Ilmar Raag: igasugune raha PBK-le tähendab raha Vene meediaoperatsioonidele

Igasugune rahaline operatsioon telekanalis PBK tähendab Venemaa riiklike meediaoperatsioonide toetamist. Seega – kas Eesti riik, omavalitsused või erafirmad tahavad rahastada neid meediaoperatsioone, mis on rahvuste vahelise vaenu õhutamist faktiliselt toetanud ja mis sama ühemõtteliselt toetavad seda Venemaa Ukraina suunalist poliitikat, mida Eesti on riigina tauninud, kirjutab Ilmar Raag.
Televisiooniteooriaga tuttavate inimeste vaatevinklist toimib teleprogramm vaataja jaoks alati seotult. Sellele vihjas hiljuti Marju Lauristin, kes osutas kultuurilise identiteedi segunemisele, kus kohaliku toodangu „meie“ sulab kokku Venemaal tehtud saadete „meiega“.
Kui see jutt tundub liiga teoreetiline, siis tuleb minna praktikute tasandile. Telesaatekava teooria kasutab aegade hämarusest mõisteid „vedur“ (kus ühe tugeva saate funktsioon on vaatajaid kaasa tõmmata järgmiste juurde) või „võileib“ (kus kahe tugevama saate vahele paigutatud nõrgem saade saab oma reitingu kätte, kuna eelmise saate vaatajad kohe ei lahku ja tulevase saate vaatajad tulevad varem kanalile). Üldine loogika on aga selles, et vaatajauuringute järgi ei vaata inimesed üldjuhul ainult ühte saadet ja vaataja taju konstrueerib alati automaatselt mingi terviku, kus erinevad saated mõjutavad üksteist vastastikku.
Seega on ühe saate analüüs televisioonis mõttetu, kui me ei arvesta sama kanali programmi tervikut.
Seepärast tuleb PBK teemalises arutluses vaadelda nende frantsiisi baasi või doonorkanalit – Venemaa Pervõi kanali (eesti k. Esimest kanalit). Järgnevalt vaatame nii kanali ülesehitust, juhtimist ja ka programmi lühidalt.
Tegemist on nõukogude Kesktelevisiooni järglasega, mis 1995. aastal muutus „Venemaa ühiskondlikuks kanaliks“ (ОRТ). Selline nimemuutus oli kantud tolleaegsest püüdlusest sarnaneda Euroopa avaliku ringhäälinguga. Nii ühineti ka Euroopa Ringhäälingute Liiduga (EBU), kus olid ees nii BBC kui ka ETV. Selline lähenemine Euroopale lõppes Putini võimuletulekuga.
Klassikalises mõttes on avalik-õigusliku ringhäälingu tunnus sõltumatu toimetuspoliitika, mille peavad garanteerima:
sõltumatus riigi eelarvest (ei ole Eestis garanteeritud) ja
sõltumatus täitevvõimust (on Eestis garanteeritud).
Vene mudeli eripäraks sai riigikapitalismi duaalsuse rõhutamine. Ühest küljest moodustati „avatud aktsiaselts“ (AOA), mis pidi toimima kui riigi olulise osalusega äriettevõte, kuid teisest küljest allutati telekanali sisuline töö presidendi administratsiooni kontrollile, mida tugevdas täitevõimu esindajate enamusega aktsiaseltsi nõukogu. See tähendab, et majandusliku kasumlikkuse ja patriootilise missiooni täitmine on olnud mõlemad väga olulised. Seda enam, et korruptiivse süsteemi puhul on alati mängus konkreetsete inimeste konkreetsed tulud.
Putini võimuletulekut saatis vabaduse lõpetamine üleriikliku levikuga telekanalites. Kõigepealt joosti kummuli 1990. aastate sõltumatu ajakirjanduse lipulaev NTV, mis oli olnud kriitiline Tšetšeenia sõdade ja ka Putini võimuletuleku suhtes. NTV asutajale Vladimir Gusinskile esitati kriminaalsüüdistus majanduskuritegudes, mis aga võeti tagasi pärast seda, kui Gusinski soostus müüma oma aktsiad Gazprom Mediale. Aprillis 2001 vormistatigi NTV omanikuvahetus ära.
