset sellist tõusu, mis viiks Urmas Sõõrumaa poolt lubatud valimisvõiduni. Pigem võiks neile prognoosida 5-7 mandaadi saamist volikokku. Samas tähendab iga Savisaare valimisliidule tulev lisaprotsent Keskerakonna toetuse vastavat kahanemist.

Keskerakonna ja Savisaare valimisliidu omavahelises mõõduvõtmises tuleb arvestada saatuse irooniat, et kogu see ulatuslik propagandamasin, mis Tallinnasse Savisaare ettevõtmisel on loodud, ei teeni praegu enam oma endist isandat, vaid ametis olevat linnavõimu. Nii peab Savisaar leidma oma kampaania tegemiseks muid võimalusi, nagu näiteks viimastel päevadel aset leidnud ekskursioonid Hundisilmale.

Muidugi on valimiskampaania otsustav faas – vahetud debatid raadios ja televisioonis – alles algamas, mis kindlasti võib mingil määral muuta ka valijate eelistusi. •