Madis Seppam: Debonäärid
Istun arvuti ees, pea käte vahel. Mõtlen elus tehtud valikutele ja sellele, kuidas iga samm mõjutab järgmist. Kui noores eas tekib huvi mõne valdkonna vastu ja sa haarad sellest huvist innustunult kinni, arvates, et see ongi sinu elu kutse, siis ei mõtle, milliseid tagajärgi toob see kümne, viieteist või kahekümne aasta pärast. Sest kes oleks võinud tollal arvata, eksju?
Seepärast olengi arvuti ees, pea käte vahel ja mõtlen endamisi, et miks ometi ei kulutanud ma oma noorust mõistlikumalt. Kui oleksin need närused kümme piimahabeme aastat õppinud Tartus reumatoloogiks, siis ma poleks praegu sellises täbaras olukorras – siis mul oleks need pagana ID-kaardi sertifikaadid juba uuendatud!
Tolle mõtte juures tunnen, kuidas nördimuse hall koletis võtab taas võimust ning hakkan pead vastu klaviatuuri taguma. Selle käigus maandub ID-kaardi luger koos sinna topitud kasutu plastikuviiluga põrandal. Mina aga taon pead üha tugevamalt ja tugevamalt vastu klaviatuuri. Pilt hägustub.
Ühtäkki kuulen helisignatuuri. See tuleb arvuti kõlaritest ning tähendab, et meilikasti on potsatanud uus e-kiri. Tõstan pea klaviatuurilt, surun sealt väljakaranud klahvid sisse tagasi ning süvenen kirja sisusse, et vähegi oma süngeid mõtteid avalikest ja privaatsetest võtmetest eemale peletada.
Tegemist on kutsega Nordea Kontserdimajas toimuvale „salapärasele ja enneolematule etendusele“, millele pole isegi pealkirja antud. Juba sellelsamal õhtul. Mind on kutsutud, sest olen ajakirjanik. Sest olen tõekuulutaja ja rahva valgustaja. Ning miks ka mitte, mõtlen. Uuendamata sertifikaatideta pole ju niikuinii midagi targemat teha.
Sisenen rahvast pungil täis saali ning märkan, et kohalekutsutute seas on ohtralt kultuuritegelasi. Näen publiku hulgas Mihkel Rauda, Ene-Liis Semperit, Jaak Printsi, Tiit Ojasood, Evelin Võigemasti. Kohale on saabunud tõeline koorekiht.
Võtan istet. Kaua ei pea tegelikult ootama, sest kohe lähebki saal pimedaks ning sumisev rahvas vaikib ärevusest. Kohe saame teada, mis peitub „salapärase ja enneolematu etenduse“ taga.
Eesriie sõuab tasamisi eest, kuid kõigi suureks üllatuseks avaneb meie ees täiesti tühi lava – ei ühtki näitlejat, ei ühtki rekvisiiti, ei mingit butafooriat. Seda kõike totaalses vaikuses.
Möödub pool minutit ja publik hakkab juba nihelema – kas meid on tõesti ninapidi veetud? Kuid siis kostub mürinat – lae alt liigub lava poole stange, millest hoiab ühe käega kinni ei keegi muu kui Mihhail Kõlvart.
Mõned meist hõõruvad silmi.
On see nüüd unes või ilmsi?
Mihhail Kõlvart laskub lavale ja laseb stangest lahti, misjärel see kaob mürinal üles tagasi.
MIHHAIL KÕLVART: Struktuur. Meenutage, mida teile koolis õpetati. Struktuur. On algus. On teemaarendus. On lõpp. Algus peab haakuma lõpuga. Ärge unustage tempot! Varieerige kliimaksini!
Mihhail Kõlvart kõnnib lava servale ja „kivistub“. Tema näos ega kehas ei liigu ükski lihas.
Lava ette astub Laine Randjärv.
LAINE RANDJÄRV: Mina olen allegooria.
Laine Randjärv sammub Mihhail Kõlvarti paremale küljele ning „kivistub“ seal samamoodi.
On kuulda jooksusamme. Ei, mitte jooksusamme, vaid hobuse kappamist. Neljakäpukil tuiskab kohale Rainer Vakra ja peatub nii, et ketsid vilisevad. Vakra tõuseb püsti.
RAINER VAKRA: Aga mina olen Ozzy!
