Lõuna-Eestis Käärikul elav Tõnu Tamm on elektrisõda Elektrileviga pidanud juba aastast 2013. Vool on tal küll olemas, kuid küsimus on selle kvaliteedis.

"Ma ei soovi mingit superelektrit, ma soovin sellist elektrit, mis mul on lepinguga ette nähtud. Mul on 40-amprine peakaitse, see on lepingus, ma tahan et selle piires oleks elekter kvaliteetne, ma ei küsi juurde," lausus Tõnu Tamm.

Tõnu on viimased viis aastat maadelnud Elektrileviga, sest sõna otseses mõttes - kui Tõnu paneb oma elektrivõrgule vastava treipingi tööle, hakkab pirn laes vilkuma ja koduseid tehnikaseadmeid lõhkuma. Ning seda mitte ainult Tõnul, vaid ka sama trafoalajaama küljes olevatel naabritel.

See trafoalajaam ehk väike seljakoti mõõtu moodustis posti otsas ei toida ainult Tõnu, vaid vähemalt viit liitujat veel. "Ta võib maksimaalselt välja anda umbes 70 ampri tugevust voolu ja mitte rohkem. Aga klientide tarbijaid on vähemalt 160 ampri jagu," selgitas mees.

Tõnu on veendunud, et liiga lahja alajaam on üks peamine aga mitte ainus valearvestus, mille elektrivõrgu rajaja tegi.

"Isegi inimene, kes elektrist mitte midagi ei tea, on rehkendamistundidesse mõnikord sattunud. Kuidas on võimalik, et 70 ampri võimekusega alajaam suudab varustada 160 ampri jagu tarbijaid? Põhimõtteliselt on see igiliikur. 70 läheb välja 160 jõuab kohale, kusagilt. Kust see tuleb?" küsib Tõnu Tamm.

Elektrilevi juhatuse liige Siret Kegel selgitas, et arvestada tuleb üheaegsustegurit ehk kas kõik kliendid lülitavad oma kõik seadmed täpselt samal ajal sisse.

"Iga majapidamise peakaitse on arvestatud selles majapidamises kasutatavate seadmete järgi, aga me ei eelda ja niisamuti ei ole üheski teises riigis võrgu planeerimisel eeldatud, et kõik majapidamised panevad kõik seadmed täpselt ühel ajal sisse," lisas Kegel.

Elektrilevi lükkab maamehe teooria elgantselt ümber. Piltlikult öeldes on nagu veetorustikus – süsteem ei ole tehtud nii, et kõik saaksid vett korraga täisvõimsusel tarbida. Surve püsib normi piires, kui tarbimine on hajutatud.

Elektrilevi juhatuse liige küsib, kui paljudel inimestel on kodus pliit, pesumasin, nõudepesumasin, kohvimasin, veekeetja, kõik elektriradiaatorid korraga töös. "See tõenäosus on üliväike. Sellest lähtuvalt ei ole võrku ka planeeritud sellise võimsusega toimetama," selgitas Kegel veel kord.

Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor Olev Rand nõustub: "Jah, see on korrektne, sest nende koormused jagunevad ära erinevate aegade lõikes."

Elektriga kimpu jäänud Tõnu pöördus oma murega Elektrilevi poole esimest korda 2013. aastal, et pidev lampide disko ära lõpeks. Ettevõte tegi aastate jooksul kolm mõõtmist, kuid lühidalt on vastus olnud, et parameetrid on korras ja elektri kvaliteedil pole häda midagi.

Tõnu Tamm ütleb, et on kogenud sadu kordi seda, kui pinge, mis peaks 230 volti olema, langeb 160-ni kolmeks sekundiks. "Ükski seadeldis ei tööta sellega, ta lülitab välja ennast. Selle peale öeldakse, et vaadake, tegemist on sellise nähtusega nagu pingelohk ja seda me ei pea jälgima," kirjeldab ta suhtumist oma probleemile.

Saanud ka teistelt elektrispetsidelt kinnitust, et ta pole loll, pöördus mees viimases hädas Elektrilevi tegevuse üle järelevalvet teostava konkurentsiameti poole, aga sisuliselt tulemuseta. Kusjuures üllataval põhjusel.

Amet viitas sellele, et Eestis reguleerib elektri jaotamist majandusministeeriumi määrus ja seal on pinge kvaliteet soovituslik.

Ka majandusministeerium kinnitas „Pealtnägijale“ kirjalikult, et kvaliteedi standard on soovituslik, sest selle kohustuslikuks muutmine oleks põhiseadusevastane. See omakorda tuleb ühest varasemast riigikohtu lahendist.

