2017 oli teie jaoks eriline, rekordiline aasta.

Tõepoolest, meie fond kasvab umbes kaks korda ja see on metsik. Me oleme saanud toetada ka kaks või kaks ja pool korda rohkem inimesi. Kui eelmisel aastal kogusime umbes 800 000 eurot, siis sel aastal tuleb tublisti üle 1,5 miljoni euro.

Umbes 200 inimest on 3,5-4 aasta jooksul abi saanud ja [oleme] kokku üle 3 miljoni euro kogunud, puhtalt eraraha. Meie statistika näitab, et iga kolmas abivajaja saab fondist märkimisväärset kasu – elab aasta, või aastaid. Mõni inimene elab meiega juba algusest peale, iga kuu me toetame teda mingi summaga.

Viis inimest on ka täiesti terveks saanud. Nii et sellel arvamusel, et vähiravifond ainult pikendab võib-olla mõne kuu võrra inimeste elusid – ehk siis pikendab n-ö surijate hingekorinaid – ei ole absoluutselt alust.

See on n-ö viimase õlekõrre fond, ehk need inimesed on ametlikust rahastamissüsteemist… lubage nii öelda… maha kantud.

Täpselt nii. Nad on maha kantud sellepärast, et haigekassa arvestab kliinilisi uuringuid. Oletame, et on ravim. Kliiniline uuring ütleb, et see ravim annab 3-4 kuud elulisa juurde ja maksab umbes 4000 eurot. No on pööraselt kallis ja võib ka küsida, kas sel on mõtet. Aga paljud patsiendid elavad selle ravimiga rohkem kui 3-4 kuud ja sellega haigekassa ei suuda arvestada.

Nii et selles mõttes te olete ootusi – või statistilist keskmist – märkimisväärselt ületanud.

Jaa, ikka. Muidugi. Inimesed on vähiravifondi abil neljanda staadiumi vähkidest paranenud sellisel moel, et arsti ütleb „haiguse tunnused puuduvad“.

Mis muul moel poleks Eestis olnud praktiliselt võimalik, ilma teie rahastuseta.

Ei oleks. Sellepärast et ravimid on pööraselt kallid. Ka minu ema näiteks sõi omal ajal ravimit, kus üks tablett maksis näiteks 100 eurot. 

Aga räägimegi sellest. See suur asi algas sinu väga isiklikust üleelamisest. 

Nii ta oli. Ema võitles aastaid vähiga ning aasta enne oma surma oli ta sellises olukorras, kus arst ütles, et kõik haigekassa kompenseeritavad võimalused on nüüd ammendunud ja nüüd on ainult üks võimalus. On ravim, mis maksab 5500 eurot kuus ja seda haigekassa ei kompenseeri.

Seal siis sai tehtud põhimõtteline otsus, et kuskilt me selle raha peame leidma. Ja leidsimegi, tänu sõpradele, tuttavatele, sugulastele. Ema „krõbistas“ kokkuvõttes ära umbes 50 000 eurot ja see oli tema jaoks üks väga hea ja kvaliteetne aasta. Ta sai väga palju oma kirjatöid lõpuni teha ja lisaks nägi ta ka ära oma viienda lapselapse sünni.

Pärast seda, kui ema hakkas siiski lõpuks hääbuma, kui vähk oli leidnud uued võimalused edasiarenemiseks, otsustasime, et tuleks rajada selline fond, mis toetaks teisi samas olukorras abivajajaid.

Tahame me seda või mitte, ametlik meditsiini rahastamine lähtub paratamatult kulutõhususest. Ja nad ütlevad, et see kõik on väga emotsionaalne, me loomulikult saame sellest kõigest aru, aga kulla Toivo, selle 3 miljoniga, mille sinu fond on kokku korjanud (ja te olete aidanud umbes 170 inimest sellega) ravime meie tuhandeid. Kuidas sellisele aritmeetikale ikkagi vastata?

Esiteks selline aritmeetika haige inimese juures ei päde. Ükskõik, mis haigusega me silmitsi seisame – kui me oleme olukorras, kus selle ravi ei rahastata, siis me igal juhul tunneme, et meie suhtes valitseb ülekohus. 

See [aritmeetika] pädeb ainult haigekassa enda suhtes. Tõepoolest, ka meie oleme seisukohal, et riik ei peaks rahastama absoluutselt kõiki ravimeid ükskõik mis hinnaga. Me mõistame, et sellise suhteliselt vaese riigi jaoks nagu Eesti on kuskil piir. Seda me näeme ka selles, kui palju Eesti üldse tervishoidu raha panustab – see summa võiks olla suurem.

Aga meie siiski lähtume sellest, et iga inimene väärib võimalust elada, lootust, neid elupäevi, ja vähiravifond saab neile seda võimaldada.

Kas siin on mingi positiivne koostöökoht, kuidas seda asja edasi ajada nii, et see ei jääks sinu ja mõningate võitluskaaslaste üksikürituseks?

Koostöökoht haigekassaga? Haigekassa sai teatavasti uue juhi. Uus juht on väga tore, ta on praktiliselt minu naaber, tegelikult minu ühistu esimees. Kunagi oleme vist isegi korvpalli koos mänginud.

Septembris või oktoobris me minister Ossinovskiga veidi nagu kaklesime meedia vahendusel, ei leidnud teineteisemõistmist. Aga siis leppisime kokku, et teeks sellise kohtumise, kus osalevad uus haigekassa juht, minister ja vähiravifondi esindaja. Istume maha ja arutame neid variante, mida saaks teha.

Aasta on nüüd lõppenud – sellist kohtumist ei ole toimunud [laiutab käsi].

Ma olen pakkunud mõningaid variante ravi kättesaadavamaks tegemiseks. Näiteks et riik võiks osaliselt, kas või 50 protsendiga, neid kalleid vähiravimeid rahastada – teise 50 protsenti paneb siis patsient ise või paneme meie.

Või mis oleks, kui riik rahastaks neid ravisid, mis hästi toimivad. Meie tõestame ära, et too patsient on saanud ütleme poole aasta jooksul teatud ravimist märkimisväärse kasu, ravi peab jätkuma, et kas teie, hea riik, võtaksite nüüd selle ravimi rahastamise üle.

Ja mõningaid variante veel. Aga öeldakse, et ei saa.

Toivo, miks sa seda teed? Sa oled – vähemalt nii palju kui mina seda näen – praktiliselt kogu oma vaba aja, tohutult energiat sellele kõigele pühendanud.

Ma ei oska anda muud vastust kui see, et ma näen, et see läheb inimestele korda. Mitte ainult inimestele, kes saavad abi. Nendele loomulikult: nad saavad lootuse, veel ühe õlekõrre, saavad veeta kauem aega oma lähedaste keskel – see on suur asi.

Ma näen, et inimesed elavad tõepoolest kauem, et ongi olemas need kingitud elud.

Aga ma tegelikult näen ka seda, et me ravime ka ühiskonda. Kui me fondiga alustasime, siis jäi mulje, et fond on ellu kutsutud selleks, et tasuda inimeste raviarveid – ja loomulikult on ka niimoodi läinud. Kuid ka tervetel inimestel on sellist fondi vaja. Ehk kui me võtame kas või hiljutise Annabeli ravi loo (ühe ööpäevaga annetati väikese tüdruku raviks 200 000 eurot), siis samal ajal kui inimesed istusid arvutite taga ja tegid ülekandeid, ravis see tüdruk meid kõiki.

Me kõik hakkasime natuke rohkem oma lähedasi armastama ja kallistasime oma lapsi veidi tugevamalt.

Intervjuudesari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 30. detsembril.