Paljud endised NTV ajakirjanikud liikusid telekanalisse TV6, aga seegi pandi kinni sunnitud pankroti abil vaid napilt pool aastat hiljem, 22. jaanuaril 2002. Pärast seda kui 22. juunil 2003 pandi kinni ka telekanal TVS, ei jäänud Venemaale ühtegi maapealse leviga telekanalit, mille uudiseid ei oleks kontrollinud riik.
Kõikide nende sündmuste ajal oli Venemaa meediaminister Mihhail Lesin, kes on ka hilisem Russia Today esialgse kontseptsiooni autor.
Samal perioodil toimusid ka Pervõi kanalis olulised arengud. Ehkki kanal oli kohe algusest peale toetanud Putinit, kritiseeriti siiski valitsuse tegevust Kurski katastroofi ajal 2000. aasta augustis. Aga see oli ka viimane kord, kus valitsust kritiseeriti. Juba järgmisel kuul, septembris 2000, algas oluline kanali ümberbrändimine. Eetrist võeti maha 12 saadet ja seejärel toimusid muudatused ka omanikeringis. Kuni 2001. aastani oli riigi kõrval üks omanik ka Boris Berezovski, kes müüs (väidetavalt Kremli survel) oma 49-protsendilise osaluse Roman Abramovitšile. Samal ajal muudeti kanali nõukogu koosseis täitevvõimukeskseks.
Uus juhtkond loobus 2. septembril 2002. aastal sõnast „ühiskondlik“ (oбщественное) ja brändis ennast ümber lihtsalt „esimeseks kanaliks“. Katse teha Venemaal avalik-õiguslikku telekanalit oli selleks korraks läbi saanud. Selle asemel oli tekkinud riigikapitalismipõhine kommertskanal.
Levi välismaal
Samal ajal võttis praeguse vormi ka Pervõi kanali levimudel. Kuna Venemaa asub erinevates ajavööndites, siis on võimatu ühtse programmi üheaegne eetrisselaskmine. Selle asemel toimib nn võrgustiku mudel, kus erinevate regioonide esindused lasevad põhiprogrammi eetrisse endale sobival kellaajal koos kohalike uudistega. Sisuliselt samamoodi toimib ka USA-s suurte kanalite (ABC, NBC, CBS, FOX) network-mudel. See aga tähendab, et isegi kui New Yorgis on kanali nimi WNBC, teavad kõik kohalikud, et nad vaatavad tegelikult NBC programmi.
Taolise regionaalselt diferentseeritud eetri tõeline tähendus peitub erinevate reklaamiturgudega arvestamises. Võib ju arvata, et Vladivastoki ettevõtja ei ole alati huvitatud Peterburgi turul reklaamimisest jne.
Seoses Pervõi kanali regioonide mudeliga omandabki erilise tähenduse PBK asutamine Balti riikide tarbeks 2002 aastal. Sellele eelnes 1999. aastal kanali üleilmse võrgustiku (АО Первый канал. Всемирная сеть) asutamine, mille esimeseks sammuks sai eraldi pakendatud programmi suunamine Euroopasse. Programmi sihtgrupp olid välismaale läinud vene kaasmaalased, keda oli eriti palju Saksamaal.
Samas ei olnud Lääne-Euroopas esialgu kuigi palju ettevõtteid, kes oleksid soovinud seal reklaami müüa. Selles valguses oli Baltic Media Alliance asutamine väga loogiline ja märgiline, sest see langes kokku suuremate ümberkorraldustega Pervõi kanali ümberbrändimisel. Sisuliselt kopeeriti kanali ärimudelit Venemaa regioonides, kuid seda tehti Balti riikide (ja varsti Euroopa Liidu) seadusandluse raames.
