Seekord tulevad parlamendivalimised teisiti.

Aastatel 2011 ja 2015 oli lihtsalt huvitav vaadata, milliseks kujuneb kahe suure – Keskerakonna ja Reformierakonna – valimistulemuse vahe. Kuid sellest ei sõltunud vastus küsimusele "Kes teeb valitsuse?". Oli juba ette teada, et hoolimata kohtade jaotusest riigikogus on peaministripartei just ja ainult Reformierakond.

Keskerakonna muutis parketikõlbmatuks 2010. aasta lõpus lahvatanud nn idarahaskandaal, kui partei esimeest Edgar Savisaart nimetati Venemaa mõjuagendiks, kes küsinud Kremliga seotud Vene Raudtee juhilt Keskerakonnale poliitilist rahastust. Pärast seda võinuks Savisaare partei võita küll valimised, kuid ükski vähegi suurem erakond poleks riskinud poliitilise suitsiidiga ega läinuks nendega valitsusse.

Tegelikult on Keskerakond võitnud parlamendivalimised kahel eelmisel korral.

1999. aastal said nad parlamendis 28 kohta, kuid president Meri andis volitused moodustada valitsus Isamaa juhile Mart Laarile, sest temal oli juba valimiste eel kokkulepe koalitsiooniks Reformierakonna ja sotside eelkäija Mõõdukatega.

2003. aastal said riigikogus võrdselt 28 kohta nii Keskerakond kui ka poliitiline uustulnuk Res Publica, nende häältesaagi vahe oli 0,8% Keskerakonna kasuks. Peaministriks sai aga Res Publica vapinägu Juhan Parts, kes pani valitsusleivad ühte kappi koos Reformierakonna ja Rahvaliiduga.

"Koosmeele koalitsiooniks" nimetatud valitsuse üksmeel rauges kahe aastaga ning aprillis 2005 astus peaministri kabinetti Andrus Ansip. Algas Reformierakonna 11-aastane valitsusjuhtimise periood, kus nad võitsid järjestikku kolmed parlamendivalimised aastatel 2007, 2011 ja 2015.

See võidukäik lõppes või katkes – kuidas kellelegi õigem tundub – novembris 2016: siis lükkasid IRL ja sotsid Reformierakonna opositsiooni ning tõid peaministriparteiks Keskerakonna, kes oli just läbi teinud dramaatilise sisepöörde, milles Edgar Savisaar langes, Jüri Ratas tõusis erakonna esimeheks ja Keskerakond muutus seeläbi parketikõlbulikuks.

Nüüd, riigikogu valimistel 2019 näeme titaanide tõelist heitlust, kus Keskerakond ja Reformierakond on esimest korda päriselt vastamisi.

Sel korral on tõesti nii, et valimiste võitja – ükskõik kas Jüri Ratas või Kaja Kallas – saab suure tõenäosusega ka võimaluse moodustada uue valitsuse. Nii on panused varasematest kordadest sootuks kõrgemad. Keskerakond püüab igal juhul enamat kui praegused 27 parlamendikohta. Ja Reformierakond tahaks vähemalt korrata 2011. aasta tulemust, mis andis neile riigikogus 33 saadikut, ehk kolm rohkem kui nüüd.

Aga mis edasi? Valitsuse tegemise soovist valitsuse tegemiseks ei piisa.

Pole kahtlust, et Kesk- ja Reformierakond saaksid kahe peale kokku ülitugeva parlamendienamuse, mida reformierakondlaste lahkuv juht Hanno Pevkur nimetas ERR-ile suureks koalitsiooniks. Ent see, et nad saavad enamuse kokku, ei tähenda, et nad ka ühte valitsusse lähevad kokku.

Siinkohal on paslik meenutada IRL-i esimehe Helir-Valdor Seederi mõtet siinsamas ERR-i portaalis, et inimeste vahelised erimeelsused ja vastuolud on üldjuhul püsivamad kui poliitilised erimeelsused. Nimelt näib Reformierakond praegu käituvat nõnda tigedal ja kurjal moel nagu lõpeks ajalugu 3. märtsil 2019. Kuigi, parlamendivalimiste järgsel ööl ja hommikul see alles algab. Ja kui võimalike koalitsioonipartnerite omavahelised suhted on eelnevast väga mürgitatud, siis tuleb koalitsioon teiste osalistega.

Kellega? Kes oleksid Kesk- või Reformierakonna väiksemad partnerid? EKRE ilmselt ei, vähemalt mitte esimese eelistusena, sest nad on mõlema suure partei toetajatele liiga radikaalselt käremeelsed. Vabaerakonna saatus on alles valijate kaaluda ja pole teada, kuhu poole see kaal kaldub. IRL ja sotsid sobivad nii Keskile kui ka Reformile, aga keerulisemaks läheb, kui küsida, milline valik sobiks paremini IRL-ile ja sotsidele.

Ent enne seda küsimust peaks ennustama nende kahe väiksema erakonna valimistulemusi, mis on äärmiselt keeruline. Identiteedi- ja mainegripis sotsidel on praegu parlamendis 15 kohta ja esimees Jevgeni Ossinovski lubas seda intervjuus ERR-ile enesekindlalt kasvatada viie võrra, millesse isegi paljud sotsid ei usu.

Populaarsusküsitlustes valimiskünnisele vajunud IRL-i fraktsioonis on 12 saadikut ja nemad ennustusi ei tee, kuigi enda pääsus riigikogu uude koosseisu eriti ei kahtle.

Kui aga mõlemad erakonnad valimistel ebaõnnestuvad ning saavad praegusest oluliselt vähem kohti, siis võib see tähendada, et nad lükkavad ennast ise uuest valitsusest välja. Nelja partei võimuliit tunduks Kesk- või Reformierakonnale liiga ebamugav ja liiga ebakindel, turvalisem ja lihtsam oleks siis ikkagi kahe suure kokku minek.

Aga, nagu juba öeldud, valimistejärgsete kihluste ja abiellumisteni on veel aasta. Selle aja jooksul näeme ohtralt tülitsemist ja natuke leppimist, kuhjaga kalleid lubadusi pensionitõusust eestikeelse lasteaiahariduseni, küünarnukkidega järjekorras ettepoole trügimist ja tahapoole vajumist, siiraid grimasse ja kunstlikke naeratusi. Sõnaga, ees ootab poliitiliselt turbulentne aasta, kus kaks suurt – Keskerakond ja Reformierakond – peavad oma esimest tõelist kahevõitlust.

Ja selles kõiges ei ole mingit kahtlust, mugandades meie lähiajalugu avava filmi "Rodeo" lõputiitreid – Eesti rahvas jääb poliitikasse.