Helve Särgava, olen teid kutsunud intervjueeritavaks põhjusel, et otsustasite kandideerida avalikku ametisse Tallinna linnavolikokku esimest korda pärast kohtuniku ametist pensionile jäämist. Kui suur oli teie hirm valimiste päeval, kui te veel oma tulemust ei teadnud?

Tõepoolest, kandideerisin elus esimest korda, sest mõtlesin: millal siis veel ja miks mitte? Kui tõele au anda, oli mul valimispäeval küllaltki kõhe tunne sees. Miks? Sest mul ei ole ju poliitiku tausta. Inimesed hääletavad ju ikkagi poliitikute poolt, aga kas nad minu, tavalise lihtsureliku poolt üldse hääletavad? Järsku saan väga vähe hääli?

Saite peaaegu 1400 häält – see on täiesti soliidne tulemus, erakordselt hea tulemus inimesele, kes esimest korda kandideerib. Miks teile nii palju hääli anti? Ega kohtunik pole persoon, keda väga armastatakse.

Jah, vastab tõele ja ma olen ju terve elu olnud kohtunik. Paratamatult on igal kohtuistungil nii, et keegi võidab, keegi kaotab; keegi rõõmustab ja keegi solvub. Seepärast kartsingi, et mulle vähe hääli antakse.

Aga sellist häältekogust ei osanud ma isegi parimas unenäos näha!

Mis te arvate, kas mõni inimene, kelle olite kohtus süüdi mõistnud, võis teie poolt hääletada, mõeldes tagantjärele, et küll te olite ikka õiglane?

Ma arvan, et võis küll. Ega ükski kohtunik – ka mina – mitte kellelegi karistusi niisama ei mõista. Inimene on ise tahtnud seda karistust, kui ta mingi teo toime pani. Mis mul üle jääb? Lähtuvalt seadusest loomulikult nuhtlesin teda. Aga miks ta ei võinud minu poolt hääletada? Arvan, et kindlasti oli mõni selline.

Kas südametunnistus piinas ka, kui te kellegi vangi saatsite? Või harjus sellega ära?

Nii ei saa öelda, et sellega harjub ära, sest üks päev vanglas olla on kohutav ning nädal või lausa aastad on veel eriti kohutavad. [Vanglakaristuse määramisega] ei harju kunagi ära, vaatad alati väga äärmiselt põhjalikult, kaalud ja mõtiskled. Eriti kui tuleb inimene pikkadeks aastateks vangi saata.

Miks te ikkagi poliitikasse läksite? Teenistuse mõttes seda vaja pole, kohtunike pensioniga olete elu lõpuni kindlustatud. Ja lisaks on teil ka töö oma farmis olemas. Miks teil seda kõike vaja oli?

Tahtsin midagi aktiivselt teha. Minu kadunud vanemad ütlesid alati: kallis tütreke, nii palju sulle antakse, kui sa jõuad kanda. Mõtlesin, et ju ma tahan veel rohkem kanda, kui mu töö farmis.

Miks teid kui endist kohtunikku revisjonikomisjoni esimeheks määrati? Kas ei mõisteta, et hakkate asju läbi vaatama ja kisa tegema?

Aga keda siis veel revisjonikomisjoni esimeheks kui mitte juriidilise haridusega endist kohtunikku?! Kes teab lisaks seadustele ka kaht põhimõtet: õigus ja õiglus. Minu arvates oli valik ainuõige.

Üks kord tuleb ka Tallinnas hakata käima sirge jalaga, sirget teed pidi. Ma olen täiesti kindel, et nad seda tahavad.

Selleks teil võimu igatahes ei jätku, opositsioonis peate ikka olema.

Jätkub ikka küll. Las läheb aeg edasi ja vaatame, kuis ja mis. Las elu näitab.

Kohtunikuna olete pidanud olema küllaltki otsekohene, ütlema välju asju, mida te mõtlete. Seadused on veel eriti lakoonilised. Millal te poliitikujuttu ajama hakkate?

Mina ei ole üldse selline tüüp, kes ümber nurga keerutaks. Ma ei usu ka, et poliitika on ainult vahukloppimine ja ähma ajamine.

Olete küll linnapoliitikas, aga kuidas hindate sotside, näiteks Ossinovski alkoholipoliitikat? Peate Saida farmi Nissi vallas – mida külamehed sellest arvavad, et õlu nii kallis on?

Mõnel on see isegi kasulik: siis saab sama summa eest väiksema õllekoguse ruttu ära ostetud ja joodud; siis saab ta kaineks ja saab tööle minna.

See on ideaalmaailm. Kõik sõidavad ju Lätti õlut tooma, sest seal on soodsam.

Ei-ei-ei. Selle koha pealt on mul täiesti teine arvamus. Ma ei välista, et piiri ääres [elavad inimesed] ja ka need inimesed, kes tööga seoses Lätti satuvad, [seal poes käivad].

Aga seda, et hordide kaupa auto auto sabas sõidab Lätti alkoholi järgi? Kui see on nii, on midagi väga viltu.

Saan aru, et te ise ei ole käinud, ega?

Loomulikult ei ole. Kuigi ega ma ei ole ka täiskarsklane, aga mulle ei löö sellist mõtetki pähe, et sõidaks Lätti alkoholi järgi. Aga kui oleks vaja leiva järgi minna, siis läheks küll.

Kas te tõesti lüpsta oskate?

Praegu pole üldse mõeldav, et keegi käsitsi oskaks lüpsta, sest 160–170 lehma ei lüpsa keegi käsitsi. Aga tegelikkuses olen ka ise maatüdruk ja olen reaalselt kodus ema-isa juures lehma lüpsnud.

Aga praegu? On seda ette tulnud?

Ei ole. Meil on suur õnn, et meil on ääretult tublid lüpsjad.

Mitte-eestlased?

Meil on praegu ka kolm töötajat Ukrainast. Lihtsalt ei ole siit töötajaid võtta.

Keegi eestlastest ei taha lüpsjaks tulla?

Lüpsjaks ja karjakuks.

Ja ukrainlased on teie pakutud palgaga rahul?

Absoluutselt. Nad on väga rahul. Nad ei ole tulnud siia lihtsalt niisama. Nagu kuulen mitmete poliitikute suust: nad tulevad siia ja venestavad meid. Mul on häbi kuulata sellist juttu! See on vastutustundetu jutt.

Tegelikult tulevad need inimesed siia, et oma peresid toita. Nad on perede ühed pooled ja saadavad Ukrainasse vahendeid.

Teine lugu on see, et meil ei ole farmidesse töötajaid võtta.

Saan aru, et karjaku ja lüpsja palk on Eestis niivõrd palju suurem, et jääb ka üle midagi Ukrainasse saata?

Nad on mulle rääkinud, et seal on normaalne palk sada eurot kuus, väga hea palk 200 eurot kuus. Selge see, et siin teenitu on, mille eest tasub meil töötada küll.

Kavatsete te ka riigikogu valimistel kandideerida?

Vaatan kõigepealt, kuidas saan [Tallinna linnavolikogus] hakkama. Kui näen, et ma end õigustan, siis kandideerin kindlasti. Aga kui näen, et minust pole kuigi palju kasu ja ma ei näegi, miks mind valiti, tuleb revideerida ja otsustada.

Arvan siiski, et minust on kasu.

Intervjuudesari „Aasta säravaimad tähed” on ETV eetris 30. detsembril.