Olete vist Eesti aegade pikima staažiga kantsler, pidanud seda ametit sotsiaal- ja majandusministeeriumis kokku üle 20 aasta. Olete näinud selle aja jooksul väga palju ministreid eri parteidest ja võib-olla ka parteituid. Öelge, kas selle aja jooksul mõni ministrikandidaat andis teile isiklikult või siis tollasele peaministrile märku, et on valmis selle valdkonna ministriks küll hakkama, aga ainult juhul, kui kantsler ei jätka ametis?

No kust mina nüüd seda täpselt peaksin teadma, mida mõni ametisse astuv minister võis tahta. Kuid loomulikult on mul olnud päris mitu olukorda, kus uus minister tuleb majja eelarvamusega ja võib-olla ka veendumusega, et ta võiks kantslerit vahetada, kasutades siis seda paragrahvisätet, sest kantslerid on tähtajalised. Kuna olin ametis 21 aastat, mahtus sellesse aega mitu ametisoleku tähtaega ja vahetasin ka ministeeriumi.

Vabariigi valitsuse seaduse paragrahvi 55 lõige 2 ütleb, et valitsuse volituste lõppemine või ministri volituste muul alusel lõppemine ei ole kantsleri ametist vabastamise alus. Ometi on nüüd vabastamise põhjuseks toodud mittesobivus järgmise ministriga, kes pole veel ametivannet andnudki. See ei paista praeguse kantsleri suhtes just ilus.

Eesti elu suudab ikka üllatada ja sellist konstruktsiooni ei oleks osanud oodata, et sedasama seadusesätet võiks kasutada etteulatavalt. Algselt sai kantslereid vabastada aasta jooksul pärast ühist koostöötamist, hiljem lühendati tähtaega poolele aastale. Minu meelest on see alati olnud mõistlik säte.

Selle loojatel oli valmis analüüs, et seaduse sättel on kindel mõte: esiteks hoiad teatud järjepidevust ja teadmisi ning annad inimestele võimaluse koostööd teha või vähemalt saada infot kõikidest protsessidest, mis majas toimuvad. Lisaks on see säte väga pikalt aidanud ära hoida kantslerite ja seeläbi kogu ametkonna politiseerimist. Muidu oleks ju nii, et kui tuleb uus minister, tehakse plats puhtaks ja leitakse meelepärased, tavaliselt pisut rohkem erakondlikud kandidaadid.

Vaatan seda murelikult. Konkreetseid juhtumeid ma ei tea. Kõiki asjaolusid teavad ilmselt vaid need, kes uudiseid jälgivad, aga kõigi nende väidete järgi valmistatakse tõepoolest ette võimalust tuua uuele ministrile kohe uus kantsler ja mina oleksin sellise asja pärast väga murelik.

Meenutage selle sätte sündi. See vist oli sajandi alguses, kui seati nõue, et minister ei saa kantslerit vabastada enne kuus kuud koos töötamist, ja mõte oli selles, et organisatsiooni töö ei kannataks.

Algselt kehtis see aasta. Mingil hetkel seda analüüsiti ja jõuti järeldusele, et terve aasta ei pea pingutama, see võiks olla lühem. Kokkuleppeliselt on ju alati võimalik ka varem lahkuda. Olen ka oma uutele ministritele öelnud, et kui oleme mõnda aega koos töötanud, ei pea me kuus kuud pingutama – minu poolest võib varem ka lahkumisotsuse teha, ehkki mul endal ei läinud seda vaja.

Nüüd on mürsusskandaaliga seoses tõstatatud küsimus: mis ja kus on ministri vastutus- ja otsustuskohad, kus on kantsleri ja teiste kõrgemate ametnike omad ning millal vastutavad allasutused või nende juhid?

Varem mainitud vabariigi valitsuse seadus ütleb kantsleri kohta nii, et ministeeriumi kantsler juhib ministeeriumi struktuuriüksuste tööd, koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja korraldab ministeeriumi asjaajamist – ehk juhib, koordineerib, korraldab. Ma vaatan, et seal nagu otsustamise kohta ei ole midagi.

Millal kantsler otsustab näiteks raha jagamise üle või selle, millisele projektile, kui palju antakse ja kellega lepinguid sõlmida? Kuidas teie kantsleri rolli lahti selgitate?

See oli väga põhjalik küsimus. Kantsler saab otsustada ja juhtida oma asutust ehk ministeeriumi. Mingi allasutuse tööd saab ta suunata vaid niivõrd, kuivõrd tal on isiklikku autoriteeti, aga neid hoobasid on üsna vähe. Allasutused võivad ju käia, kooskõlastada, koordineerida ja üritada vastutust jagada – vastutuse jagamine on üldse väga populaarne –, aga vastutama peaks ikkagi iga asutus ise.

