Repliik | Hendrik Agur kummardagu Moskvale minu kooli selleks kasutamata

Vallutaja-, okupeerija- ja hävitajariigi estraad Eesti juubelil osutab olematut maitset ning millegi endast palju suurema ohverdamist isikliku tähelepanuvajaduse rahuldamiseks, kommenteerib Rain Kooli GAGi direktori otsust korraldada Eesti 100. aastapäevaks nõukogude estraadi kontsert.
Ma lahkusin Gustav Adolfi Gümnaasiumist, siis veel 1. keskkoolist, kaks aastat enne lõpetamist. Sellistel sammudel on alati pisut enam kui üks põhjus, aga üks oluline tegur oli toonase direktori edevusesegune ja suurejooneline avalik eputamine.
Hiljemalt viimaste uudiste põhjal tuleb tõdeda, et selles vallas ei ole mu kunagises koolis miski muutunud.
Eks me kõik ole mõne kiiksuga ning alati ei pea meie kaalutlusvõime kõikidele proovidele vastu. Kuid enamus meist ei ole ka koolijuhid. Koolijuhtidel aga lasub eriline vastutus: lisaks nende isiklikule mainele on nende võimuses hoida – või siis ära rikkuda – ka enda kätte usaldatud kooli kui institutsiooni, kui ajaloolise subjekti maine.
Otsustades korraldada kogu gümnaasiumi nimel Eesti 100. aastapäeva „tähistamiseks“ läbinisti nõukogude estraadi esitleva kontserdi teeb GAGi direktor Hendrik Agur ühemõtteliselt selgeks, et tema jaoks on Eesti vanim kool vaid objekt, mänguasi, millega endale isiklikult luua ja kinnistada (omavahel öeldes keskeas naeruväärsena mõjuvat) noore mässaja aurat.
„Teeme teistmoodi!“, „Teeme vastupidi!“ sobivad muidugi suurepäraselt ka pedagoogilisi mõtteavardusi iseloomustavateks loosungiteks. Eelarvamustevabadus ja harjumuspärasest irdumine on inimmõtlemise olulised ning loomingulisuse vältimatud komponendid.
Aga samas eeldavad nii üks kui teine ka omadust, mida Agur ei ole vähimalgi määral üles näidanud – stiilitunnetust. Vallutaja-, okupeerija- ja hävitajariigi estraad Eesti juubelil... see võib käia loomevabaduse alla, aga see osutab väga olematut maitset ning millegi endast palju suurema ohverdamist isikliku tähelepanuvajaduse rahuldamiseks.
Hendrik Agur on Gustav Adolfi Gümnaasiumit instrumendina kasutades tegemas (oma sõnul) „Eesti sünnipäevaks kingitust Venemaale“. Jutt igavesest leppimisest, andestusest ja unustamisest on küll kaunis, kuid nõder, arvestades seda, millised meeleolud valitsevad Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa ladvikus ning kui vähe ollakse teisel pool Peipsi järve valmis tunnistama Eesti kogetud ajaloolist ülekohut. •