Tarmo Jüristo: õnnetu on maa, mis vajab kangelasi ({{commentsTotal}})

Tarmo Jüristo.
Tarmo Jüristo. Autor/allikas: Praxis

Tänase poliitika probleemide lahendus ei peitu lihtsalt poliitikute väljavahetamises, leiab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Läinud nädala alguses püüdis Eesti avalikkuse tähelepanu Raimond Kaljulaidi hinnang, et Eestis on taaskord aeg küps uue erakonna loomiseks. „Arvestatav osa mõjukaid ettevõtjaid, riigiametnikke, aga ka eri erakondade poliitikuid tunneb, et [selleks] on vajadust ja ruumi. Paljude meelest on vaja midagi, mis raputaks Eesti poliitikat ning avaks tee uutele tulevikku vaatavatele ideedele ja inimestele,“ kirjutas Kaljulaid oma Eesti Päevalehe artiklis ning lisas, et „ka arvestataval osal valijaskonnast on selline tunne.“

See täheldus sisaldab endas vaikivat eeldust, et tänases Eesti poliitikas on tulevikku vaatavatele ideedele ja inimestele tee suletud ning et meie praegused poliitikud on kuidagi olemuslikult tagurlikud. Siin tekib muidugi aga kiuslik küsimus, kuidas me sellisesse kahetsusväärsesse olukorda sattunud oleme. Sest on ju ka kõik tänased erakonnad kunagi olnud need uuendusmeelsed ja värsked jõud, kes on omal ajal tulnud poliitikasse uute, tulevikku vaatavate ideede ja inimestega. 

Sellele võib muidugi vastata, et inimesed muutuvad – või täpsemini, laenates lord Actoni kuulsat ütlust, et võim korrumpeerib. Siis aga ei saa ka täna uute tulevikku vaatavate inimeste leidmine olla lahendus, vaid pelgalt ajutine leevendus, kuni ka nemad võimu juurde pääsedes korrumpeeruvad ning meil tuleb taas kord Eesti poliitikat raputada ja nad uute tulevikku vaatavate inimeste ja ideede vastu välja vahetada. Kui me just ei usu, et erinevalt kõigist varasematest üritustest õnnestub meil seekord lõpuks ometi leida need päriselt õiged ideed ja inimesed.

Pigem tundub aga tõenäoline, et järgmiste või hiljemalt ülejärgmiste valimiste ajaks oleme jälle samas kohas tagasi ja tõdeme, et jälle ei suutnud me leida neid õigeid inimesi ja et taas pidime nende uutes ja lootustandvates ideedes pettuma. See on rahulolematuse, lootuse ja pettumuse lõputu tsükkel, mis end vääramatu järjekindlusega ikka ja jälle kordab.

Kardetavasti on probleem siin milleski muus. Demokraatlik poliitika ei ole funktsioon inimestest või isegi ideedest, vaid ennekõike institutsioonidest ja praktikatest. Just need institutsioonid ja praktikad – seadused, reeglid, kokkulepped ja kompromissid, otsustus- ja osalusprotseduurid, parlament, kohtud, meedia jne – tagavad meile keskkonna, kus me saame elada ja toimetada üheskoos ka siis, kui me üksteisega paljudes asjades ei nõustu. See mittenõustumine võib teinekord tunduda väga tüütu, kuid on oluline endale aru anda, et selle puhul pole tegemist mingi demokraatia tülika kõrvalmõjuga, vaid vastupidi, selle olemusliku südamikuga. Demokraatia ongi ühiskonnakorraldus, mis väärtustab eriarvamusi kõrgemalt kui üksmeelt.

Oodates uut erakonda või poliitikut, kes saabub meile õnne tooma ja meie põlve uueks looma, loodame sisimas, et leidub keegi, kes Aleksander Suure moel Gordioni sõlme läbi raiub ning lahendab ühe otsustava hoobiga kõik need keerulised, erimeelsusi põhjustavad probleemid, millega me ühiskonnana vastamisi seisame. Me ootame kangelast, kes lahendaks meie probleemid, nii et me ei peaks neid ise lahendama; kes viiks meid ühisesse tulevikku, kus me kõik oleks rahul ja üksmeelel.

Rahulolematus tänase poliitika ja poliitikutega on igati mõistetav, kuid selle põhjuseid – ning seega ka lahendusi – ei peaks otsima inimestest, keda me end esindama valime. Demokraatliku poliitika parandamise võti pole poliitikute regulaarses vahetamises, vaid nendes varem mainitud institutsioonides ja praktikates. Nende parandamine ja täiustamine ei ole aga miski, mida saaks keegi teine meie eest ära teha, ühe hoobiga lahendada. See nõuab panust meilt endilt, valijate ja kodanikena.

Panust, mis on rohkem kui see, et me kord iga paari aasta tagant järjekordse protestihääle korrumpeerunud poliitikute karistuseks valimiskasti laseme ning ootame, et lõpuks ometi tuleks keegi, kes meid päästab. Sest nagu ütles Bertold Brechti oma 1938. aastal kirjutatud näidendis „Galileo“: „Õnnetu pole mitte see maa, millel puudub kangelane, vaid selline, mis teda vajab.“ •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: