USA otsus pidada RTd (varem Russia Today, juhtlause „Question more“ („Kahtle rohkem“) nn välisagendiks tõi kaasa Venemaa kõrgete ametnike protesti. Nende sõnul on tegu tavapärase uudisteagentuuriga, nagu BBC või CNN. Samas räägib RT peatoimetaja ise intervjuudes Venemaa riigimeediast kui „inforelvast“ ja selle missioonist kasvatada endale vaatajaskond, keda kriitilistel hetkedel Venemaa kasuks kallutada.

RT varasemad ja praegused sõnumid kinnitavad neid avaldusi. RT on korduvalt eelistanud Venemaa valitsuse narratiive ajakirjanduslikele põhimõtetele, edastades fakte ja kommentaare valikuliselt, et kinnitada Kremli visiooni toimuvast. Sarnane valikulisus ilmneb ka RT intervjuudes. 

Neid faktoreid arvesse võttes ei saa RTd käsitleda ajakirjandusväljaandena, vaid pigem Venemaa valitsuse propagandakanalina.

„Informatsioonirelv“

Russia Today loodi 2005. aastal, pärast Ukrainas toimunud Oranži revolutsiooni, mil Kremli-meelne presidendikandidaat Viktor Janukovitš sai lüüa ning asendus Euroopa Liiduga integreerumist pooldava Viktor Juštšenkoga. 2009. aastal, aasta enne seda, kui kanal käivitati Ühendriikides, sai Russia Todayst RT. 

RT emafirma TV-Novosti on registreeritud Venemaa justiitsministeeriumi juures kui riigi omandis olev sõltumatu mitteäriline organisatsioon. Ametliku dokumentatsiooni kohaselt on see pea täielikult riigi finantseeritav, täpne riigi rahastuse protsent jääb sõltuval aastast 99,5% ja 99,9% vahele.

RT peatoimetaja on Margarita Simonjan, kes varem töötas ajakirjanikuna Kremli finantseeritavas meedias. 2012. aastal andis Simonjan intervjuu Venemaa päevalehele Kommersant (arhiveerituna siin), kus kirjeldas kanali missiooni ja põhimõtteid varjamatult sõjalistes terminites:

Küsimus: OK, ja miks on see üldse riigile vajalik? Miks peaksin mina kui maksumaksja teid toetama?

Simonjan: Samal põhjusel, miks riik vajab kaitseministeeriumi. Miks on sulle kui maksumaksjale seda tarvis? 

Küsimus: Tõesti? Kas me sõdime praegu kellegagi? 

Simonjan: Praegusel hetkel ei sõdi me kellegagi. Kuid 2008. aastal me sõdisime. Kaitseministeerium sõdis Gruusiaga, kuid meie tegeleme informatsioonisõjaga, ja see leiab aset kogu läänemaailma vastu. On võimatu alustada relva tootmisega alles siis, kui sõda on juba alanud. Seetõttu on kaitseministeerium valmis kaitsmiseks ka siis, kui riik kellegagi hetkel ei sõdi. Nii oleme ka meie. 

2008. aastal oli Venemaa sõjas Gruusiaga, mille järel tunnustas Venemaa Gruusia regioonide Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust, hoolimata sellest, et rahvusvaheliselt selline teguviis hukka mõisteti. 

See ei ole ainus kord, kui Simonjan on kasutanud RTst rääkides militaarterminoloogiat. Intervjuus Lenta.ru-le 2013. aastal (arhiveeritud siin) rääkis ta samuti informatsioonist kui relvast, ja toonitas selle kasutamist „kriitilistel hetkedel“. 

Simonjan: Informatsioonirelva kasutatakse kriitilistel hetkedel, ja sõda on alati kriitiline hetk. Ja see on sõda. See on relv nagu iga teine. Kas mõistad? Küsida, miks meil seda vaja on, on sama mis küsida, miks on meil vaja kaitseministeeriumi ajal, mil ei ole sõda. 

Edasi iseloomustas ta RT missiooni rahuajal ettevalmistusena „kriitilisteks hetkedeks“ – sellisteks nagu sõda –, mis seisnevat auditooriumi hõlvamises. 

Simonjan: Muidugi ei saa kaitseministeerium alustada sõdurite treenimist, relvastuse ettevalmistamist ja institutsiooni ülesehitamist siis, kui sõda on juba käimas. Kui meil ei ole auditooriumit täna, homme ega ülehomme, siis kordub sama, mis 2008. aastal.

Gruusia sõda paistab olevat murdehetk Simonjani ja RT jaoks. Kommersandile antud intervjuus seletas Simonjan sõjast saadud õppetundi, mida Kremlis nähti võiduna sõjalises plaanis, kuid kaotusena propagandistlikus plaanis. 

