Roland Tõnisson: mugavususklikud ja paharetid
Oleme nüüd saanud näha ja kuulda, et Eestimaal on olemas häid vaimulikke, keda praktiliselt kõik armastavad, austavad ja toetavad. Eelmisel nädalal saime teada sedagi, et nii kohutav kui see ka ei ole, on kahjuks olemas ka halvad vaimulikud, kelle kehastus on EELK-s peapiiskop Viilma. Neid vaimulikke ei armasta, ei austa ega toeta praktiliselt keegi.
Nii väidab meile meedia juba mitu päeva. Lemmikutel käiakse kaameratega külas ja paharettidest seatakse vaatamiseks külmajudinaid esile kutsuvaid ülesvõtteid.
Olukord oleks nagu sensatsiooniline ja seninägematu, ent tegelikult ei ole see kaugeltki nii. Meile vaid näib, et kõik, mis on viimastel aastatel tõusnud Eestis meedia ja parlamendi käsitlusse, oleks nagu millegi uue algus. Olgu siis tegemist vihakõnega, rassismiga või homofoobiaga. See kõik on viimastel aastakümnetel Lääne-Euroopas inimeste peal kenasti katsetatud ning leitud olevat hea ja kasulik ühtse Euroopa loomiseks.
Ka praegust leiutist – tõsieludraamat „Head ja pahad kirikuõpetajad“ ei ole vaja kindlasti pidada odavaks plagiaadiks. Sellega on lood nagu „miljonäri-“, „näo-“ või millise iganes muu vaatemängulise saatega – kui saade jõudis eetrisse, järelikult on formaadi autorid andnud selleks ka loa. Meie oleme tunnistajaks sellele, kuidas Euroopas juba läbiproovitu on tulnud ka meie õuele.
Kahjuks võime nüüd rääkida ka Eesti puhul „establishmendist“ ehk süsteemist, mis seab paika mängureeglid. „Süsteem“ leiab poliitilisteks mängudeks vajalikud inimesed ning kujundab nendest tooted, rollitäitjad. Tooted sünnivad nende rollide osatäitjate nõusolekul ning kindlasti ka tulisel soovil olla mängus kaasas.
Mainekujundus suudab palju. Boriss Jeltsini populaarsusprotsent enne järjekordseid presidendivalimisi oli 1,5. Masinavärk pandi tööle ning Boris Nikolajevitš võis Kremlisse edasi jääda, kuni andis ameti üle Vladimir Putinile, kellest toona laiem avalikkus ei teadnud midagi. Mingit sorti „süsteem“ oli sellegi vangerduse taga.
Ka Obamat ei teadnud keegi. „Ta oli vaid mingi senaator,“ nagu väljendas end üks presidenditegijatest. „Aga siis vaatasime, et poisil pole vigagi.“ Nüüd on meie eestimaised mainekujundajad jõudnud vaimulikeni.
Kui Ahto Lobjakas igatseb Eesti luterlikule kirikule Annika Laatsi sarnast piiskoppi, siis räägib ta sellistest rollitäitjatest nagu on praegu Soomes peapiiskop Kari Mäkinen ja Helsingi piiskop Irja Askola, kes mõlemad on tuntud oma homoõiguspropagandistliku aktiivsusega. Aga nemadki ei ole mitte teerajajad keisrikummardajate hulkade ees. Vaimulikke, kes end isikliku kasu lootuses on andnud väära peremehe valda, on küllalt olnud läbi aegade.
Võtame näiteks Ludwig Mülleri, riigipiiskopi, kelle alluvusse ühendati kõik Saksamaa evangeelsed maakirikud (igal Saksa liidumaal on oma territoriaalne evangeelne-luterlik kiriklik organisatsioon). Mõnda aega oli ta Füüreri soosingus, ent kui see lahtus, üritas Ludwig Müller teenida kannuseid vaimulikkonna üle kontrolli suurendamisega ning kiriku noorteorganisatsiooni allutamisega Hitlerjugendile.