Ehk veel kord teiste sõnadega – Balti riike käsitleti televisiooniäri mõttes Venemaa regioonina, kus kehtivad teised seadused. Sõltumata PBK kohaliku programmi ideoloogilist suunamist puudutavatest spekulatsioonidest on tõenäoline, et kanali ülemaailmse võrgustiku arendamisel oli domineeriv majanduslik huvi, sest ideoloogiline vastasseis Läänega ei olnud vee kuigi terav.
Omanikusuhted
Kanali omanikering on ka pärast 2002. aastat veidi muutunud. Praeguse seisuga kuulub aktsiatest 51 protsenti riigile – läbi riigivarade ameti (Росимущество) 38,9 protsenti, uudisteagentuuri ИТАР-ТАСС 9,1 protsenti ja Ostankino telekeskuse 3 protsenti. Omanikeringis on ka kaks erainvestorit: Juri Kovaltšuki РастрКом-2002 25 protsendi ja Roman Abramovitsi ОРТ-КБ 24 protsendiga.
Programm
Pervõi kanali programmi põhirõhk on väga selgelt suunatud võimalikult laia vaatajaskonna haaramiseks, sest see muundub ka vastavalt maksimaalseks reklaamituluks. Kriitikud on sel puhul tihti osutanud, et kanal valis „madalaima ühisnimetaja“ strateegia, mis sarnanes Lääne puhaste kommertskanalite loogikale. Räägime sel puhul kolmest komponendist:
1) Nullindatel olid eetris erinevad reality show-d, Brasiilia seebiooperid või kollased talk-show’d, mille äärmuslikuim näide oli Andrei Malahovi juhitud „Пусть говорят“ (eesti k. „Las räägivad“), kus formaadi osana provotseeriti saates osalejate ägedaid konflikte isiklikul tasandil a la „mu mees tegi mu emale lapse ja tahab nüüd lahutust“.
Saate varasem analoog USA-s oli Jerry Springeri show. Tõele au andes tuleb küll tunnistada, et stuudios toimunud kakluste lavastamise mõttes oli TNT programmis olnud „Aknad“ veelgi provokatiivsem. Niisamuti tuleb tunnistada, et Brasiilia seebiooperid on tänaseks asendunud kodumaiste sarjadega.
2) Samas ei kujundanud eelmainitud saated Pervõi kanali brändi raskuskeset. Kasutades oma juhtivat positsiooni reklaamiturul suutis Esimene kanal osta endale terve rea kogu maailmas menukaid meelelahutusformaate: „Kes tahab saada miljonäriks“, „Nõrgim lüli“, „Star Academy“ (mis on maailma mastaabis võrreldav Eestis jooksva „Eesti otsib superstaari“ formaadiga).
Ja hiljuti ka „Su nägu kõlab tuttavalt“ analoogi „Точь-в-точь“. Selle viimase saatega on seotud ka skandaal, sest formaadi algne omanikfirma Endemol kaebas Pervõi kanali kohtusse, väites, et venelased teevad saadet, mis kopeerib nende formaati, aga ei maksa litsentsitasu. Ühes kohtuastmes sai Endemol isegi võidu, sest tuvastati, et „Точь-в-точь“ kõik peamised elemendid langevad kokku „Sinu nägu kõlab tuttavalt“ formaadiga. Kohus käskis kanalil saate eetrist maha võtta. Siis tuli aga mängu riigikapitalismi võlu Venemaal. Kuna tegemist oli Pervõi kanali kõige vaadatavama saatega ja reklaami lüpsilehmaga, siis otsustas Venemaa ülemkohus, et Endemolil siiski ei ole õigus ja saadet ei saa eetrist maha võtta. Riigifirma peab ju raha teenima.
3) Kolmas vaadatavuse sammas on Pervõi kanalil alati olnud kodumaised telesarjad ja filmid. Kanal on olnud Vene mainstream-kino üks suurematest kaasprodutsentidest.
