Eestis on taaspuhkenud väitlus samast soost paaride armastuse, seksuaalsuse, kooselu ning sellele kõigele religioosse ja juriidilise vormi andmise või andmatuse võimalikkuse üle.

Ütlen just nimelt väitlus, mitte arutelu, sest arutelust kui vastastikuse mõistmise ja kompromissiotsimise protsessist on asi kaugel olnud juba tükk aega. Isegi kui eelmainitusse sallivamalt suhtuvad inimesed on valmis vastutulekuks – mida ka paljukõneldud kooseluseadus oma loomult on (võrreldes näiteks perekonnaseaduse 1. paragrahvi muutmisega ehk abielu definitsiooni ümbersõnastamisega) – lähtub vastaliste „kompromiss“ põhimõttest meie kvoot on null.

Ehk et tühistage kooseluseadus, ärge andke samast soost paaridele mingeid võrdseid õigusi ja üldse oleks parem, kui homoseksuaalsed inimesed oma seksuaalsuse paksu kalevi all hoiaksid – ja siis me tuleme teile nii palju vastu, et enam ei jaura.

Üks, kuid märkimisväärne osa taaspuhkenud väitlusest on Eesti luteri kiriku sisene arusaamade lahknevus. Eesti kirikuelu vähegi tundvatele inimestele pole ilmselt üllatus, et siinsete kirikute ametlik suhtumine samast soost paaridesse ja nende õigustesse on üsnagi konservatiivne. Pigem võib nii mõnegi inimese jaoks üllatav olla tõsiasi, et kiriku sees esineb ka teistsuguseid seisukohti (mida väljendas kirikuõpetaja Annika Laats läinudnädalases saates „Suud puhtaks“).

Kuid seoses selle väitlusega torkab silma üks nüanss, millele ei ole seni väga tähelepanu pööratud. Nimelt erineb Eesti luterliku kiriku ametlik lähenemine mainitud küsimustele üsna palju Põhjamaade luterlike kirikute omast. Julgeksin isegi väita, et ühist pole neis peaaegu mitte midagi – ainuke ühine tõsiasi on, et Soomes, nagu Eestiski, pole luterlik kirik valmis samast soost paare laulatama (samas Norras, Taanis ja Rootsis on).

On puht intellektuaalseltki huvitav, kuidas pealtnäha sama luterlik kirik võib olla geograafiliselt suhteliselt lähestikku paiknevates riikides niivõrd erinev.

Loomulikult eksisteerib ka Põhjamaade luterlikes kirikutes konservatiivset, isegi sallimatut lähenemist nii naiste õigusele tegutseda kirikuõpetajatena, samast soost paaridele kui ka teistele piiblitõlgenduslikele küsimustele. Kuid kui Eesti luterlikus kirikus on konservatiivne suhtumine valitsev, ülekaalutsev, siis Põhjamaade luterlikes kirikutes on sellise mõtteviisi esindajad selges vähemuses.

Tegelikult on vastus küsimusele, miks nii on, lihtsam kui algselt tundub.

Põhjamaade luterlikud kirikud on tõelised rahvakirikud, mille kogudustesse kuulub valdav enamus – ligikaudu kolmveerand – nende riikide elanikest. Eesti luterlik kirik esindab vaid umbkaudu viiendikku Eesti elanikest, olles seega selgelt nišikirik.

Kiriku liikmete hulgal ja piiblitõlgenduste nüüdisaegsusel on seega selge korrelatiivne seos. Ning ka selle põhjus on väga lihtne.

Põhjamaised, kogu ühiskonda hõlmavad kirikud on muutunud vastavalt sellele, kuidas on muutunud kogu ühiskond, ajad ning mõtteviisid. Kirik ja selle juhid pole ju tegelikult päris lõpuni jumalast seatud, vaid otsuseid langetavad sealgi koguduste liikmed mujaltki ühiskonnast tuttava valimiste protsessi kaudu. Sellesama protsessi kaudu on võimalik lõpuks mõjutada seda, milline mõttelaad kirikus valdav on.

Eesti nišistunud luterlik kirik on aga saanud – vähemalt seni – rahus püsida teatud rahvaosa tõekspidamistel (ning eriti on sealt puudu avaramalt asju nägevate ja uustestamentlikuma armusõnumiga enam haakuvate noorte hääl ja mõju).

Nii et kui keegi Eestis leiab, et „kirik peab muutuma“, siis pole olemas mingit anonüümset kirikut, mis muutuma peaks. Keegi ei keela edumeelsetel jõududel kirikut nii-öelda üle võtta.

Kokkuvõtlikult õeldes: kirik – see olete teie. Nii et kui on soovi näha kirikut muutumas, tuleb selle kirikuga liituda ning olla ise see muutus, mida näha tahetakse. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.