Riigis on ametite juhid täpselt samasugused tippjuhid nagu kantslerid ja iga juht peab oma tegude eest ise vastutama. Kantsler ei saa kanda ka poliitilist vastutust, sest ta ei ole poliitik. Kantsler kannab vastutust selle eest, kuhu ta oma allkirja annab.

Milliseid otsuseid ta teha saab?

Näiteks, kui riigieelarve kinnitab riigikogu, annab valitsus ministeeriumidele eelarvejaotuse. Minister kinnitab jaotuse oma käskkirjaga teatud piirini ja sealt edasi tulevad alamjaotused, mille lepingud võivad olla kantsleri või allasutuse juhi allkirjaga. Selle eest tulebki vastutada.

Kantsler saab loomulikult võtta vastutuse oma ametkonna ehk ministeeriumi ametnike eest – mitte poliitilist vastutust, vaid seda, mis kaasneb tippjuhi rolliga, kui sa pole ehk suutnud meeskonda õigesti valida, asju kontrollida või korraldada. Personaalselt sa ju kõike teha ei saa, täpselt nagu ministergi.

Minister võtab poliitilise vastutuse, kantsler aga vastutuse oma ametkonna eest. Või ütleb ameti juht, et jah, me ei tahtnud nii, andsime oma parima, aga läks halvasti ja ma võtan vastutuse.

Ühes ministeeriumis on palju valdkondi ja otsuseid võib olla tohutult. Kas tuleb kõik paberid ja rahaotsused ise läbi lugeda, kaaluda ning püüda täpselt aru saada, kui kasulik või kahjulik mingi suhe võib olla?

Igal inimesel on siin maamunal ööpäevas 24 tundi ja perioodid on erineva keerukusega. Kui sa ei usalda oma meeskonda ja lased absoluutselt kõik oma laualt läbi, ei saa sa juhtimisega hakkama. Pead üles ehitama usaldava ja kontrolliva süsteemi. Kui seal tekivad mingid tõrked – mida ikka juhtub –, sõltub olukorrast ja kahju suurusest, kes täpselt vastutab, kuid asutuse juht vastutusest ei pääse. Ma ei räägi seda praegu kaitseministeeriumi kontekstis, sest ma lihtsalt ei tea praeguseid asjaolusid. See on puhtalt teoreetiline arutelu.

Ma küsingi, milline on kantsleri ja ministri suhe. Minister tuleb oma soovide ja tahtmistega. Kas kantsleri töö on neid ellu viima hakata või koos alluvatega vaikselt selgitada, mida teha ei tohiks või ei saa, mida võib ka tõlgendada vastutöötamisena? Selline müüt on ametnike kohta päris levinud.

Eesti on nii arenenud riik ja meie poliitiline süsteem on toiminud stabiilselt juba mitukümmend aastat, et ametnikud aktsepteerivad selgelt poliitikute õigust suunda valida ja otsuseid teha. Aga kui oled oma valdkonna ekspert – räägin praegu kantslerist, kes ei saa olla iga ministeeriumi valdkonna ekspert –, ja poliitikud tulevad oma ettepanekutega, on sinu püha kohustus selgitada, milline on selle ettepaneku mõju: mida see tähendab rahaliselt, millised on seosed, plussid ja riskid.

Eestis ei ole enam valdavalt lihtsaid lahendusi, kuigi opositsioonis olles võib mõni keerulisele probleemile pakutud kiire lahendus tunduda suurepärane mõte. Kui see oleks nii lihtne, oleks see ammu tehtud. Valikud ongi keerulised ja poliitilise valiku koht on ka see, millist riski sa võtad või mis suunas kaldud. Lihtne on teha otsuseid siis, kui sa asjast vähe tead, aga kui tead detaile, ongi keerulisem otsustada.

Kui hea ekspertkantsler peab keegi olema? Kuidas te suhtute sellesse, et kantsleriks ei tule mitte endine kõrge kaitseväelane, vaid juba mõnda aega sama valdkonna ühe suurema Eesti ettevõtte töötaja, kelle tööks on olnud just selle ettevõtte huvisid kaitsta? Kas see on normaalne?

See kätkeb endas väga palju riske. Kui mina peaksin neid otsuseid tegema, siis ma sügavalt kaaluksin, kas see on mõistlik. Isegi kui riske püütakse vältida või neid tegelikult ei olegi – inimeste aususse tuleb ju uskuda –, on töörahuta olukorda väga keeruline hallata. Sellisest olukorrast tuleks pigem hoiduda.