Simonjan: Ei olnud toona ega ole ka praegu piisavalt ingliskeelseid „kõnelevaid päid“. Inimesi, kes mõistaksid kuidas ja miks nad peaksid esinema CNNis, ja kuidas nad peaksid käituma stuudios nii, et nad ei laseks lääne ajakirjanikel oma kõri läbi närida. Tulemus oli see, et Venemaa nägi grusiinidega võrreldes väga kahvatu välja. See murdis mu südame.

Veel enam, lääne PR-spetsialistid olid end nädal enne sõda juba Tbilisis sisse seadnud. Nad tegid tihedat koostööd ajakirjanikega, saatsid sõnumeid, korraldasid briifinguid, genereerisid uudiseid nagu „Venelased on Tbilisi eeslinnas“. Aga meie riigis ei olnud sõja eel ühtegi spetsiaalset PR-agentuuri, mis sõjaga tegeleks, me ei olnud kedagi selleks palganud. Me ei läinud sõtta. Venemaa mõistis seda alles siis, kui oli juba liiga hilja. Just nagu me oleks järsku mõistnud, et maailmas on olemas aatompomm ja kiirustanud siis seda looma. See oli peamine viga. 

Kommersandi intervjueerija järgmine küsimus puudutas RTd kui „tömpi relva“; Simonjan ei tõrjunud seda võrdlust vaid pigem toetas seda.

Küsimus: Kas sellest midagi õpiti? Kas on olemas kriisivastaseid mehhanisme? Kas on arusaamine, et vaja on kasta taime nimega Russia Today selleks, et see kasvaks tugevaks puuks, et seda saaks vajadusel kasutada informatsioonilise kaikana?  

Simonjan: Ma arvan küll. Tundub, et enne Gruusia lugu olid väga paljud inimesed skeptilised, ka need, kes olid kõrgetel kohtadel. Skeptilised mitte meie suhtes, vaid selle idee suhtes üldisemalt. Pärast seda aga ei tea ma kedagi, vähemalt mitte kedagi kõrgel kohal olijatest, kes endiselt arvaks, et see pole hädavajalik. 2008. aastal sai kõigile täiesti selgeks, miks seda on tarvis, miks on tarvis sellist asja nagu rahvusvaheline telekanal, mis esindaks riiki. See on õppetund. Ja muidugi hakati sellele ka enam tähelepanu pöörama ja mõistma, et selleks on vaja raha. 

Lenta.ru intervjuus laiendas Simonjan oma visiooni sellest, kuidas „informatsioonirelva“ tuleks kasutada ja paistis kinnitavat, et USA on selle peamine sihtmärk. (Oluline on silmas pidada, et intervjuu anti Venemaa ajalehele ja ajakirjaniku küsimused ei keskendunud ühelegi kindlale geograafilisele piirkonnale.)

Simonjan: 2008. aastal ei olnud [meie vaatajaskond] null, kuid leebelt öeldes ei olnud see ka suurepärane. Nüüd on see võrreldamatult parem, arvestades, et me näitame ameeriklastele alternatiivseid uudiseid nende endi kohta. Me ei näita neid selleks, et algatada Ühendriikides revolutsiooni – see oleks naeruväärne ja hullumeelne –, vaid selleks, et võistelda vaatajaskonna pärast. (…) Kriitilisel hetkel on meil juba vaatajaskond, mis tuli meieni tõe teiselt poolelt, ja loomulikult me kasutame seda ära. 

Simonjani kaks intervjuud, antud aastase vahega, on üksteisega kooskõlas ja vastastikku seisukohti tugevdavad. Need portreteerivad organisatsiooni, mille missioon on teenida Vene riiki ja mis näeb rahuaja uudiste vahendamist tulevikku suunatud vahendina. Need portreteerivad väljaannet, mis näeb oma vaatajaskonda sihtmärkidena, mis ehitatakse üles rahuajal ja „kasutatakse ära“ – Simonjani sõnade järgi – sõjas.

Simonjan on alati tõrjunud mõiste „propaganda“ kasutamist oma töö kohta, kinnitades, et kõigil meediakanalitel on oma „sõnum“ ja et RT on selles osas lihtsalt vähem silmakirjalik. Selle kinnituseks tsiteerib ta sageli BBC põhikirja, väites, et ringhäälingu üks missioone on „viia Briti väärtused maailma“ ja süüdistades BBCd Briti propagandas. 