Elektrilevi kinnitas, et kuigi standardist lähtumine on soovituslik, on nad võrgulepingus ikkagi öelnud, et juhinduvad sellest samast standarist ning selle järgi Tõnu majapidamise üks peamine mõõdetav kvaliteedinäitaja – kümne minuti keskmine – vastab nõuetele ja uuest trafoalajaamast võib Kääriku mees põhimõttelist und näha.

"Meie ükski analüüs ei näita, et see oleks vajalik. Paraku on näha, et tegemist on kliendi enda elektrisüsteemidega, õigemini tema enda seadmetega, mis tekitavad talle endale häireid ja tekitavad ka piirkonnas ümberkaudsetele häireid," ütles Elektrilevi juhatuse liige Siret Kegel.

Nimelt väidab Elektrilevi, et üks aparaat, mida Tõnu töökojas kasutab, on parameetritelt kodumajapidamises lubamatu ja selle eest võiks teda tegelikult karistada.

Kegel märkis, et mehel on tööstusotstarbeks keevitusseade, selle juhendis on spetsiaalselt öeldud, et see on tööstusotstarbega või tööstusvooluga. "Ja kui ta selle keevitusseadmega töötab, siis see tekitab hästi sügavaid pingelohkusid."

Tõnu Tamm ültes enda kaitseks, et ta pole mingi kuri geenius, kes ise elektriseadmeid ehitab. "Ma kasutan elektriseadmeid, ma ostan neid poest ja tarvitan neid. Mitte ühtegi ebatavalist seadet ei ole, mitte ühtegi seadet, mis ületaks minu peakaitse voolu, ei ole."

Siret Kegel ütleb, et Elektrilevi lepingut ei riku, sest võrgulepingu tüüptingimustes on tegelikult ka öeldud, et ka klient peab ise jälgima, et ei risustataks võrku, ei tekitatakse probleeme, et ei ületataks kokkulepitud võimsusi.

Konkreetset keevitusseadet müüaks kui täiesti tavalist masinat, mida võib igas vooluvõrgus kasutada ja kuigi kasutusjuhendis on kirjas, et aparaat sobib ainult tööstuslikuks kasutamiseks, ütleb seadme Eesti edasimüüja, et Eestis pole 20 aasta jooksul kordagi probleeme tekkinud.

Kokkuvõtteks, Tõnu väitel lubab Elektrilevi klientidele rohkem voolutugevust, kui suudab tegelikult anda. Elektrilevi ei nõustu ja ütleb, et kui Kääriku mees seda soovib, võib ta ise uue trafoalajaama kinni maksta, hinnaga 65 000 eurot.

Tarbija teadku oma vastutusala

Selgub, et Tõnu pole võitluses suurettevõttega sugugi üksi. Teine kurioosne näide on Keilas, Tähe tänaval, kus möödunud aasta novembris läks ühel majapidamisel ootamatult vool ära.

Kontrollimisel selgus, et kolmest nulljuhtmest, mis ülepinge maha võtab, oli üks lahti tulnud ühendusest. Vastu taevast läksid mitmed seadmed õhksoojuspumbast CD-mängijateni välja. Pere hindas kahju 2000 eurole.

Kahjunõuet hinnanud komisjon tuvastas, et poole meetrine juhtmejupp ühenduskoha ja voolumõõtja vahel oli tarbija enese vastutusala.

Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor Olev Rand imestas samuti, et vastutusala piir jooksis eespool arvestit. "Ma ei ole sellise asjaga kokku puutunud. Arvesti on ikkagi... kaal on müüja oma, arvesti kuulub energiamüüjale."

Selgus, et Keilas Tähe tänaval on asjad üldisest praktikast siiski erinevad. Hoolimata, et aastate jooksul parandas võrguettevõte korduvalt seal samas varasemaid rikkeid, ei öelnud keegi majaelanikele, justkui ei kuulu saatuslik pool meetrit Elektrilevile vaid kliendile. Küll aga on see nüanss fikseeritud lepingus ja seepärast leidis Elektrilevi jäigalt, et nemad kahjusid ei hüvita.

Pere võttis seepeale "Pealtnägijaga" ühendust ning Elektrilevi hindas otsuse ümber ning hüvitas pool kahjust. "Siin ei ole otseselt meie süüd, aga võib-olla on siin olnud mingitest varasematest töödest tingitud põhjus," ütles Siret Kegel Elektrilevist.

Elektrilevi toob elektri kohale pea kõigisse Eesti kodudesse ning ettevõttel on ligi pool miljonit klienti, kellest eelmine aasta esitas kahjunõude 512 ja neist hüvitati 205 ehk alla poole.

Elektrilevi ütles, et kui tulla vastu igale kahjunõudele või Tõnu Tamme kombel soovile alajaama võimsust tõsta, siis tuleks arvestada, et elektriarvel olev summa kasvab ka kliendil.