Kuidas tagada sõltumatus ja erapooletus nii, et kantsleril oleks valdkonnas siiski olemas ekspertsus, mis tihti tuleb erasektorist?

Eesti on nii väike riik ja erasektor ning avalik sektor töötavad üsna läbipõimitult. Inimesed liiguvad erasektorist avalikku ja vastupidi. Kindlasti peab vaatama, kust sa tuled, millisel ajahetkel ja millised teemad on laual. Ei ole mustvalget otsust, et nii võib ja nii ei või, seda tuleks alati hinnata.

Mõned kantslerid on Eestis väga tuntud, nad esinevad tihti meedias valdkonna ekspertidena, teistest ei teata aga üldse midagi ja nad hoiavad madalat profiili. Milline on teie vaade? Kui palju peab kantsler valdkonna teemadel sõna võtma, asju selgitama või oma sõnavõttudega avalikku arvamust mõjutama?

See on ka maitse küsimus. Olen kerge huumoriga öelnud, et kantsler ei peaks liiga palju pildis olema, sest positiivsete asjade puhul on viisakas, et neid kommenteerib minister kui poliitik või valitsuse esindaja. Kui on aga ebaõnnestumised ja halvad asjad, ei saa kantsler jääda ükskõikseks – siis astuvad pilti asekantsler ja kantsler. See peab olema hajutatud.

Samas on selles oma tõetera, et avalikkus võiks ka kantslereid teada ja tuleb valida kohad, kus minna ja teemasid ise kaitsta.

Kas teil on ajaloost kogemusi, kus skandaalide, raskete kohtade või probleemide tõttu suunati kaamerad ja mikrofonid just teile ette?

Jah, muidugi. Ikka.

Jääb siis vaid üle nõustuda ja võtta vastutus, kui minister sellise soovi esitab?

Ikka tuleb minna selgitama. Kantsleril on oma meeskond, seda saab meeskonnaliikmetega jagada, sest tippjuht ei saa kõiki teemasid üksinda enda peale võtta. Kantsleri püha ülesanne on leida endale võimalikult tugev meeskond, parimad eksperdid, ja siis tuleb neid igas teemas ka kasutada.

Kuidas te omal ajal need tipptiimid ja eksperdid leidsite?

Tegelesin täiesti süvitsi sihtotsingutega. Uurisin tausta, kutsusin inimesi. Riigisektoris ei saa erasektori eksperte rahaga üle osta, motivatsioon peab tulema missioonist, võimalustest ja Eesti elu kujundamisest. Mul on väga palju edukaid juhtumeid, kus ma suutsin seda teha, ja olen selle üle siiani uhke.

Ja need inimesed olid kõik oma tööle hästi pühendunud ja tegelesid vaid Eesti riigile parimate lahenduste leidmisega?

Mul ei olnud ühtegi sellist juhtumit, et mõne ettevõtte omanik või konkreetse teemaga tegelev inimene oleks tulnud seda valdkonda juhtima. Pigem otsiti valdkondlikku ekspertiisi kaugema seosega. Muidugi ei läinud alati õnneks – mitte selles mõttes, mida te küsite, vaid seetõttu, et riigibürokraatia toimimine võib erasektorist tulnud inimesele olla üsna frustreeriv. Demokraatia võlu on see, et kõigiga peab kooskõlastama ja konsensuse saama, ning kõik ei pidanud sellele vastu.

Tippametniku töö ei ole lihtne – ajakirjandus kritiseerib, lobistid survestavad või meelitavad, ning parima ja õige tee leidmine ei ole alati kerge.

Selle motivatsiooni pead sa endale ise tekitama. Tänusõnu ja seda, et midagi on hästi, kuuleb väga harva, sest igal tegevusel on alati ka varjuküljed, mida võimendatakse.

Marika Priske, kes peaks saama kaitseministeeriumi kantsleriks?

See ei ole minu pädevuses öelda. Loodan väga, et see, mis täna toimus või toimuma hakkab, ei saa Eestis pretsedendiks. Tavaliselt juhtub nii, et kui üks selline skeem läbi mängitakse, võib see meeldima hakata ka järgmistele valitsustele. Loodan, et kohale tuleb erapooletu ja väärikas tippjuhtimise kogemusega inimene ja et Eesti saab praegusest kriisist üle, sest teema on erakordselt eksistentsiaalne ja tuleb ära lahendada.

Teid ennast on pärast kantsleriametist lahkumist viimastel aastatel mitmesse ametisse appi palutud. Kas võtaksite kantsleritöö pakkumise uuesti vastu?

Elus on asju, mis tuleb selja taha jätta. Ma arvan, et olen oma panuse selles vallas juba andnud.