Või näiteks Novgorodi peapiiskop Leonid, kes Ivan Julma ajal allutas oma piiskopkonna ja vaimulikud Ivani „erivägedele“ opritšninale, teenides sellega ära tsaari heakskiidu ning oma isikliku positsiooni tugevnemise.
Või siis Slovakkia nukuriigi president, katoliku vaimulik Josef Tiso, kes kuulutas oma riigi Tšehhimaast sõltumatuks sisuliselt Hitleri nõudmisel.
Või EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, kes kehtestas temale alluvas kirikus Põhjamaise tsentraliseerituse ning saavutas sellega riigikiriku staatuse.
Milline oli tänu selle eest? Tegelikult ei hinnanud maised isandad vaimulikke lakeisid sugugi mitte kõrgelt ning nad unustati niipea, kui nad olid oma rolli täitnud. Müller kulutas asjatult kingi, et uuesti Juhi jutule pääseda ning ta lõpetas oma elu enesetapuga veidi peale Saksamaa kapitulatsiooni.
Peapiiskop Leonid mõisteti surma süüdistatuna nõidumises. Ühe versiooni kohaselt olla ta õmmeldud karu naha sisse ja lastud koerte poolt surnuks närida.
Josef Tisot ei pidanud Hitler üldse mitte kellekski ning arvas, et liitlassuhete hoidmise nimel ei viitsi ta Slovakkia presidendi peale kulutada rohkem aega kui kulub ühele lõunasöögile (samas kui Ungari admiral Horthyle oli ta valmis raiskama terve päeva). Sedagi oli ta nõus tegema oma nõuandjate pika veenmise peale.
Rahamägi eemaldas president Päts ametist, kui piiskopi isiku ümber puhkenud skandaalid kujunesid liiga suurteks. Ei aidanud seegi, et piiskop Rahamägi oli kunagi tituleerinud oma kõnes Pätsi „eesti rahva isaks“.
Milliseks kujuneb nende Soome luterlike ja kahjuks ka ortodokssete vaimulike saatus, kes praegu pingutavad uute ametite (või kes teab millise prääniku) nimel? Hiljutisel Helsingi luterliku piiskopi valimistel ei mainitud kandidaatide debatis praktiliselt kordagi Jumala seadusi, see eest kõlasid üksteiselt sabast kinni hoides „võrdõiguslikkus“, „sallimatus“, „kõigile õigus abielluda“ ja nii edasi.
Kas võime öelda, et Soome evangeelse luterliku riigikiriku näol on tegemist Jumala sõna hoidjaga? Ei ole selles üldse kindel.
Kui teises riigikirikus – Soome õigeusu kirikus – viiakse läbi homode õigusi toetavaid ettevõtmisi ning sealse ortodoksse kiriku vaimulike hulgas nõutakse homoseksuaalsete paaridele õnnistamist, siis on tegemist mittekristliku praktika juurutamisega. Aga – kiriku õpetus ei mõista hukka ainult homoseksuaalsust, vaid igasugust kõlvatust. Ei ole ringiaelev heteroseksuaal mingilgi moel õiglasem ükskõik millise teise seksuaalse liialduse küüsis olevast isendist.
Kristliku kuulutuse sisu ei seisne ainult seksuaaleetikas, kuigi see on oluline osa inimene olemisest. Homoõiguspropaganda eestvedajatega ei ole aga mõtet rääkida kirikuisadest, kirikuloost, kõrbeisadest või kas või evangeeliumist, siis see neid ei huvita. Või ainult selle võrra, mille järgi „nende kõrvad sügelevad“.