Tegelikkuses on Simonjani toodud paralleel on väär. BBC põhikiri keskendub kultuurile ja väärtustele. Need väärtused ise – täpsus, erapooletus ja õiglustunne – on kvaliteetajakirjanduse tunnused. BBC teemad keskenduvad Ühendkuningriigile kui tervikule, mitte valitsuse poliitikatele. See on valgusaastate kaugusel Simonjani poolt antud RT eesmärgist pidada Venemaa valitsuse nimel infosõda läänega. 

Simonjani sõnad näitavad ka soovi leida soravat inglise keelt kõnelevaid „rääkivaid päid“, et need esitaks ja kaitseks eetris Kremli seisukohti – kuna Simonjani järgi oli nende puudumine üks peamistest läbikukkumiste põhjustest 2008. aasta Venemaa informatsioonisõja ajal. 

Kui tegu on konfliktiga, siis jäta teine välja

See lähenemine – ehita vaatajaskond üles rahu ajal, et seda sõja korral propaganda eesmärgil ära kasutada – seletab ka RT lähenemise paradoksi. Mõned RT kajastustest on olnud tõeliselt uuenduslikud, näiteks nende kajastus Occupy liikumise kohta, ja RT on võitnud nende eest ka ajakirjandusauhindu. 

Samas on RT korduvalt – peamiselt „kriitilistel hetkedel“ – rikkunud kõige põhilisemaid ajakirjandusstandardeid, seades need, keda tajutakse Venemaa vaenlastena, ühepoolse kajastuse rünnaku alla. 

Üks selline „kriitiline hetk“ (kui Simonjani sõnastust kasutada) oli 2014. aasta märtsis, kui Venemaa okupeeris Krimmi. RT edastas toona korduvalt uudiseid, mis süüdistasid Ukraina valitsust koledustes ja Ukraina meeleavaldajaid natsisõbralikkuses, pakkumata adekvaatset kajastust Ukraina valitsuse ja demonstrantide vaatenurga kohta. 

Näiteks 2. märtsil 2014 ilmunud artiklis intervjueeriti „rahvusvahelisi suhteid käsitlevat kirjanikku“, kes kirjeldas Ukrainat kui „neofašistide juhitud“, „pööbeldemokraatlikku“, „illegaalse ja põhiseaduse vastase“ valitsusega riiki. Intervjueerija ei seadnud seda vaadet kahtluse alla ega viidanud Ukraina valitsuse seisukohale, vaid selle asemel nimetas Ukraina juhte „isehakanud valitsejateks“. Sellise lähenemisega võeti kriitikavabalt üle Venemaa valitsuse kirjeldus toimunust, jättes välja Ukraina valitsuse versiooni. (Allikas: RT)

Ajakirjandusväljaande roll selles olukorras oleks pidanud olema konflikti mõlema poole seisukoha kajastamine koos konteksti andva teabega. RT käitumine oli aga teistsugune.

Ühendkuningriigi telekomikorraldaja Ofcom reeglite kohaselt, mis on seatud hoidmaks ringhäälingu sõltumatust ja faktitäpsust, ei vastanud neli 2014. aasta märtsi esimeses pooles Krimmi kriisi kajastanud RT uudistesaadet ajakirjanduse peamistele standarditele. 

Nagu Ofcom märkis, esitati 1. märtsist 6. märtsini 2014 nende nelja uudistesaate jooksul vaid üks põgus näide, mida saaks kirjeldada kui Ukraina valitsuse arusaama kajastust arvestatavas mahus ja tähtsuses. Kuid see ei olnud tasakaalustatud kajastuseks piisav ega olnud võrdne kriitikaga Ukraina valitsuse aadressil.

See ei olnud ainus kord, kui RT ei ole suutnud täita oma kohust ajakirjandusväljaandena. 2016. aasta juulis leidis Ofcom, et RT on sarnaselt varasemale rikkunud hea ajakirjanduse reegleid, sel korral ignoreerides Türgi valitsuse positsiooni kurdide olukorra kohta. 

Selle juhtumi puhul lasti eetrisse järjestikku kaks kümneminutilist intervjuud kurde toetavate aktivistidega, kes süüdistasid Türgi valitsust genotsiidis. Ainus otsene viide Türgi valitsuse seisukohale oli esimese intervjuu lõpus näidatud loosung, mida saatis pealeräägitud tekst, milles öeldi, et RT kontakteerus Londoni Türgi saatkonnaga, kuid ei saanud vastust.

RT seletus Ofcomile sisaldas märkust, et neil ei õnnestunud saada Türgi valitsuse kommentaari. Ofcom ei aktsepteerinud seda põhjust.

Kui kanalil ei ole võimalik saada intervjuud või seisukohaavaldust poliitiliselt vastakaid arvamusi tekitaval teemal, siis peab ta leidma teisi viise kindlustamaks, et erapooletus on tagatud (…) Litsentsiomanik oli kohustatud tagama erapooletu kajastuse, näidates Türgi valitsuse seisukohta oma saadetes, kuid ei teinud seda. 