ETV+ versus Pervõi kanal
Võib vaid öelda, et mainitud kolmes aspektis ei saa ETV+ otseselt Pervõi kanaliga konkureerida. Esimeses aspektis ei lubaks ERRi üldised avalik-õiguslikud eetikastandardid kollase ajakirjanduse talk show-sid. Teise – maailma kommertstelevisiooni juhtivate formaatide tootmine – puhul tuleb arvestada, et nende litsentside ost on minevikus jäänud ka eestikeelsele ERR-ile kättesaamatuks. Näiteks ainuüksi saate „Tantsud tähtedega“ poolaasta eelarve on formaadi nõudmistest tulenevalt umbes kolmandik kogu ETV+ aasta eelarvest.
Samal põhjusel ei ole praegu ka raha, et võrreldaval tasemel planeerida kodumaiseid telesarju. Võrdluseks tasub meenutada, et Pervõi kanali eelarve on sõltuvalt arvutamisviisist 10-20 korda suurem kogu ERRi eelarvest. (Mind kutsuti kord ühe Vene teleseriaali režissööriks ja tookord räägiti töötasuna numbrist, mis oli 5 korda suurem sellest, mida Eestis makstakse sarnase töö eest.)
Majanduslikud tulemused
Pervõi kanal on stabiilselt olnud Venemaa teleturu liider, isegi kui teine riiklik kanal Rossija on aeg- ajalt liidrirolli üle võtnud. 2012. aastal saadi umbes 800 miljoni euro (29 miljardi rubla) suuruse käibe juures ligikaudu 80 miljonit eurot (287 miljonit rubla) kasumit (kasutan eurode arvestamisel tolleaegseid hindasid, mis olid üsna muutuvad).
2013. aastal läks kanal aga esimest korda pärast 2000. aastat kahjumisse. Tulusid oli 29,6 miljardit rubla, kulusid aga 34,3 miljardit. Järgmisel aastal üldine olukord halvenes veelgi, kuid päästjaks kujunesid Šotši olümpiaks tehtud erakorralised riiklikud süstid. Olukorda halvendas seegi, et rubla kurss euro ja dollari suhtes on kukkunud, nii et majandustulemusi eurodesse ümber hinnates tuleb 2016. aastal rääkida juba vaid 400 miljoni eurosest käibest ja 50 miljonist eurost kahjumist.
Selle languse laiem põhjus oli 2014. aastal süvenenud Venemaa üldine majanduskriis, millega samaaegselt toimus meediamaastiku fragmenteerumine, telereklaamituru kahanemine ja internetireklaami tõus. Kulmineerus kõik 2017. aastal vaadatavuse liidripositsiooni kaotamisega kanalile Rossija 1. Kui 2016. aastal oli 14-59-aastaste vaatajate vanusegrupis vaadatavuse turuosa 11,6 protsenti, siis 2017. aasta septembriks oli see langenud 10,7 protsendile.
Eriti Juri Kovaltšuk on Vene meediast läbi käinud teadete järgi survestanud kanali peadirektorit Konstantin Ernsti tootlikkust parandama. Kovaltšuk nägi ühte olukorra põhjust ka selles, et suurt osa saateid tootis Ernsti naise Larissa Sinelšikova firma Krasnõi kvadrat ja kanal maksis sellele firmale väga kõrgeid tasusid.
Riik seisab ka praegu Pervõi kanali seljataga. 2017. aastal anti kanalile umbes 40 miljonit eurot toetust programmi tootmiseks ja ostudeks. Varasematel aastatel on sarnaselt andnud toetust näiteks kultuuriministeerium sotsiaalsetel teemadel telesarjade tootmiseks. (Eesti mõistes on sellises suurusjärgus antud summa telesarjade tootmiseks täielik ulme.) Laias laastus on riik andnud alati toetust kahjumi suuruses.
Samal ajal on vähenenud kanali majanduslik läbipaistvus. Näiteks firma kodulehelt ei ole võimalik leida informatsiooni firma struktuuri ega juhtorganite kohta. Neid tuleb otsida muudest allikatest. 2017. aastal loodi aga uus ametikoht – peadirektori asetäitja riigivõimu organitega suhtlemise alal. Sellele kohale asus Denis Moltšanov. See tähendab, et majanduslike tulemuste nõrgenemine on tugevdanud riigi mõju tervikuna Pervõi kanali juhtimisele.
