Homme on valimispäev. Need, kes ei osalenud e-hääletamisel või poetanud eelvalimiste perioodil sedelit urni, seavad sammud jaoskonda.

Mõni riietub selleks tähtsaks protseduuriks tavapärasest pidulikumalt, ajab selga ülikonna või parema kleidi. Mõni teine võtab kabiini kaasa lapse, kelle jaoks on tegemist elu esimese valimispäevaga. Tähtsamad kandidaadid sammuvad jaoskonda fotograafide seltsis. Õhtul aga kogunetakse teleka ette ning hoitakse valimisstuudiote abil pöialt oma lemmikutele.

Üks võitja on aga teada juba enne valimistulemuste ametlikku selgumist. See on Keskerakonna linnapeakandidaat Taavi Aas. Mees, kes on iseenda kohta öelnud, et “hääled lihtsalt ei jää külge”. Mees, keda analüütikud, ajakirjanikud ja konkurendid norisid veel pool aastat tagasi kui “200 hääle meest”. Just nii palju hääli – täpsemalt küll 227 – kogus Aas eelmistel kohalikel valimistel neli aastat tagasi.

Kui Keskerakond tänavu kevadel Taavi Aasa ja Mihhail Kõlvarti vahel valima hakkas, hoidsid konkurendid teistest parteidest pöialt, et linnapeakandidaadiks määrataks Aas. Sellesse, et Aasast suudavad kampaaniameistrid poole aastaga vormida populaarseima linnapeakandidaadi, ei uskunud õieti keegi. Keskerakonnale ennustati Tallinnas keskpärast valimistulemust.

Viimase uuringu järgi aga toetab Aasa linnapeakandidaadina nüüdseks juba 42 protsenti tallinlastest ja Keskerakonnale prognoositakse Tallinna volikogus taas isegi absoluutset enamust. Kahe järgmise suurema erakonna – Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide – toetusarvud aga langevad, nagu ka nende linnapeakandidaatide toetus. Võrreldes eelmiste kohalike valimistega ei ole muutunud sisuliselt midagi muud peale asjaolu, et Savisaare asemel on nüüd Aas.

Keskerakonna edu taga on küüniliselt pragmaatiline näitemäng erakonna “lõhe” osas. Avalikkuses jäetakse mulje, et erakonnas on kaks väga erinevate väärtushoiakutega tiiba, kelle vahel käib võimuvõitlus (ja küllap need tiivad ongi), ent vähemalt poolteadlikult lepitakse teadmisega, et erakonna toetusele tuleb selline “võitlus” ainult kasuks.

Pean silmas muidugi nii-öelda venemeelset tiiba eesotsas Mihhail Kõlvarti ja Yana Toomiga ning teiselt poolt tasakaalukat “eesti asja” ajavat partei pealiini.

Erakonna peasekretär Mihhail Korb võib öelda mida tahes Krimmi referendumi või Eesti NATOsse kuulumise kohta, sest Enn Eesmaa tuleb ja tasakaalustab need väited kohe ära. Vene valijaskond saab Korbi sõnumist innustuse kätte, eesti valijad aga lasevad kõrvust mööda. Tegemist on võida-võida olukorraga. Sellepärast on ka jutt erakonna paratamatust peatsest lõhenemisest väär. Mõlemad pooled saavad aru, et nad vajavad teineteist iseenda eduks.

Sama edukalt on Keskerakond suutnud ennast Tallinnas muuta resistentseks korruptsioonisüüdistustele. Tallinna aastate pikkuse korruptsiooni nägu on Edgar Savisaar. Tähelepandamatut (meenutage – 227 häält) Taavi Aasa enamus valijatest altkäemaksuskeemidega ei seosta, mis sest, et mitu korruptsioonijuhtumit on tulnud just Aasa valdkonnast ning tema lähikondsete seast. Sellel ajal kui need juhtusid, ei teadnud õieti keegi, kes see Aas ongi.

Teised erakonnad annavad küll oma parima, et kleepida korruptsioonisilt ka Aasa külge, ent seda on sisuliselt võimatu teha, kui samal ajal käivad Harju maakohtus põnevad istungid Savisaare üle.

Nii ei olnudki vaja kampaaniameistritel teha Aasast suurt show-meest, kes rahvast osavate etteastetega hullutab või orkestri saatel uusi mänguväljakuid avab. Keskerakond lihtsalt suutis osavalt enda kõige suuremad miinused nullida või isegi enda kasuks pöörata.

Arusaadavalt toetab suur enamus valijaid linnapeakandidaadina just enda valitava erakonna esinumbrit. Selleks, et toetada Taavi Aasa, ei pea üldse olema tema tulihingeline fänn.

Muide, viimase Turu-uuringute uuringu järgi toetab “muust rahvusest valijatest” Taavi Aasa linnapeana koguni 47 protsenti inimesi. Aasast sai mees, kellele hääled jäävad külge küll. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.