Ofcomi ettekirjutused näitavad, et konfliktide või vaidluste puhul, kus Venemaa on olnud osaline, on RT oma kajastustes korduvalt rikkunud erapooletuse reeglit. Veel üks selline juhtum on seotud RT tasakaalustamatusega 2016. aasta NATO tippkohtumist kajastades. Sellel puhul oli tegu 12 minuti pikkuse diskussiooniga, milles osales neli erinevat kommentaatorit, kes ründasid NATOt järgmiste väidetega: 

Peter Lavelle: See on Ameerika hegemoonia tagauks Euroopasse, ja sõrmenäitamine Brexitile. 

Mark Sleboda: Prantsusmaa mängib tavapäraselt head politseinikku, püüdes peibutada Venemaad dialoogile ja aktsepteerima status quo’d, eriti Ukrainas ja uues vastanduvas olukorras, samas kui Ühendriigid ja varem ka Ühendkuningriik hooplesid ja tegid suuri sõnu.  

Dmitry Babich: Ma arvan, et see on pigem nagu kaks röövlit tuleks su koju ja üks neist ütleb „Murrame lihtsalt sisse ja hirmutame omanikku“ ja teine ütleb: „Ei, kõigepealt peame omanikuga dialoogi.“ 

Rory Suchet: Meil on tegu kamba suurusehulluses võimuvahendajatega, kes sihikindlalt tegutsevad kolmanda maailmasõja puhkemise nimel. 

Ainus viide NATO seisukoha kajastusele oli allmärge, mis tsiteeris NATO sõjakomitee esimeest, kes kahtles, et Venemaa siht on vallutada Euroopat. Selle juhtumi puhul võttis TV-Novosti teadmiseks, et on rikkunud erapooletuse reeglit, kuid leidis, et Ofcom ei peaks pidama seda rikkumiseks, süüdistades olukorra tekkimises „tehnilisi probleeme“:

Litsentsikasutaja andis teada, et sellel päeval salvestamisel aset leidnud „tehnilised probleemid“ põhjustasid ekraanil esitamiseks varem ette valmistatud kommentaari puudumise salvestuse ajal. TV Novosti ütles, et see oli tingitud salvestamise ajal esinenud häirest, ning et saade vajas selle järel tugevat toimetamist ning selle käigus jäi kommentaar „tahtmatult välja“. 

Ka sel korral leidis Ofcom põhjenduse olevat ebapiisava: 

Ofcom ei leidnud, et need faktorid oleksid piisavad. Reeglite rikkumine selle juhtumi puhul viis mitmete eksimusteni, mis oleksid pidanud olema RT töötajatele ilmsed. Ofcom märkis ka, et TV Novosti ei märganud probleemi ei enne saadet ega saate ajal. 

RT rikkumine võis sel korral olla põhjustatud ebakompetentsusest. Samas on see kooskõlas RT üldisema mustriga. Kõigi eelmainitud juhtumite puhul oli RT kajastus selgelt pooli valiv, jättes kajastusest välja Venemaa valitsuse oponendid. RT kajastas süüdistusi Ukraina vastu, andmata kõrvale Ukraina valitsuse positsiooni; kajastas süüdistusi Türgi vastu, andmata kõrvale Türgi valitsuse positsiooni; andis eetrisse rünnaku NATO vastu, andmata kõrvale NATO positsiooni. 

Kõik need rikkumised pandi toime olukorras, mil Venemaa oli konfliktiolukorras: 2014. aasta märtsis Ukrainaga; 2016. aasta märtsis Türgiga, kuna viimane tulistas alla Venemaa lennuki. 2016. aasta juulis oli Venemaa suhe NATOga erakordselt pingeline, selle vastuolu puhul oli oluline ka NATO otsus suurendada oma kohalolekut Ida-Euroopas.

Korduv ajakirjanduse alusreeglite rikkumine (mille Ofcom välja tõi), näitab RTd tõepoolest Simonjani kirjeldatud „informatsioonirelvana“. Selle eesmärk on teenida Venemaa valitsuse taktikalisi ja strateegilisi huve, püüdes manipuleerida lääne avalikku arvamust nii, et see oleks kasulik Kremli poliitilistele eesmärkidele. See ei ole bona fide ajakirjandus. 

Laevalt lahkumine

Binaarne lähenemine – ajakirjandus rahu ajal ja propaganda „kriitilistel hetkedel“ – seletab ka mitme kõrgel kohal olnud inimese lahkumist RTst alates Krimmi annekteerimisest. 

