Veel hiljuti näis, et olümpiamängudest Pyeongchangis, mis asub Põhja-Korea piirist vaid 80 kilomeetri kaugusel, saab üks tõsine tragikomöödia. Paljud ei julge sinna lihtsalt minna, Venemaa sportlased aga boikoteerivad, sest on massiliselt dopinguga vahele jäänud. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal.

Legendaarses Panmunjomi külas, kahe Korea ühises julgeolekualas, lepiti eelmise nädala kolmapäeval kokku, et Põhja-Korea tuleb ka ise mängudele. Ja et avatseremoonial marsitakse ühise lipu all ning jäähokis tullakse välja ühise naiskonnana.

See kõik on muinasjutuline. Paraku on üles kerkinud oht, et Põhja-Korea kaaperdab need olümpiamängud.

"Lõuna-Korea sai endale Pyeongchangi olümpiamängud suure vaevaga kolmandal katsel. Kui need manduvad Pyongyangi olümpiamängudeks, siis saab olema raske leida neile rahva toetust. Et nad õnnestuksid Pyeongchangi mängudena, peaksid nad toimuma olümpiamängude heas vaimus, kus sport ja poliitika on lahutatud, ning Pyongyangi pärast muretsemine ei tohiks saada domineerivaks," kommenteeris Korea ülikooli julgeoleku ja diplomaatia professor Nam Sung-wook.

"Me oleme vastu Põhja-Korea režiimi propageerimisele Pyeongchangi olümpiamängudel. Me oleme vastu sellele, et Pyeongchangi taliolümpiamängudest tehakse Pyongyangi ja Kim Jong-uni olümpiamängud," lisas Lõuna-Korea protesteerija Cho Won-jin.

Ühine lipp, millega avatseremoonial marsitakse pole ei Põhja- ega Lõuna-Korea, vaid Korea poolsaare lipp.

"Korea poolsaare lipp ei ole meie rahvuslipp. Minu riik korraldab neid olümpiamänge ja meie sportlased peaks avatseremoonial kandma Lõuna-Korea lippu," rõhutas Lõuna-Korea elanik Lim Seong-ju.

"Ma arvan, et see ei ole õige sundida meie sportlasi nüüd ootamatult Korea poolsaare lipu alla. Nad on teinud nii palju trenni, et esineda meie rahvuslipu all," lisas tänavaküsitluses teine lõunakorealane Kim So-Hyun.

"Tundub, et me teeme liiga palju järeleandmisi. President Moon Jae-in on teinud otsuseid ühepoolselt. Usun, et rahvas kogu meie riigis on nendele otsustele vastu. Eriti vastu olen mina. Mängudeni on jäänud loetud päevad, nii et on viimane aeg need asjad tõsiselt läbi mõelda," lausus Lõuna-Korea elanik Yoon Eun-mi.

Üks asi on ühise lipu all marssida, see ei nõua erilist harjutamist, teine asi on tekitada üleöö ühine hokinaiskond. Kriitikute hinnangul tähendab see Lõuna-Korea hokinaistele, et neilt võetakse võimalus võita medal.

"On keeruline olla olukorras, kus meie naiskonda kasutatakse ära poliitilistel eesmärkidel, kuid see on suurema eesmärgi nimel. Anname endast parima ja meie seda ei kontrolli. Nii et milleks ennast stressata? Milleks muretseda? Räägime ka oma mängijatele, et ei ole mõtet selle pärast muretseda. See tähendaks vaid negatiivset energiat. See teeb su enesetunde kehvemaks. See paneb su kehvemini mängima. Fokuseeri sellele, mida sa kontrollida saad. Anname oma parima," kommenteeris Lõuna-Korea hokinaiskonna peatreener Sarah Murray.

Lisaks hokimängijatele saadab Põhja-Korea olümpiamängudele ka iluuisutajad, kiiruisutajad ning suusatajad. Kusjuures olümpiakomitee peab neile korralikud uisud ja suusad alles alla ostma. Siit aga tekib küsimus, mis tase nendel sportlastel siis õigupoolest on ja mis saab, kui nad jäävad viimasteks? Kuidas võiks see mõjuda mängude atmosfäärile ja kas need õnnetud sportlased pärast kodumaal ka ellu jäävad?

"Ma ei ütle enne võistlusi mitte midagi. Kommenteerin pärast võistlusi," teatas seepeale Põhja-Korea uisutaja Ryom Tae-ok.

Ja ehkki olümpiamängud on idee poolest ikka sport ja ainult sport tahaks teada, kas me tõepoolest näeme neil mängudel ühel tribüünil seltsimees Kimi ja president Trumpi?

"Välisilmas" arutlesid Põhja-Korea ja olümpiamängude teemal veel spordiajakirjanik Tarmo Tiisler, võrkpallitreener Avo Keel ja ajakirja Sõdur peatoimetaja Heiki Suurkask.