See viimane lause on ilmselt segadusse ajav, sest uudiste ja sotsiaalse sisuga programmide kohalt on riigi diktaat olnud juba varemgi täiesti ilmne.
Juhtorganid
Aktsiaseltsi juhib nõukogu, mis alates 2002. aastast on riigi täitevvõimu keskne. Eestis on ringhäälingunõukogus Euroopale sarnaselt parlamendi erinevate erakondade esindajad. Pervõi kanali nõukogus ei ole üldiselt kedagi peale Ühtse Venemaa esindajate.
2005-2009. aastal oli nõukogu esimees presidendi administratsiooni juht Sergei Narõškin, kellest tänaseks on väga tähelepanuväärselt saanud Venemaa välisluureteenistuse juht. Tänane nõukogu juht on Anatoli Torkunov on pealtnäha salongikõlbulikum, kuna tegemist on akadeemiliselt väärika diplomaadiga ja Korea asjatundjaga. Samas paistab lähemal vaatlemisel, et Torkunov oli 2000. ja 2004. aastal presidendivalimiste aegu Putini käendus(usaldus)isik. Praegu on Torkunov aga samaaegselt ka Vene Föderatsiooni julgeolekunõukogu ja FSB ühiskondliku nõukogu liige. Milline on seos televisiooniga?
Pervõi kanali peadirektor on Konstantin Ernst, kes alates ametisse astumisest 1999. aastal on üle elanud keerulisi aegu. Tema kohta võib öelda kahte asja. Esiteks on tegemist „oma aja kohta haritud“ mehe ja suure filmisõbraga. Teda võis veel hiljuti tihti kohata Cannes’i filmifestivali aegu pidutsemas suurimate prantsuse filmiprodutsentidega. Seetõttu on Pervõi kanali seriaalide ja filmide valik alati olnud üsna hea. Teisalt on aga tegemist mehega, kes on põhimõtteliselt avalikult ennast positsioneerinud Putini toetajana. 2012-2013. aastatel räägiti Moskvas palju, et Ernst sunnitakse lahkuma, kuna Putini viimase tagasivalimise järel karmistus ka Kremli meediapoliitika. Ernst justnagu oli seni olnud liiga leebe. Tal õnnestus oma positsioon säilitada, ent umbes samast ajast algab ka Esimeses kanalis tihedam otsese desinformatsiooni avaldamine, mille otseseks ajendiks sai sõda Ukrainaga.
Ernstil on Moskvas kaks korterit, mille mõlema väärtust hinnatakse 50 miljonit dollari kanti. Need korterid asuvad Moskvas aadressil Rootsi põiktänav 3. Seda maja valvab presidendi julgeolekuteenistus ja seal elab terve rida tegelasi, kes on pandud EL ja US sanktsioonide alla: Sergei Lavrov (välisminister), Sergei Prihhodko, Igor Setšin (Rosneft), Nikolai Tokarev (Transneft). See annab pildi, millise establishmendi hulka Ernst ennast positsioneerib.
Uudised ja ühiskonnaelusaated
Kui eelnev materjal käsitles Pervõi kanali eelkõige kui riigiettevõttena tegutsevat soft power meelelahutuskanalit, siis nüüd tuleb vaadata, mida tähendab riigi kontroll uudistes.
Kõige üldisemalt tähendab see iganädalasi koordineerimiskoosolekuid presidendi administratsioonis. Kui vaadelda pikema perioodi vältel Venemaa kolme juhtiva telekanali uudiseid, siis võib aeg ajalt märgata, kuidas ajakirjanike-ankrute väljendid ja isegi laused langevad Pervõi kanalis, Rossijas ja NTV-s sõna sõnalt kokku. Seda võib lugeda etteantud sõnastusteks, mida ajakirjanikud ei ole mingil põhjusel pidanud vajalikuks omanäoliseks muuta.
