Prokurör Steven-Hristo Evestus, see aasta on sinu jaoks olnud küllalt huvitav ja avalikkus teab sind ehk kõige rohkem selliste suurte ühiskonda kõnetavate korruptsiooniprotsesside järgi. Mainin siin näiteks Savisaare protsessi. Aga sinu kolleegid prokurörid otsustasid sind aasta lõpus ka tunnustada ja sa said neilt aasta prokuröri tiitli. Kuidas see aasta sinu jaoks on möödunud ja mida aasta prokuröri tiitel sulle tähendab?

Eks selliste tähelepanuavaldustega on kord lugu nii, et endal ei maksa neist väga rääkida. Loomulikult on mul hea meel, et aastal, kui mul täitus 15. aasta prokuratuuris, kui ma olin ära teinud suure hulga tööd, et mu kolleegid olid seda märganud ja et nad otsustasid sellise sammu astuda ja sellise tiitliga mind pärjata. Aga mis võib-olla kõige olulisem sellest viimasest perioodist ja ka selle tunnustuse valguses on see, et see on andnud mulle võimaluse mõelda ka endale. Endale kõige selle keskel, mida ma igapäevaselt tööalaselt teen ja enda isikule üldse laiemalt.

Kes on sinu tegemisi võib-olla natuke lähemalt jälginud, see on kohe märganud, et lisaks tõesti kogu sellele prokuröritegevusele on üks sinu suur kirg ka teater. Ja ilmselt sa sellele oma vastuses ka natuke vihjad. Enne, kui me teatrist lähemalt räägime, siis tõesti, teater assotsieerub maskide ja rollidega ja samamoodi on ju kogu kohtusaal seotud arhetüüpsete rollidega: süüdistaja, kohtunik ja kaitsja. Mis sind nende maskide ja rollide poole tõmbab?

Kõigepealt võib öelda seda, et ma olen inimene ja elan elu. Ja mis see elu või inimeseks olemise saladus on? Ilmselt see, et ta peab oskama rollist rolli minna. Ehk siis selline rollide võtmine ja maskide vahetamine on meie igapäevase elu pärisosa ja see määrab väga palju. See määrabki selle elu kvaliteedi, milles me parasjagu oleme ja toimime.

Kuidas sa teadlikkust iseendas hoiad, et mitte nö samastuda täielikult mõne endale võetud maskiga, et mitte ennast täielikult kaotada mõnda rolli? Kuidas sa seda sisimat enesetunnetust endas alal hoiad, kuidas sa seda arendad?

See rollide vahelduvus ja vastutuse võtmine, et mingi rolli täitmisega ei mindaks üle piiri, on küllaltki oluline. See on kindlasti tunnetuse küsimus ja seda tunnetust defineerida on üksjagu raske. See on midagi sinus, mis on sulle kaasa antud ja ma arvan, et seda tunnetust on võimalik selliste eluliste situatsioonide najal arendada ja eks siis sõltub juba sellest inimmaterjalist, missuguse tasemeni ja kuidas seda välja arendatakse. Aga ma kindlasti olen seisukohal, et selline enese ärakaotamine on tänapäevases elus, mis kohati on selline üsna näiline, üsna kerge tulema.

See toob meid märksõna või teemani, mille pärast ma ennekõike tahtsin sinuga täna siin kohtuda ja see on südametunnistuse teema. Mida sõna südametunnistus sulle üldse tähendab?

Minu enda jaoks tähendab südametunnistus ikkagi midagi isiklikku, sest minu südametunnistus on ju kuskil minu hinges. Ja dialoogi sellega pidada saan vaid mina ise. See on kindlasti midagi, mis on mulle olemuslik ja mis mulle on mingil kujul kaasa antud. Aga üks reegel, mis minu jaoks kindlasti kehtib, on see, et minu jaoks on lubamatu see, kui tahtlikult, ilma igasuguse põhjuseta tehakse teisele inimesele haiget, olgu siis vaimselt või füüsiliselt. See automaatselt liigitub minu jaoks lubamatu käitumise alla.

Kui mõelda veel tagasi teatri juurde, siis millega see teater ikkagi sind ennast köidab? Oled sa ise saanud teatrist sellist elamust, et sulle on avatud mingi ruum, sind on pandud millegi üle järele mõtlema või võib-olla ka oma südant revideerima.

Ma olen teatriga seotud üle paarikümne aasta ja seetõttu teater, selle vaatamine, vaatlemine , elu tunnetamine selle kaudu on minu pärisosa. Ilma selleta ma ei saa. Kõige lennukamad ja erilisemad hetked annab mulle teatrielamus. Neid elamusi ei ole palju, aga neid aeg-ajalt on ja seda väärtuslikumad on need hetked nende tunnetega. Aga mis puudutab seda, miks teater mind puudutab, siis ma arvan, et kindlasti jõuame emotsioonide ja tunnete juurde. Ma arvan, et teatris on kindlasti nende emotsioonide ja tunnete läbi elamine, nende esitlemine, see toimib palju avatumal kujul, kui see on tegelikult meie igapäevaelus. Sest mis meie igapäevaelu tihti iseloomustab, on peaasjalikult sellised emotsioonitud, tundetud tegevused ja tihti piiratakse ennast võib-olla eneselegi teadmatult. Ja teater kindlasti pakub mulle võimaluse näha paljuski seda, mis võib-olla elus on keelatud ja teatris on ta lubatud. Ja võib-olla näitab ka inimest hoopis teisel kujul.

Kas sellest lõppevast aastast oskad sa meile välja tuua ühe lavastuse, mis just seda tüüpi mõju sulle avaldas?

Mitmed lavastused avaldasid mõju. Aga ma siinkohal läheksin hoopis mujale ja tooksin välja Rasmus Puuri ja tema ooperi „Pilvede värvid”. See sügisel Estonias esietendunud lugu puudutas mind väga isiklikult. Mulle ei ole väga kaasa antud noores põlves neid tundeid, mis teevad sinust võib-olla sellise õige isamaalise eestlase, võib-olla mõned asjad jooksid minust kuidagi kõrvalt mööda. „Pilvede värvides” on suudetud esitada eestlase identiteedi otsingud ja probleemid nõnda veenvalt, et see äratas minus mingeid tundeid või tekitas minus mingeid tundeid, millega varem ei oldud hakkama saadud. Nii et seetõttu minu tänu Rasmus Puurile ja üldse sellele lavastusmeeskonnale ja ma loodan, et iga eestlane leiab võimaluse külastada seda ooperit ja vaadata hetkeks lähiajaloole tagasi.

Intervjuudesari „Aasta säravaimad tähed” on ETV eetris 30. detsembril.