Erakonna esimees on oluline osa erakonna kaubamärgist, kes lisab oma parteile tugevust ja nähtavust või vastupidi, ebamäärasust ja nähtamatust. Angela Merkel ja Saksamaa kristlikud demokraadid ning Emmanuel Macron ja En Marche! on kaks muljetavaldavat näidet suurest poliitikast.

Sama näeme ka Eestis. Ütleme Keskerakond ja mõtleme Jüri Ratas. Ütleme sotsiaaldemokraadid ja mõtleme Jevgeni Ossinovski. Ütleme EKRE ja mõtleme Mart Helme.

Nad on kõik oma erakondade vapinäod.

Aga ülejäänud kolm parlamendierakonda? Nende juhivahetused, mis kõik lõppevasse aastasse mahuvad, pakuvad erinevaid näiteid.

Kevadel valimiskünnise lähedale või isegi allapoole langenud IRL-ile ennustasid paljud kadu kohalikel valimistel. Mais valiti nende esimeheks Helir-Valdor Seeder, kes tekitas ärevust koalitsioonikaaslastes Keskerakonnas ja sotsides, kui asus tühistama IRL-i eelmise juhi Margus Tsahkna koalitsioonikõnelustel kokkulepitud maksumuudatusi. Ent valitsusliit püsib Jüri Ratase juhtimisel edasi ning vahepeal laiali pudenenud valijad hakkasid IRL-i juurde tagasi tulema. Edu kohalikel valimistel ja kasvanud populaarsusreitingud on esimene kinnitus selle kohta. Ja praegu on juba nii, et ütleme IRL ja mõtleme Helir-Valdor Seeder.

Vastupidi on läinud Vabaerakonnal. Aasta alguses ligi 10-protsendilise toetusega parlamendipartei sõuab nüüd unustuse jõel, kus võib seisatuda vool. Aprillis andis Andres Herkel erakonna esimehe portfelli läbi valimiste Artur Talvikule, kes nimetas toona Vaberakonna nõrgaks kohaks kommunikatsiooni ja sõnumite hägusust.

Kuid on väga lihtsakoeline ja suisa eksitav süüdistada kommunikaatoreid, kui pole sõnumeid. Oli muidugi ka ju äärmiselt raske kommunikeerida Vabaerakonna otsust mitte osaleda parteina kohalikel valimistel. See lülitas nad valimiskampaaniast ja meediapildist sama hästi kui välja. Poliitikas kehtib aga jätkuvalt reegel, et kui sind ei ole ajakirjanduses, siis sind ei ole olemas. Nii on see ka valijate jaoks, mida madalad reitingud Vabaerakonnale praegu näitavad. Parlamendivalimised on juba aasta pärast ja see teadmine helistab häirekella vabaerakondlaste strateegia kujundajatele.

Ning muidugi Reformierakond. Kauaaegse võimupartei opositsiooni tüürinud Taavi Rõivase asemel valiti seal aasta alguses, pärast dramaatilist sisekampaaniat, esimeheks Hanno Pevkur. Nii avalikkus kui ka paljud maakonnaorganisatsioonid partei sees lootsid temalt inimlikumat ja sõbralikumat Reformierakonda. Kuid ilma meeskonnata jäi ta alla sisemisele vastasrinnale. Nüüd ootab parlamendi suurim opositsioonijõud, kohalikel valimistel oma tulemust kasvatanud Reformierakond uusi esimehe valimisi ja ilmselt Kaja Kallase tõusu parteijuhi kohale.

Just tema peab tegema katkisest erakonnast jälle sisemiselt tugeva partei. Ja teisalt – tulevikku ehk parlamendivalimiste järgsesse aega vaadates tuleb tal siluda suhteid ka praeguse valitsusliidu osalistega, ehk muuta Reformierakond uuesti koalitsioonikõlbulikuks. Sest kust nad teoreetiliseks valitsuse moodustamiseks või valitsusse minekuks ikka partnereid leiavad kui mitte praegusest võimuliidust.

Aasta pärast on selge, kas Kaja Kallas – kui see on ikka tema – sobitub IRL-i sitkeks osutunud Helir-Valdor Seederi või Vabaerakonna valimiskünnise alla viinud Artur Talviku kõrvale. Kuigi, olgem ausad, ega vabaerakondlastegi tibud veel loetud ole.

See on ükskõik millise erakonna esimehe saatus: olla oma partei õnnestumise või läbikukkumise nägu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.