Pikka aega tähendas Kremli kontroll teatud teemade mahavaikimist või teatud nurga alt vaatamist. Selle näide on 2008. aastal Gruusiaga sõja ajal teade, mille kohaselt 2000 Tšinvali tsiviilelaniku hukkus Gruusia armee pommitamise tõttu. Hiljem kohandasid Vene allikad numbri 200 hukkunuks. Aga seda ei öelnud välja Pervõi kanali ajakirjanikud.
Küll valmis Esimese kanali toodanguna dokumentaalfilm „Война 08.08.08. Искусство предательства“ (eesti k. „Sõda 08.08.08. Reetmise kunst“), mis esitas sõjast selgelt ühepoolselt Kremli vaatenurka. Samamoodi valmis hiljem Esimese kanali toodanguna film „Krimm“.
Mahavaikimise peaaegu naljakas näide on 10. juulil 2013 eetris olnud uudistesaate lugu Moskva linnapea valimistest, kus ajakirjanik nimetas 6 linnapea kandidaadist vaid 5 nime. Mahavaikituks osutus Aleksei Navalnõi.
Sealt edasi on Pervõi kanali uudistes selgelt näha suunised teatud teemade kajastamiseks. Neist igaühega on seotud ka paar desinformatsiooni lugu.
Eristame siinkohal kallutatust desinformatsioonist. Kallutatus võib olla teadlik positsioonivõtt, mis ei tähenda tingimata avalikusele valetamist. Desinformatsioon on aga teadlik valetamine. Viimane sai tõelise tuule tiibadesse Ukraina konfliktiga.
2014. aasta 2. märtsi uudistesaade rääkis ukrainlaste massilisest põgenemisest Venemaale. Samas illustreeriti seda väidet pildiga, mis kujutas ukrainlasi ületamas Poola piiri Lvovi oblastis. Selline viga ei saanud olla juhuslik.
12. juulil 2014 anti uudistesaates eetrisse juba klassikaks saanud „Slavjanski ristilöödud poisikese lugu“. Selles uudisteloos jutustas väidetav põgenik Galina Põšnjak, kuidas ukraina sõdurid lõid separatistide poolel sõdinud sõduri poja naeltega laudade külge. Poiss olevat olnud elus ja nuttis südantlõhestavalt. Sama lugu ilmus eetrisse veel järgmisel päeval kordusena, aga siis oli autor juba vahetunud.
Lugu tekitas Venemaal sellise tormi, et ajakirjanikud tormasid lisa otsima. Siis selgus aga, et Slovjanski elanikud ei teadnud juhtunust midagi. Pervõi kanal oli hiljem sunnitud tunnistama, et „kuna ukraina sõjaväelaste tekitatud traumad olid väga tugevad, siis võis olla, et see naine ajas konkreetsete sündmuste puhul ka midagi segamini“. Selle loo puhul ei ole kahtlust, et tegemist on desinformatsiooniga ehk selge pahatahtlikkusega loo kokkupanemisel.
14. novembril 2014 näidati õhtustes uudistesaates „Вечерние новости“ satelliidipilti, kus justkui oli näha Malaisia lennukompanii Boengi tulistamine Ukraina MIG 29 poolt. Pilt osutus hiljem fotomontaažiks, mille puhul väitis kanali esindaja, et nemad kasutasid Vene inseneride liidu saadetud pilti. Need aga omakorda olid pildi võtnud kellegi lennunduseksperdi Georg Bilti veebilehelt, kes omakorda vabandas, et ta tegelikult ei teadnud midagi foto autentsuse kohta. Antud loo puhul võib heatahtliku suhtumise korral kanalile ette heita hoolimatust allikate kontrollimisel.
„Mädanev Euroopa“
2015. aastast suurenes eriti „mädaneva Euroopa“ narratiiv.