Esimene neist leidis aset 2014. aasta 5. märtsil, mil RT Ameerika uudisteankur Liz Wahl teatas otse-eetris oma lahkumisest protestiks RT Krimmi kriisi kajastuse vastu. Ta ütles, et „ei saa olla osa Venemaa finantseeritavast televõrgust, mis peseb puhtaks Putini tegusid.“ 

Wahl töötas RTs üle kahe aasta ja tema lahkumine leidis aset ajal, mil Ukraina konflikti kajastuse kontekstis toimus muutus rahuajal tehtud ajakirjandusest sõjaajal tehtavaks propagandaks. Tõsi, oma hilisemas kirjutises ütles ta, et ka rahuolukorras olid RT kajastused erapoolikud. 

Wahl: Minu kogemus RT reporter ja uudisteankruna oli, et RT peamine eesmärk ei olnud otsida tõde ja seda kajastada. Pigem oli selle eesmärk luua segadust ja külvata usaldamatust lääne valitsuste ja institutsioonide vastu, kajastades kõike seda, mis näis diskrediteerivat läänt ja ignoreerides kõike seda, mis selle kasuks kõneleks. 

Kolm kuud hiljem lahkus töölt RT Ühendkuningriigi reporter Sara Firth. Tema lahkumise põhjus oli telekanali kajastus Malaysia Airlines lennu MH17 kohta. Oma Twitteri-postituses ütles ta, et „Olen tõe poolt“.  

Sellele järgnenud intervjuus ütles ta, et „Russia Today reegel number üks oli süüdistada Ukrainat või keda tahes teist, aga mitte Venemaad. (…) Hirmutav, et tegu on tõepoolest RT soovitusega, kuidas lugu teha, ja sellesse tuleb uskuda, kui tahad RTs edukas olla.“ 

Teises intervjuus kirjeldas ta, kuidas RT püüdis MH17 katastroofi kajastamisel leida paralleele varasemate juhtumitega, milles võis süüdistada Ukrainat.  

Firth: Me kajastasime pealtnägija muljeid, kes süüdistas toimunus Ukrainat, ja meil oli stuudios korrespondent, kellel paluti leida näiteid lennuki kohta, mis kunagi Ukraina süül alla tulistati.   

Firth jõudis töötada RTs viis aastat. Just nagu ka Wahl, kirjeldas ta RTd kui kanalit, mille põhimõte oli mustata läänt ja mis piiras oma ajakirjanike vabadust küsida, ehkki selle moto on „Kahtle (või „küsi“) enam” („Question more“). 

Firth: Võtmetähtsusega informatsioon jäetakse lugudest regulaarselt välja, ja sageli seetõttu, et juhtival positsioonil olijad ei ole võimelised aru saama, milline informatsioon teeb uudisloost tugeva uudisloo. Nad ei ole huvitatud faktikontrollist ega väärtusliku, tasakaalustatud ajakirjanduse tegemisest. Nende peamine agenda on, et lugu sobiks nende narratiiviga. Sinu küsitlemisvabadust piiratakse pidevalt – seda ei hinnata mitte sugugi.

Ta möönis, et samas said paljud RT töötajad seal tunda tõelist ajakirjandust, ja kanalil oli põhimõte anda väga noortele ajakirjanikele võimalus tegeleda tõeliselt kõrgetasemeliste lugudega. Samas, nagu ta ütles, oli RT enda side tõe ja ajakirjandusega allutatud laiemale agendale. 

Firth: Seal oli palju väga häid ajakirjanikke, kes võitlesid tõe eest. Tõde ei ole eksklusiivselt mingi kindla kanali oma – mõnikord võib tõde leida koha ka RTs – kuid RT laiem agenda leiab alati viisi, kuidas sobituda uuesti tagasi kanali erapoolikusse narratiivi, mis oli piinlik ja mõnikord ka ohtlik narratiiv. 

Firthi kogemus kirjeldab RT dihhotoomiat „raporteerimine rahu ajal, propaganda konfliktiolukorras“ ja seletab, miks mõned noored ajakirjanikud olid alguses kanali tegevusest haaratud, kuid hiljem sealt lahkusid. RT esitas end kui tõe paljastajat, kuid kriitilistel hetkedel oli selle eesmärk tõde varjata. 

Vali oma „ekspert“

Ofcomi ettekirjutusi RT rikkumiste kohta illustreerib veel üks Simonjani Gruusia sõjast saadud õppetund: vajadus inglise keelt kõnelevate „rääkivate peade“ järele, kes kaitseks eetris Venemaa positsiooni.  