Suitsupahvaku saatel ilmub Rainer Vakra kohale nahkhiir. Mees haarab nahkhiirest kinni ning rebib vaesel loomal hammastega pea otsast. Verd pritsib esimeses reas istuva kultuurieliidi peale, kes kõik hakkavad eksalteeritult aplodeerima.
Rainer Vakra kummardab ja „kivistub“ Laine Randjärve kõrval.
Jälgime hinge kinni pidades, kuidas lavale ilmub järjest enam poliitikuid. Kõik ütlevad oma repliigi ja „kivistuvad“ eelmise kõrval.
YANA TOOM: Mina tean, kuidas te oma tööd peaksite tegema! Meenutage Stanislavskit!
Yana Toom kõnnib Mihhail Kõlvarti juurde ning annab mehele täiest jõust kõrvakiilu.
YANA TOOM: Su tardunud pilk ahistab mind!
Mihhail Kõlvarti näos ei liigu endiselt ükski lihas, sest just see on hetk, milleks ta on end kogu elu treeninud.
INDREK SAAR: Indrek, sa oled olnud paha poiss. Meenuta Stanislavskit! Kujuta ette, et sa oled keskealine poliitik! Usu, et sa oled keskealine poliitik!
Indrek Saar annab iseendale kõrvakiilu, võtab seejärel teiseks laksuks hoogu, ent „kivistub“ hoo pealt.
TAAVI AAS: Mida ma nelja aasta pärast teen? Kes ütleb mulle? See pole üldse kaugel.
Ühtäkki hüppab publiku seast lavale Kadri Simson ning hakkab sõnagi lausumata rahva pihta näpuga näitama. Ükshaaval võtab ta ette iga pealtvaataja. Täpselt 1828 korda. Protseduur kestab kolmkümmend minutit ning seejärel läheb ta teiste kõrvale.
KADRI SIMSON: Ah et mida ütleks 12-aastane Peeter Piritalt? Ta ütleks, et elu pole Mari-Liis Lill!
Raimond Kaljulaid kõnnib aksi vahelt välja tagurpidi, samal ajal deklameerides.
RAIMOND KALJULAID: Snäm! Roof! Rep! Snäm! Roof! Rep!
Raske on aru saada, kas tal on paha või mida need kummalised väljendid tähendavad.
TOOMAS TÕNISTE: Appi, kõik tahavad raha! Lähen poodi, pensionär küsib raha! Kõnnin tänaval, kolme lapse ema küsib raha! Lähen vetsu, seal istub ettevõtja ja palub sotsiaalmaksu alandamist!
Lavaesine on tardunud poliitikuid täis. Viimasena ilmub sinna Heidy Purga.
HEIDY PURGA: Hei-hei, see pidu on mage! Palun muusikat!
Kõlab kõrvulukustav signatuur. Huvitav, see on ju sama heli, mis mu meilikastil. Järgneb tempokas bassirütm. Nüüd hakkab pihta tõeline valgussõu – laserid sähvivad, lava on tossu täis ja robed keerlevad nagu viimnepäev oleks käes. Poliitikud pole enam kivistunud, vaid kõik tantsivad ennastunustavalt. Modernse tümaka saatel näeme nii kaerajaani kui ka tuljakut, kuuleme nii Scooterit kui Kaaterit. Tants kestab kaks tundi ja kui see lõpeb, leemendavad hingeldavad poliitikud higist. Nad haaravad teineteisel käest ning astuvad pealtvaatajate seisvate ovatsioonide saatel lava ette.
KÕIK KOOS: Mõtlete kindlasti, mis meie trupi nimi on. Me oleme –
Sel hetkel ärkan. Pea lõhub. ID-kaardi luger vedeleb endiselt maas. Tõstan ta üles klaviatuuri kõrvale ning uuendan õnnestunult sertifikaadid ära. Programm ütles, et läheb kümme minutit, aga pääsen kahega. Suurepärane!
Heidan pilgu kellale ja ehmatan – kurat, tähtaeg. Lugu peaks juba valmis olema.
Niisiis, hea lugeja, anna teada, kas sinu meelest mõjub igakevadine ja -sügisene kellakeeramine psüühikale halvasti? Oot, see on juba möödas. Proovime uuesti.
Hea lugeja, anna teada, kas sinu meelest võiks naastrehvide kasutamise keelata? Saada meile ka fotosid ja videoid oma rehvidest! •
* Käesoleva artikli näol on tegemist följetoniga.
Toimetaja: Rain Kooli