Kehalise kasvatuse tund. Õpetaja paneb lapsed staadioniringe jooksma: kes esimeseks tuleb, saab viie, järgmised nelja, viimased kaks lõpetajat kolme.

Nii on see jätkuvalt paljudes koolides - õpetajad hindavad laste sooritust mingi endale teadaoleva põhimõtte alusel, milleks enamasti on paremusjärjestus, mitte aga individuaalse soorituse paranemine võrreldes varasema sooritusega.

Põlvkondade kaupa on koolilõpetanud meenutanud oma kehalise kasvatuse tunde ebameeldivusvärinaga - senine hindamismudel ja hinde peale alade sooritamine, ilma tehnika õpetamiseta on paljudele andnud eluks kaasa spordipõlguse, nii et alles küpsemas eas on õpitud liikumisharjumusest ka mõnu tundma.

Just see ongi põhjuseks, miks uut ainekava koostada, mis haridusministeeriumil koostöös Tartu Ülikooli liikumislaboriga on võtmas lõpusirget, kui väljenduda sporditerminites, nii et juba tulevast õppeaastast peaks ebameeldivad kehalise kasvatuse tunnid olema möödanik. Nimelt kuulub edaspidi hindamisele isiklik areng, oma eesmärkide täitmine, mitte aga normitäitmine.

"Ega meil norme ei ole ju ainekavas juba kümme aastat, need on koolid ja õpetajad ise välja mõelnud. Oleme sellega aastaid hädas olnud ja eks see on uue ainekava rakendamisel üks keerulisemaid kohti," tunnistab haridusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja Pille Liblik.

"Peaks ära kaduma see, et kõik õpilased teevad kõiki sooritusi või harjutusi ühtemoodi ja ilmtingimata ühepalju. Ära peab kaduma vastumeelsus midagi sooritada – kui teen midagi sunniviisiliselt," kirjeldab Liblik. "Peame tegema tööd õpetajate ja ka lapsevanematega, mida tähendab hinnanguvaba ja edusammudele orienteeritud tegutsemine. Küsimus on, kuidas laps koolis õpituga areneb."

Õpetajaid on muidugi erinevaid; ka Nõukogude ajal leidus neid pedagooge, kes oma ainet armastusega edasi andsid ja süstisid noortesse spordipisiku, kuid ka nüüd tunnistab ministeerium, et suurim töö seisab ees just õpetajate meelsuse muutmisega, mis võtab aega kauem kui uue õppeaastani.

Rõõmu tagasitoomine

Kehalise kasvatuse uue ainekava keskne eesmärk on tagada lapse kehaline aktiivsus koos liikumisrõõmuga.

"Oluline põhimõte on, et suudaksime liikuda spordialade keskselt kehalise kasvatuse õppelt sellisele õppimisele, kus laps omandab erinevad tehnikad ja oskab käsitseda erinevaid vahendeid ka siis, kui ta ei ole koolis," ütleb Liblik. "Laps peab tahtma liikuda. Eesmärk on, et kehaline kasvatus ja liikumine oleks lapsele orgaaniliselt omane ja vastuvõetav."

Õpetajatel on võimalik osaleda koolitustel, et uue ainekava eesmärkidega paremini tutvuda ja neid rakendama õppida. Uue ainekava tugevusena nimetab Liblik seda, et see on koostöös õpetajatega välja töötatud, mistõttu pole vaja seda ka piloteerida, vaid see rakendub koheselt kõigis koolides korraga.

Uus ainekava jaotab kehalise kasvatuse käigus omandatavad liikumist soodustavad oskused viide gruppi.

Üheks eesmärgiks on õppida liikumist nii maapinnal kui vees; teiseks käsitseda erinevaid spordivahendeid õige tehnikaga, näiteks kuidas põrgatada palli või visata oda; kolmandaks õpetada last hindama oma tervist ja vormisolekut ning valima spordialasid oma eripäradest lähtuvalt, näiteks mitte vigastama palli põrgatades oma haiget rannet või leidma endale sobivat spordiala; neljandaks õpetada kultuuri rolli liikumises, millega käivad kaasa traditsioonid - näiteks vastasmeeskonna tervitamine või hümni roll maakohtumiste eel; viiendaks aga saavutada keha ja vaimu tasakaal ehk oskus tunnetada oma keha ja õppida näiteks enne treeningut keha venitama ja pärast lõdvestama.

Liblik ütleb, et kindlasti saab uue ainekavaga ümber see aeg, kus pallimängud piirdusid koolis korv-, võrk- ja rahvastepalliga.

Ministeerium loodab, et koolid suudavad ka spordipäevad uue ainekava vaimsusest lähtuvaks muuta, sest nende ideoloogiat pole uue ainekavaga eraldi läbi mõeldud.

"Me ei ole spordipäevade eesmärgini veel jõudnud, kuigi loodan, et need jätkuvad. Väike vastuolu siin on, kui ainekava liigub edasi liikumise edendamise suunas, aga spordipäeval keskendume saavutusspordile," möönab Liblik. "Spordipäevad vajavad ümbermõtestamist."

Positiivse eeskujuna toob Liblik esile koolid, kes on hakanud nn kooliolümpiat pidama.

Keskset hinnetest loobumist ei tule

Ka jooksu hindamisel peavad õpetajad normidest või järjestuspõhisest hindamisest loobuma.

Liblik toob näite algklassipoisist, kes kirjutas, et seadis omale eesmärgiks joosta viis korda nädalas oma tänava lõpuni, ent jooksis üksnes neli - see on hea näide eesmärgistamisest ja selle täitmisest, mistõttu sobib see hindamise aluseks.

Kehalise kasvatuse eest igas koolis enam hindeid ei panda. Uus ainekava ei tähenda siiski, et koolid hindamisest sootuks loobuma peaksid, küll aga on uues ainekavas selgelt öeldud, et kehaliste võimete mõõtmine kehalises kasvatuses on õppeprotsessi osa, mille tulemused ei ole hinde panemise aluseks - tulemused on mõeldud selleks, et õpilasel oleks võimalus saada tagasidet oma kehalise võimekuse kohta.

Nõnda loodab ministeerium kasvatada uue ainekavaga lapsed, kes ei pea liikumist alles täiskasvanuna armastama õppima.