Tähelepanuväärne on, et valdav enamik RTle tehtud ettekirjutustest puudutavad erapooletuse põhimõtte rikkumist, ja ainult ühel korral, 2015. aasta Süüria keemiarünnakute kajastuses, leiti RT olevat süüdi oma vaatajaskonna otseses eksitamises. Seega RT mitte niivõrd ei edasta valesid fakte kuivõrd kajastab sündmust selektiivsetele intervjuudele ja tsitaatidele tuginedes, andes lõviosa eetriajast neile, kes kinnitavad Kremli narratiivi, ja selle oponentidele vaid pisku või üldse mitte. 

Ofcomi ettekirjutused Türgi sündmuste kajastamise kohta illustreerivad seda arusaama. RT intervjueeris kolme väliskommentaatorit: Mark Campbelli, keda tutvustati kui liikumise „Lõpetage Türgi sõda kurdide vastu“ organisaatorit; inimõiguste jurist Muharrem Erbeyd, keda tutvustati kui inimest, kes lendas Londonisse selleks, et „esitada tõendusmaterjali kurdide vastu toime pandud Türgi metsikuste kohta“; ja Michelle Allisoni, keda tutvustati kui kurdide rahvuskongressi liiget. 

Pole mingit põhjust kahelda, et keegi neist kolmest oleks midagi muud kui siiras kurdide õiguste toetajad. Pole ka mingit põhjust seada kahtluse alla nende väiteid: Türgi kurdipoliitika kohta on küsitud valusaid küsimusi juba pikka aega. Kuid kõik kolm olid Türgi poliitika kriitikud, seega lasi RT eetrisse Türgi-vastase saate, küsides üksnes nende kolme inimese arvamust. Et vastata tunnustatud ajakirjandusreeglitele, oleks RT pidanud kajastama ka Türgi valitsuse seisukohta. Nagu Ofcom välja tõi, ei teinud RT seda.

Mitu tunnistajat ja vilepuhujat on RTd süüdistanud selles, et RT valib intervjueeritavaid vastavalt omaenda seisukohtadele, isegi oma tõsiseltvõetavuse hinnaga. Wahl tõi välja 2012. aastal tehtud intervjuu Jason Adam Tonisega, Põhja-Korea režiimi ameeriklasest toetajaga, mis lasti eetrisse Põhja-Korea raketikatsetuse puhul. 

Wahl ütles, et intervjueeritava valis RT Ameerika uudistejuht ning intervjueeritava nimi ja kuuluvus selgusid talle alles otse-eetris. Intervjuus ütles Tonis, et tegu oli üksnes Põhja-Korea katsega saata üles ilmasatelliit; et paljud ameeriklased sooviksid elada nagu inimesed Põhja-Koreas, kui nad vaid teaksid, milline elu seal on; ja et Põhja-Koreas ei ole nälga, hoolimata sellest, et riik vajab toiduabi. 

Wahl kirjeldas oma kogemusi nii: 

See näitab, mida RTs töötamine tegelikult tähendab. Eksperdid, keda pidime intervjueerima, valiti vastavalt sellele, kas nad suudavad esitada varem välja valitud narratiivi Lääne kahepalgelisusest. Mõnikord valis uudistejuht külalised ise. Kuid aegamööda ja treeningu tulemusena õppisid saatetegijad valima allikaid ja intervjueeritavaid, kelle kasutamine pälvis uudistejuhi heakskiidu. 

Jason Sullum, libertaarse ajakirja Reason vanemtoimetaja, keda RT mitmel korral intervjueeris, järeldas samuti, et tema intervjueerimise põhjus oli tema sõnum. 

Sullum: Üldine mulje on, et millal iganes nad soovisid mind eetrisse lasta, oli see selleks, et kritiseerida Ühendriikide valitsust. Muidugi ei ole see üllatav, sest see ongi see, mida ma teen. See on viis, kuidas ma elatist teenin. 

Mõnede teiste RT intervjueeritute hulka kuuluvad Rootsi paremäärmuslik aktivist, keda intervjueeriti rassiküsimustes; kodumaal reputatsiooni kaotanud Briti jurist, keda intervjueeriti välispoliitika ja juriidiliste probleemide teemal; ja Poola paremäärmusaktivist (kes nüüd on spionaažisüüdistusega kinni peetud), keda intervjueeriti Ühendriikide välispoliitika küsimustes. 

Perioodil juuni 2014 – juuni 2015 tegi RT Euroopa Liidu küsimustes kuus korda rohkem intervjuusid ELi vastase partei UKIP europarlamendi liikmetega kui European People’s Party liikmetega, ehkki viimastel oli europarlamendis pea viis korda rohkem kohti. 

Pärast seda, kui Türgi tulistas 2015. aasta novembris alla Venemaa lennuki, lasi RT eetrisse osa intervjuust, mille oli teinud ja eetrisse lasknud Fox News. Intervjuus kritiseeris endine Ühendriikide lennuväelane Türgit. Isegi RT enda saatejuht tunnistas eetris, et see teguviis oli pigem tavapäratu. 

Saatejuht: Ma tahaks lõpetuseks panna kirsi tordile. Järgnev ei ole miski, mida me tavaliselt teeme, aga ühes Ühendriikide meediakanalis lasti eetrisse huvitav reaktsioon. Fox News kutsus intsidendist kõnelema kõrgelt tunnustatud lennuväekindrali, ja kutsutu lisas oma avaldusega sära kogu saatele. 

Foxi intervjueeritav: Niisiis ma tõesti ei usalda president Erdogani ega seda, mida ta teeb. Ma arvan, et me peame olema selles osas väga, väga ettevaatlikud. Ma arvan, et tegu oli väga agressiivse manöövriga. See pidi olema ette planeeritud, see lennuk ei olnud Türgi territooriumi kohal piisavalt kaua.

RT tavatu sammu põhjus oli tõenäoliselt see, et USA sõjaväelane kritiseeris Türgit ja tegi seda soravas inglise keeles. Kogu 13 minutit kestnud saatelõigu jooksul ei mainitud kordagi Türgi valitsuse seisukohta.

Kõik need juhtumid peegeldavad sarnast mustrit: intervjueeritav valitakse pigem tõekspidamiste kui kompetentsi tõttu, ja teine, tasakaalustav pool jäetakse kajastamata. Seda võib näha kui RT viisi vastata Simonjani etteheitele, et Venemaal ei ole piisavalt inglise keelt kõnelevaid „rääkivaid päid“, et sobivat seisukohta kuuldavale tuua. 

Valitsuse sõnad

Venemaa valitsuse seisukohtade toetamine kriitilistel hetkedel saab veel ilmsemaks, kui vaadata, kuidas RT on võtnud üle ka pea identse kõnepruugi. See on propaganda kõige varjamatum vorm, valitsuse sõnumi propageerimine kasutades samu väljendeid, mida valitsus ise.

Näiteks 2014. aasta märtsikuu jooksul rääkis Venemaa valitsus Ukrainast viisil, mis eitas selle õiguspärasust. Nende terminite hulgas olid „inimesed, kes nimetavad end Ukraina võimukandjateks“ ja „Ukraina coup d’état“.

RT artiklid kasutasid pea identset terminoloogiat, nagu „Kiievi isehakanud valitsus“ ja „Ukraina riigipöörde-meelne valitsus“.

RT terminoloogia maskeerimisvarustuses sõdurite kohta, kes okupeerisid 2014. aasta veebruaris ja märtsis Krimmi (ja keda läänes teatakse kui „rohelisi mehikesi“), oli samuti Venemaa valitsuse sõnakasutuse kaja. Aasta hiljem sai kinnitust, et tegu oli Venemaa erijõududega, kuid operatsiooni ajal viitas Venemaa valitsus neile kui „omakaitsejõududele“ ja väitis, et tegu oli spontaansete kohalike grupeeringutega. 

See lähenemine seati lääne meedia poolt kahtluse alla juba 2. märtsil, mil Daily Telegraph andis teada, et tegu oli Venemaa sõjaväelastega. Päev hiljem nimetas VICE News nad „Venemaa rohelisteks mehikesteks“.

BBC monitoorimisüksus, millel on märkimisväärne kompetents vene keele ja kultuuri alal, tõi 11. märtsil avalikkuse ette, et „relvad, mida nad kasutavad, on samad, mis Venemaa armeel, nende sõidukid on Venemaa numbrimärkidega ja nad kõnelevad vene aktsendiga“. 

Sellest hoolimata jätkas RT nende kirjeldamist terminitega, mida kasutas Venemaa valitsus. Näiteks nimetas RT Ameerika oma 1. märtsi säutsus neid „relvastatud omakaitseüksusteks“.

Säuts viitas videole, mille ekraaniriba kirjeldas toimuvat kui Krimmi elanikke loomas kaitseüksusi, ja reporter kasutas videos sama terminoloogiat, viitamata neile allikatele, mis väitsid tegu olevat venelastega. 