Pühakirja tunneb väga hästi ja oskab ka osavalt tsiteerida hingevaenlane. Ta teeb seda alati poolikult, noppides sealt välja talle vajaliku. Nii nagu ta meelitas templiharjale tõstetud Jeesust prohveti sõnadega (Matteuse evangeeliumi 4. ptk): „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.“ Hingevaenlane kasutas aga seda lõiku meelevaldselt, jättes tsiteerimata, et inglid teenivad vaid seda, kes jääb ustavaks Jumala sõnale.
Eelmainitud kirikuinimestele lisaks peab kindlasti rääkima ka neist, kes ei pidanud paljuks Sõnale truuks jääda. Paljudest usule jäänutest olgu ära nimetatud Dietrich Bonhoeffer – kes naasis teda New Yorki emigratsiooni viinud aurikuga hitlerlikule Saksamaale ning astus vastu natsiriigi kirikupoliitikale. Ei ole vaja vist lisadagi, et ta suri koonduslaagris.
Kuressaare õigeusu koguduse ülempreester Vassili Ristkok, kes 1941. aastal viidi vangistusse Venemaale. Keeldus salgamast oma usku ning lasti maha.
EELK pastor Vello Salum, kes ei suutnud teha kompromissi ei oma südametunnistuse ega nõukogude võimuga, ning allutati oma sõnavõttude ja jutluste pärast sundravile Leningradi psühhoneuroloogia haiglas.
Tõesti, kuritegelike režiimidega võitlemine on hoopis midagi muud kui tulla ründama oma oponente stuudiosse, kuhu on koondatud kolmveerandi publiku jagu toetajad ja neljandik istekohtadest jäetud vastastele. Ometigi leidus julgeid nii natside Saksamaal kui ka Nõukogude Liidus. Nagu populaarses raamatus „Mittepühad pühakud“ kirjeldatud Petseri kloostri ülem Alipi, kes lennutas prügikorvi KGB poolt manipuleeritava piiskopi korralduse klooster sulgeda: „See ei ole mingi piiskop, kes selliseid kirju saadab!“
Või Tallinna ja kogu Eesti piiskop püha Platon, kes mõrvati koos mitme õigeusu preestri ja luterliku pastoriga Tartus punaste poolt.
Arusaam Jumala sõnast ja selle teenimisest on äärmiselt devalveerunud. Meie kaasaegne vaimulik, suurepärane teoloog ja keeleteadlane munkpreester Serafim Rose (kodanikunimega Eugene Denis Rose) võitles oma homoseksuaalsusega ilmselt elu lõpuni. Kui ta oli leidnud Kristuse, ei soovinud ta oma rõõmu määrida millegagi. Tema askees oli nii siiras ja rikkumatu, et ka vaenlastel ei olnud põhjust teda kõlvatuses süüdistada.
Serafim Rose pidas armastust, millest meil on viimasel nädalal eriti palju rääkima hakatud, äärmiselt oluliseks. Tema pidas armastuse all ortodokssel moel silmas eelkõige Inimese omakasupüüdmatut ligimeseteenimist, mitte kõige selle aktsepteerimist, mida inimese langenud aju ja süda suudavad välja mõelda. Kaasaegsetel „kirikuisadel“ ja „kirikuemadel“ on selles osas asjad ikka väga viltu läinud.
Kui nüüd keegi teoloogidest või kirikute juhtidest aitab levitada homoseksuaalsuse agendat armastusesõnumi pähe, siis on tema näol tegemist usutaganeja ja Jumala sõna jalge alla tallajaga. Ainus võimalus tegeleda homoseksuaalsusega inimeses, nagu ka iga muu ihaga, mis Jumalast eemale viib, on tee, mille valis Eugene Rose, ristinimega Serafim. Sest usutee on võitlus.
Nagu ütles mitte nii väga ammu C. S. Lewis – usu hävitamiseks ei ole vaja niivõrd sõda või muud katastroofi, kui pikka rahu ja jõudeaega, mis on parim pinnas vaimulikuks lodevuseks ja pseudoreligioossete väljamõeldiste tekkimiseks. •
Toimetaja: Rain Kooli