Oleme juubeliaastas, mille sümboolne tähendus on eelkõige meie enda jaoks ülimalt oluline. Aga juubeliaasta ei peaks olema mitte niivõrd tagasi- vaid ikka edasi, tulevikku vaatamise aasta. 

Üle 30 aasta tagasi hakkas tekkima Eesti uus iseseisvus – oleme saanud harjutada nüüdset iseolemist rohkem kui ühe inimpõlve. Nõukogude minevikuga ei saa tuua enam õigustada meie tänaseid probleeme. 

Kusjuures kummalisel moel on juba kätte jõudnud ajad, kus hakatakse rääkima, et „vaat kus vanasti oli ikka hea“. Ega räägita nõuka ajast, vaid meie uuemast ajast.

Võrreldes veerandsajandi taguse perioodiga on nii ühiskond, majandus kui ka meie tehnoloogiline võimekus muutunud. Teisenenud on omavahelised suhted ja probleemide olemus. Samas kuuleme näiteks, et meie ühiskonna – või maksude – ümberkujundamine muudab meie senise „lihtsa“ ettevõtluskeskkonna „keeruliseks“ või arusaamatuks. See majanduskeskkonna lihtsus olevat koguni meie ainuke loodusvara ning see peaks kindlasti olema erinev teistest riikide omast. Seda isegi siis, kui see erinevuspüüe on meile ilmselgelt kahjulik.

Meie ühetaoline tulumaksusüsteem või madal riigivõlg ei ole mingisugune majandusressurss. Eesti peamine ressurss on ikka meie inimesed – nende motivatsioon, panustamine ja pühendumus. Ainult sellel alusel püsib Eesti riikluse peamine eesmärk – kesta ja edeneda.

Need, kes meid sellise „lihtsa elu“ juurde tagasi kutsuvad, ei pea silmas ühiskondlike protsesside olemust, vaid seda, et midagi ei tohiks muuta võrreldes eelnevate aegadega. Mulle meenutab see üleskutset pöörduda tänasest nutitelefonide ajastust tagasi sellisse aega, kus telefonid olid juba nuppudega, aga polnud veel Internetti. Sellised telefonid olid muidugi lihtsamad kui tänased, aga nad ei teinud midagi muud peale „ühetaolise“  helistamise. Kui igatseme tagasi nuppudega telefone, siis eitame ka kõike seda uut, mida võimaldavad nutitelefonid ja digitaalne maailm.

Meie ühe suurema telekommunikatsioonifirma juht ütleb, et 95 protsenti Eesti inimestest on nii juhmid, et ei suuda aru saada uute tulumaksumuudatuste loogikast ega oska kasutada ka algtasemel Internetti. Paraku ei täpsusta ta, kumba kategooriasse ta ise kuulub.

Samasugust juttu ajab Eesti E-riigi Akadeemia juhtkonda kuuluv inimene. Tegemist on ilmselge olukorraga, kus n-ö pilt ja heli ei lähe kokku. Uhkustame, et käime poolt maailma e-riigi teemadel harimas ja nüüd väidame, et meie oma inimesed on interneti teemadel väga abitud ja Eesti riik ei saa hakkama e-maksusüsteemiga.

Meie eesmärk ei peaks ei täna ega ka tulevikus olema senise süsteemide või poliitikate kramplik säilitamine – isegi kui need olid omas ajas edukad –, vaid peamegi proovima uusi asju vastavuses muutunud maailma ja meie enda muutunud ühiskonnaga. Ja kui miski ei toimi, siis tuleks see ka kiiresti ja valehäbita kohandada või muuta.  

Digitaalsete tehnoloogiate areng kujundab väga oluliselt ümber nii riigi olemuse kui ka inimeste riigiga suhtlemise viisid. Veelgi olulisemaks saab riigi kui partneri roll nii inimestele kui ka ettevõtetele. Eesti arengu võti pole vastandumine, vaid koostöö inimeste, ettevõtete ja riigi vahel. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.