Ka siis, mil „rohelisete mehikeste“ päritolu oli lääne meedias juba kajastatud, jätkas RT lugudega, mis rääkisid neist kui „omakaitseüksustest“, ja kommentaaridega, mis eitasid, et tegu võis olla Vene väeüksustega. Üks RT ajakirjanik kasutas allikana Krimmi separatistide liidrit, seadmata küsimuse alla ei allikat ega tema väiteid: 

Täna, rääkides Krimmi peaministriga, küsisin temalt: „Kes on kõik need inimesed? Sest kõige segadusse ajavam asi nende omakaitseüksuste juures on, et nad kannavad väga kaasaegset eririietust, ja nad on varustatud heade relvadega.“ Ta vastas meile, et need üksused on tema enda kontrolli all, ning et jah, neil on eririietus, ja eririietus tagatakse kõigile neile, kes soovivad kaitseüksustega ühineda. 

Ilmselt kõige huvipakkuvam näide sellest, kuidas RT retoorika sarnaneb Venemaa valitsuse omale, pärineb 2015. aasta novembrist, mil Türgi tulistas alla Venemaa lennuki. 

Nagu 2015. aasta 25. novembri pressikonverentsi üleskirjutus osutab, meenutas Venemaa välisminister Sergei Lavrov seal intsidenti, mis leidis aset 2012. aastal, ja mil „härra Recep Tayyip Erdogan, kes oli toona [Türgi] peaminister, kui mu mälu mind ei peta, ütles parlamendile, et põgus õhuruumi ja piiride rikkumine ei saa olla ettekääne jõu kasutamiseks.“ Tema sõnavõtt leidis aset pärast telefonikõnet Tügri kolleegiga, millest anti teada Moskva aja järgi 16.51.

Päev enne seda (Moskva aja järgi kell 22.00) esitas RT korrespondent Gayane Chichakyan Ühendriikide välisministeeriumi korralise briifingu raames täpselt sama küsimuse, kasutades täpselt sama tsitaati, lugedes selle maha oma märkmetest.  

Chichakyan: 2012. aastal tulistas Süüria alla Türgi lennuki, mis sattus tema õhuruumi. Peaminister Erdogan ütles toona: „Lühiajaline piiride rikkumine ei saa olla ettekääne jõu kasutamiseks.“ Samas väljendas NATO hukkamõistu nii Süüria-poolsele rünnakule kui ka tugevat toetust Türgile. Kas te ei näe neis NATO reaktsioonides ebakõla?

Tegu ei ole sellega, nagu oleks RT korrespondent tsiteerinud Lavrovi. Selleks hetkeks ei olnud Lavrov oma kommentaari veel andnud. See võib olla viide sellele, et Lavrov oli kontaktis RTga; see võib olla viide sellele, et kaks erinevat gruppi leidsid teineteisest sõltumatult sama allika. Arvestades, et RT sõnum on ka varem kattunud täpselt ministeeriumi sõnumiga, võib see tähendada ka seda, et RT ja ministeeriumi vahel toimus sõnumi kooskõlastamine, ja sel viisil jõudis see sõnum ka Ühendriikide välisministeeriumi pressibriifingule. 

Järeldus

Loos kirjeldatud RT käitumine vastab Simonjani tähelepanekule „inforelva“ kohta, ning vastab ka vajadusele kasutada ladusat inglise keelt rääkivaid inimesi selleks, et kaitsta Kremli positsiooni. Sellisena taandab RT ajakirjanduse ühepoolseks kajastuseks ja selektiivseteks intervjuudeks, mis on mõeldud kajastama Venemaa valitsuse narratiive ja „võitlema infosõjas“. 

Sellest tuleneb mitu järeldust. Esiteks, Ühendriikide otsus nimetada RT „välisagendiks“ on täiesti kohane. RT missioon on poolmilitaarne, see on mõeldud „infosõjas“ Venemaa poolel võitlemiseks. Selle jõupingutused vaatajaskonna kogumiseks on osa suuremast eesmärgist. 

Teiseks – seda, mida RT teeb, ei saa pidada ajakirjanduseks. RT peatoimetaja kommentaarid ja RT toimimismuster kirjeldavad RTd nii teoorias kui ka praktikas kui „informatsioonirelva“, mille jaoks ajakirjandus on pigem juhuslik ja instrumentaalne kui raison d’être. 

Kolmandaks ilmneb, et RT valib oma intervjueeritavad selle läbi, kas nad suudavad toetada Venemaa valitsuse narratiive, sõltumata sellest, kas intervjueeritavad ise on selle valiku tegemise põhimõttest teadlikud või mitte. Need, kes vaatavad RTd, need, kes selle heaks töötavad, ja need, kes sellele intervjuusid annavad, peaksid sellega arvestama. •

Ben Nimmo on mõttekoja Atlantic Council Digitaalse uurimislabori infokaitse vanemteadur. Lugu ilmus Digitaalse uurimislabori leheküljel ning avaldatakse autori ja Atlantic Councili loal.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.