Jaanuaris 2016 leidis kõigepealt Berliinis aset kuulus „Väikese Liza“ juhtum – Pervõi kanali mitu uudislugu rääkisid 13-aastase vene-saksa päritolu Liza vägistamisest araabia välimusega migrantide poolt. Ja ka sellest, et Saksa politsei varjab juhtunut. Esimese kanali uudislugu aitas kusjuures oluliselt kaasa ka AfD organiseeritud demonstratsioonidele Liza toetuseks.
Hiljem tuli aga välja, et Liza oli selle loo välja mõelnud, sest ta kartis vanematele rääkida oma kodust väljas ööbimise tegelikest põhjustest. Tookord lõppes asi kahe riigi välisministrite tasandil sõnavahetusega.
Kogu väikese Liza juhtumi teeb huvitavaks see, et Pervõi kanalil ilmus 10 kuud hiljem sarnase struktuuri ja sõnumiga lugu, mis osutab, et eelmine lugu ei olnud jällegi lihtsakoeline ajakirjanduslik eksitus. 26. oktoobril 2016 anti uudisteprogrammis teada, et Austria kohtus mõisteti õigeks iraagi põgenik, kes oli vägistanud 10-aastase lapse. Vägistamisjuhtum iseenesest oli tõene, kuid vale oli väide õigeksmõistmise kohta. Lugu pidi illustreerima mädaneva Euroopa õigussüsteemi vildakust.
Siinkohal olen ära toonud vaid mõned ajakirjanduses rohkem tähelepanu leidnud desinformatsioonijuhtumid, mis osutavad teatud mustritele. Huviline võib neid kerge vaevaga internetist veelgi leida.
Eestis toimuva diskussiooni raames huvitab meid eelkõige, milline on PBK kohalike uudiste ja Pervõi kanali uudiste suhe. Minul ei ole kindlaid fakte, kuid kavatsuste tasandil võib tõdeda, et PBK kohalikes uudistes ei ole olnud silmapaistvaid desinformatsioonijuhtumeid. Osaliselt võib neid selgitada ka infotehniliselt. Eesti suuruse kogukonna juures oleks selge desinformatsiooni levitamine kindlasti märgatav ja kahjustaks ka uudiste üldist usaldusväärsust. Minu hinnangul ei ole näitesk Baltnews eriti külastatav lehekülg just seetõttu, et nende kohalikud uudised on liiga „eripärased“.
Teisest küljest toimib Vene desinformatsioon alati mingi tõese ajakirjanduse legitimeerival foonil. See tähendab, et PBK meediasisu ja Pervõi kanali doonorsisu on vaataja jaoks taju mõttes alati üksteist mõjutaval legitimeerival positsioonil: kui nõustud ühe väitega ühes saates, siis suureneb automaatselt tõenäosus, et nõustud teise väitega ka järgnevas saates. Seepärast toimib praegu mehhanism, kus PBK kohalikud uudised vastavad suures osas maailmapildile, mida kohalikud elanikud Eestis nagunii teavad. Taju tasandil toimub aga ka Pervõi kanali sõnumite legitimeerimine.
Milline hinnang anda PBK-lt reklaami ja saateaja ostmisele? Alusfaktiks on tõdemus, et igasugune rahaline operatsioon sellel kanalil tähendab riiklike meediaoperatsioonide toetamist. Pervõi kanalil on oma nõudmised nii hindade kui ka brändi üldise kontseptsiooni osas kõigis oma tütarkanalites. Ärilises mõttes ei häiri neid, kui ka Baltic Media Alliance raha teenib, kuid selge on see, et oma programmi müüvad nad siiski maksimaalselt enda kehtestatud tingimustel.
Niisiis, lõplik küsimus taandub dilemmale, kas Eesti riik, omavalitsused või erafirmad tahavad rahaliselt toetada neid Ühtse Venemaa meediaoperatsioone, mis on rahvuste vahelise vaenu õhutamist faktiliselt toetanud ja mis sama ühemõtteliselt toetavad seda Vene Föderatsiooni Ukraina suunalist poliitikat, mida Eesti on riigina tauninud. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli