Kas pühapäeva õhtul olete võrkpalliliidu presidendina Pärnus, kus Balti liiga liidrite duellil mängivad Saaremaa ja Pärnu võrkpalliklubid?

Ei ole. Aga kui võimalik, vaatan veebiülekannet.

Saarlaste ja pärnakate vahe on ainult kolm punkti, kellele teie võitu ennustate?

Pärnu tegi just väga hea euroliiga mängu ja kuigi nad kaotasid, olid väga tublid. Kui nüüd suudavad mängida samal tasemel, läheb Saaremaal raskeks. Aga kui vaadata meeskondi, siis – midagi pole teha – Saaremaal on praegu kõige parem materjal.

Miks läheb Eesti võrkpallil paremini kui korv- või jalgpallil, mullu võitis meie võrkpallikoondis maailmaliiga 3. tugevusgrupi ja ronis aste kõrgemale?

Eesti mehed on võrkpallis väga head, meil on olnud ka õnn ja au kasutada viimase nelja aasta jooksul maailma ühte paremat treenerit, kelleks on Gheorghe «Gianni» Crețu. Eesti noorte treenerid on teinud fantastiliselt head tööd – oleme leidnud metsadest üles sellised noored mehed nagu Andri Aganits pisikesest Orava külast või Robert Täht väikesest Võrust.

Pluss muidugi korvpalli ringkonnad on jätkuvalt kadedad, sest nemad tunduvad meie kõrval kohati jalgpallipoistena, aga võrguplatsil on üle kahemeetriseid poisse peaaegu võistkonna jagu.

Võimul

Olite aastatel 2009-2016 alguses sotsiaal-, siis justiits- ja lõpuks siseminister. Kus te end kõige kindlamalt tundsite?

Iga inimene, kes läheb esimest korda valitsusse, peaks tundma selle ees aukartust. Alguses tundsingi end kõige ebakindlamalt sotsiaalis – seagripp, arstide streik, minu esimene ülesanne oli masu ajal hakata kohe kärpima. Kuid hea meeskond oli ümber, tulin toime. Justiits oli mulle kui hariduselt juristile kõige loomupärasem. Siseministeeriumis tuli üsna pea [kaitsepolitseinik] Eston Kohveri röövimine ja Venemaale viimine, Eesti-Vene piiri väljaehitamine... Kusagil pole lihtne olnud.

Kuivõrd oli Reformierakond harjunud võimul olemist iseenesestmõistetavaks pidama? Et 17 aastat valitsuses, sellest 11 aastat peaministri parteina...

Meil on hea meeskond, meil on pikk ja tugev pink ning valijad on toetanud meie maailmavaadet, mis andiski võimaluse valitsuses olla.

Mina küsisin, kuivõrd Reformierakond pidas valitsemist iseenesestmõistetavaks.

Me ei võtnud seda iseenesestmõistetavana. Eeldasime, et kui teeme head tööd ja saame rahvalt uue mandaadi, siis saame valitsuses jätkata. Iseenesest ei tule poliitikas mitte midagi.

Millal ja millest saite aru, et Taavi Rõivase valitsus hakkab pragunema ja ragisema?

Kõige suurem arusaamine hakkas tekkima presidendivalimiste ümber [sügisel 2016]. Siis ilmusid jutud, et IRL-il ja sotsidel on meie valitsuses mingi arusaamatu rahulolematus. Aga kui oli näha, et presidendivalimistel ei olda valmis toetama ei Siim Kallast ega Marina Kaljuranda, sain aru, et mingi üksteise leidmine on [Keskerakonnal, sotsidel ja IRL-il] meie vastu tekkinud.

Mida ja kas üldse tegi Reformierakond, et seda valitsust päästa?

Peamine vastutus oli muidugi Taavil, kes suhtles teiste erakondade liidritega. Inimlikult kõige olulisem ongi, et kui valitsus tahab koos seista, siis erakondade esimehed peavad omavahel väga hästi läbi saama.

Seda läbisaamist ei olnud?

Läbisaamine oli, aga seda pidanuks olema rohkem. Siis tuli momentumi kasutamine, et Reformierakond on 17 aastat valitsuses ja aitab küll, Keskerakonnas on Edgar Savisaar langetatud...

Aasta tagasi, oma partei üldkogul, tunnistasite, et opositsiooni langemine „on muu hulgas ka meie endi vigade tulemus“. Millised olid Reformierakonna vead?

Peab olema tunnetust, et nüüd on [valitsus]partneril mingi äng. Lisaks oleksime võibolla pidanud presidendivalimistel olema jõulisemad ühe kandidaadiga, aga tagantjärele tarkusega teame, et teistel oli selge arusaamine: Reformierakonna käes ei tohi olla nii peaministrit kui ka presidenti. Sealt hakkas see kõik rulluma.

Ehk pidanuks Reformierakond olema paindlikum ja otsima koalitsiooni ühiskandidaati, kes ei olnuks reformierakondlane?

Kindlasti olnuks see üks variant, arutasime ka enda juhatuses. Aga rahva suurim toetus oli Marina Kaljurannal ja siis Siim Kallasel...

Siin on probleem, et Eestis ei vali rahvas presidenti.

Jah, nii see on. Oleksime pidanud leidma parlamendis piisava toetusega kandidaadi, kes lõpuks küll leitigi.

Miks Taavi Rõivas ei lahkunud ise peaministri kohalt, kui IRL ja sotsid olid koalitsioonist taandunud, vaid korraldas riigikogus endale umbusaldushääletuse? See jättis võimu külge klammerdumise mulje.

Taavi olnuks nõus seda tegema. Arutasime, et kui IRL on valmis minema Keskerakonnaga koalitsiooni, las nad siis näitavad seda [peaminister Rõivase umbusaldamise] hääletusel. Nägin nii mitmegi IRL-i inimese näos kibestumist ja tahtmatust vajutada hääletusnuppu, aga nad siiski vajutasid. Ühel saadikul olid pisarad silmis.

Kellel?

(Vangutab pead.)Hanno Pevkur Autor: Siim Lõvi /ERR

Opositsioonis

Kui keeruline oli teil harjuda opositsioonis olemisega, kus valitsusvastutus puudub, telefonid helisevad harva ja e-kirju tuleb vähem?

Nii hull see ei olnud, aga olukord vajas meie jaoks klaarumist. Siis otsustas Taavi [Rõivas] erakonna esimehe ameti maha panna.

Need viimased pooltest aastat on olnud vajalikud, et me korrastaksime enda read, mis tänaseks ongi juhtunud. Oleme näidanud ja näitame, et Reformierakond on ka opositsioonis väga tubli.

Siiski, minu küsimus algas sõnadega kui keeruline oli harjuda opositsioonis olemisega.

See on igalühel individuaalne. Minul ei olnud keeruline harjuda. Olin parlamendis olnud, teadsin, mida see töö tähendab.

Aga erakonnale?

Erakonnale vajas see mõningast klaarumist.

Juba Ratase koalitsiooni moodustamise ajal võttis Reformierakond eriliselt sihikule IRL-i. Kas proovisite nad uuest võimuliidust välja kangutada või erakonnana maatasa teha, valimiskünnisest allapoole tampida?

Meile oli uue koalitsiooni loomise juures arusaamatu just IRL-i käitumine. Konservatiivne jõud, kes oli seni ajanud konservatiivset rahanduspoliitikat, läks risti vastu oma põhimõtetele. Nii juhtuski see, mis pidi juhtuma – IRL kaotas väärtused ja põhimõtted, kaotas ka valijate toetuse.

Mina igatsen küll tagasi seda IRL-i, kes seisaks isamaaliste väärtuste eest, oleks rahanduspoliitikas konservatiivne. Nii on loomulik, et meie teravik oli suunatud IRL-ile...

Mida te lootsite: et kangutate IRL-i Ratase valitsusest välja või riisute nende parempoolsed valijad endale?

Poliitikas on alati võitlus valijate eest. Aga teisalt oli see koputamine IRL-i südametunnistusele, et sõbrad, te olete puusse pannud.

Ikkagi, oli see opositsiooni langemise kibedus või et saaks IRL-i sealt valitsusest kätte?

Siit ei tasu seda otsida. Pigem oli see esimene märk, et valitsuse tuum – maksu- ja rahanduspoliitika – on totaalselt vale. Ja IRL lasi selle läbi. Loomulikult, kui üks poliitiline jõud teeb nii suure kannapöörde, siis sa ei jäta seda... markeerimata.

Mul on üks teie tsitaat: „...Ratas istub jõuetult Toomi valitsuses ja Keskerakond muutub veelgi venemeelsemaks. Nii võimegi õige pea hakata nägema Keskerakonna „uusi algatusi“, mis on pakendatud eestimeelsusesse, kuid sisu poolest made in Kreml.“ Kuidas selliseid väljendeid välja mõeldakse ja sõnastatakse?

Eks erinevad tsitaadid tulevad ikka nii, et istud arvuti taga ja kribad teksti, siis loed üle ja vaatad, et see kõik kokku kõlaks. Järelikult oli tol hetkel põhjust nii öelda.

Kas keegi soovitas teil loomupärasest kurjem olla ja reljeefsemaid väljendeid kasutada?

Pigem on põhjus selles, et kui oled opositsiooni liidererakonna esimees, siis pead olema reljeefsem, pead välja tooma koalitsiooni vead, mida nad on nüüd väga palju teinud. Et see arusaadavam oleks, tuleb kasutada ka natuke reljeefsemat kõneviisi.

Kui palju mõeldakse sellistel puhkudel inimsuhete tulevikule, või pole see poliitikas oluline, sest poliitikud ei võta kurje sõnu südamesse ja ei jäta neid meelde?

Kunagi on mulle öeldud: poliitikas on üks kuldne lause, nothing personal, just politics – ei midagi isiklikku, see on ainult poliitika. Aga muidugi, iga teksti kirjutades mõtlen, kellele seda adresseerin ja arvestan, millised on minu suhted ühe või teise inimesega. Samas, kui see inimene teeb valesid valikuid, siis seda märgatakse ja selle kohta öeldakse. Nii on ka minu enda valikutega.

Hanno Pevkur Autor: Siim Lõvi /ERR

Millised on teie suhted Jüri Ratasega?

Jätkuvalt head. Tunneme teineteist 17 aastat, meil pole probleemi helistada, kui selleks on vajadus.

On seda tarvidust ka viimasel poolteisel aastal olnud?

Erakondade esimeestel on ikka vaja suhelda.

Ütlesite möödunud nädalal Ratase valitsuse pihta huvitava lause: „... valitsus, mis ei olnud demokraatlike valimiste teel väljendatud rahva tahe, vaid suitsunurga kokkulepe, ei saanudki olla edukas“. Kas praegune valitsus sai võimule ebademokraatlikult?

Valitsus sai võimule demokraatlikult. Kui vaadata aga selle valitsuse põhiprobleemi, siis selleks ongi suitsunurga kokkulepe, sest küsimus oli IRL-i ja sotside soovis Reformierakond võimult tõugata.

Jüri Ratasele andis mandaadi valitsuse moodustamiseks demokraatlikult valitud riigikogu enamus.

Kui üks erakond – IRL – ütleb oma väärtustest lahti ja minnakse oma valijate tahte vastu...

Valija ei andnud ju IRL-ile mandaati minna Reformierakonnaga valitsusse, vaid valis IRL-i.

Küll andis valija mandaadi IRL-i poliitikale ja täna on IRL oma poliitikast kaugenenud, selle tulemusena ongi nende reiting valimiskünnise all.

Mida lootis Reformierakond saavutada justiitsminister Reinsalu umbusaldamise katsega?

Seda, et Reinsalu ise tagasi astuks. Ta tegi suure vea justiitsministrina, ta ei olnud ju sõpradega saunas seda rääkimas, vaid kahetses avalikult justiitsministrina naistevastase vägivalla hukkamõistmist. See oli tema valik. Ma arvan, et ei oleks tekkinud umbusaldamist, kui tema seda lauset poleks olnud.

Või tahtsite panna kahvlisse IRL-i ja sotsid? Kui sotsid ühinenuks Reinsalu umbusaldamisega, olnuks Ratase valitsus lõpukorral.

Põhjuseks oli Reinsalu teadlikult kirjapandud lause. Öelnuks ta seda kusagil kogemata, emotsiooni ajel, siis olnuks võibolla olukord teine. Aga tema kirjutas seda ise ja teadlikult ning saatis toimetusele. Justiitsministrina, kes vastutab naistevastase vägivalla tõkestamise eest, poleks ta tohtinud seda teha.

Ta ju vabandas?

Hilja. Alles samal päeval, kui parlamendis oli umbusaldushääletus. Enne ta ütles, et kahetseb, kui keegi sai haiget.

Kas teiega pole midagi sellist kunagi juhtunud?

Minuga on kindlasti olnud juhtumeid, kui pärast mõtled, et oleksin võinud öelda teistmoodi.

Jaanuaris 2015, kui Pariisis ründasid terroristid satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetust ja tapsid 11 inimest, ütlesite teie Eesti siseministrina TV3 uudistesaates: „... need traagilised sündmused said alguse meediaväljaannete enda käitumise poolt...“  Mäletate?

Absoluutselt. See sai ka pikalt lahti seletatud.

Jah, päev hiljem tunnistasite, et tegu oli ebaõnnestunud kommentaariga ja ühelegi sellisele rünnakule ei ole mingit õigustust. Teid jäädi uskuma. Miks teie ei uskunud justiitsminister Reinsalu vabandust?

Eks igat asja tule vaadata kontekstis. Need juhtumid ei ole täpselt võrreldavad. Reinsalu puhul ka opositsioonipartnerid arutasid ja pidasid õigeks umbusaldamist.

Kas Ratase valitsus on end ammendanud?

Kui vaadata nende samme, siis minu hinnangul – jah.

See siis ongi täpselt see, millest mullu mais EPL-is kirjutasite: „Reformierakond on valmis võtma valitsusvastutust vaid juhul, kui tänane valitsus on end ammendanud ja uus valitsus on valmis viima Eestit edasi.“ Teie vastuse põhjal – see hetk on nüüd käes?

Minu hinnangul on tänane valitsus ennast ammendanud, aga selleks, et uut valitsust kokku panna, on vaja parlamendis 51 häält.

Kuivõrd kaalusite justiitsminister Reinsalu umbusaldamise ajal nädal tagasi, et kui õnnestub Ratase valitsus laiali kangutada, siis võtate ise valitsusvastutuse?

Kui see juhtunuks, olnuks Reformierakond selleks valmis.

Seda arutas ka Reformierakonna juhatus. Mida otsustasite? Et enne parlamendivalimisi valitsusse ei lähe?

Oli erinevaid arvamusi. Mina resümeerisin selle juhatuses lihtsalt: me ei torma mitte kusagile, aga kui valitsus oma eksistentsi lõpetab, siis loomulikult on Reformierakond piisavalt tugev, et võtta valitsusvastutus.

Kellega teil oleks praegu võimalik valitsust teha?

Tegelikult on laual üsna vähe variante. Oleks [justiitsminister Reinsalu] umbusaldus läbi läinud, siis poleks IRL ju Reformierakonnaga kaasa tulnud, mis tähendab, et paremkoalitsiooni ei oleks saanud tekkida.

Jäänuks variandid kas Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Vabaerakond või Reformierakond ja Keskerakond. See teine olnuks väga ebatõenäoline.

Kas Reformierakonna ja EKRE liit olnuks teile vastuvõetav?

Väga keeruline. Meil on punased jooned ja pole näha nende kadumist.

Siiski, poliitkuluaarides sosistatakse, et Reinsalu umbusaldamise eel olevat teie sondeerinud Keskerakonna ja sotside juures ühise uue valitsuse võimalikkust?

Vastab tõele, et ma suhtlesin kõigi erakondade esimeestega. Ma ei salga seda. Mul oli ka lõpuks selge arusaamine, et tänane valitsus soovib jätkata.

Andrus Ansip on Brüsselist arvanud, et temale ei ole praegune Keskerakond parketikõlbulik. Aga teile?

Jah, nii see hetkel on. Uued valimised peavad näitama, kas Keskerakond saab rahvalt samasuguse mandaadi või mitte.

Kas rahva mandaat annab parketikõlbulikkuse?

Ei, kindlasti mitte ainult rahva mandaat, aga see on oluline osa. Teiseks on meil seoses Keskerakonnaga mõned punased jooned. Nad küll ise rääkisid, kuidas esimehe vahetumise järel toimub seal sisemine puhastumine ja selge suunamuutus, ent seda ei ole kahjuks juhtunud. [Mihhail] Kõlvart ja [Yana] Toom mängivad seal jätkuvalt ülitugevat rolli.

Hanno Pevkur Autor: Siim Lõvi /ERR

Kes juhib teie arvates Keskerakonda?

Ametlikult Jüri Ratas, kes on oma suure elektoraadi ehk vene valijate tugeva surve all. Kui vaatame viimaseid Kantar Emori uuringunumbreid, siis eestikeelsetest valijatest toetas Keskerakonda vaid kaheksa või üheksa protsenti.

Ehk on see ühiskonnale päris hea, et vene valijad toetavad Keskerakonda, kelle kõrvale ei ole tekkinud mõnda oma rahvusparteid?

27 aastat pärast iseseisvuse taastamist ei pea Eestis olema vaid ühte rahvusgruppi esindavat erakonda. Võitlus poliitilisel tandril peaks toimuma mitte rahvuse, vaid ideede pinnalt. Mina ei ole soovinud näha rahvuslikku vastandumist ja olen seda ka korduvalt öelnud.

Samas on seda Eesti poliitikas palju olnud.

Kahjuks küll.

Ka Reformierakonna näpud ei ole siin päris puhtad.

Ajad on olnud erinevad.

Kas peate võimalikuks, et parlamendivalimiste eel tekib veel uus partei?

Loomulikult pean seda võimalikuks. Viimase paarikümne aasta jooksul on ainult ühed parlamendivalimised, kus ei tulnud uut jõudu, see oli 2011. Teistel kordadel tulid rohelised või Res Publica, kuningriiklased, Vabaerakond, EKRE...

Kes nüüd võiks tulla?

Keegi mõtleb kokku panna pensionäride erakonda, aga mina sellele edu ei ennusta.

Oli kõlakas, et teatud ports ettevõtjaid mõtleb erakonna loomisest. Pigem arvan, et kui IRL suudab taastada oma näo ja kui Reformierakond suudab edasi minna enda viimase aasta poliitikaga „tagasi juurte juurde“, siis on ettevõtjatel lihtsam toetada neid jõude, kes on tugevad juba täna ja seisavad nende eest.

Kas me näeme EKRE esimehe Mart Helme kirjeldatud süvariiki, ehk olukorda, kus eriteenistused sekkuvad valimistesse?

Ei, muidugi mitte. Olen töötanud siseministrina ja võin kinnitada, et mingit Helme kirjeldatud süvariiki ei ole Eestis olemas.

Erakonnas

2017 oli Reformierakonnale edukas aasta. Partei populaarsus tõusis kolme viimase aasta kõrgeimaks ja kohalikel valimistel tehti läbi aegade parim tulemus. Olete uhke?

Muidugi olen uhke. Ja mul on hea meel, et 2017 läheb ajalukku ka aastana, kui Hanno Pevkur valiti Reformierakonna esimeheks. Mul on võimalik ka pea püsti erakonna esimehe tool edasi anda.

Teie tõus Reformierakonna juhiks oli muljetavaldav – mullu 7. jaanuari üldkogul saite 1048 häält konkurent Kristen Michali 635 hääle vastu. Kui karm see valimiskampaania oli?

See oli väga kiire ja intensiivne, sest kampaaniaks oli aega vähem kui kuu. Oli väga palju ringisõitmist ja oli hea näha, et minu ideed ja mõtted olid just need, mida erakonnakaaslased soovisid Reformierakonnas edaspidi näha.

Kes õhutas teid kandideerima, kes oli toona teie meeskond?

See oli minu enda isiklik otsus. Olin selleks valmis juba 2014, kui Andrus Ansip läks ja Siim Kallas pidi tulema, aga loobus ja peaministri valiku tegi [Taavi Rõivase kasuks] erakonna juhatus. Nüüd valisid esimest korda Reformierakonna ajaloos esimehe kahe kandidaadi vahel erakonnakaaslased. Nende toetust sain tunda enne valimisi mööda Eestit sõites ja nähes, et inimesed toetavad minu mõtteid. Sellest ka otsus: jah, ma kandideerin. Kuigi mulle vihjati ja anti mitu korda mõista, et ei ole vaja kandideerida.

Kes seda vihjas, kes andis mõista?

Jäägu see minu teada. Eks nad olid erakonnakaaslaste hulgast, kes ütlesid, et äkki ei ole mõistlik...

Mina aga tundsin, et vajame erakonnale muutust; tundsin, et ideed, mis minul on, on õiged – vajame rohkem avatust, rohkem lugupidavat ja väärikat poliitikat, mis saab alguse Reformierakonnast, sest Eestis on liiga palju ärapanemist.

Kuidas kirjeldada vastasseisu Michal versus Pevkur, mis oli mullu Reformierakonna esimehe valimiste ajal selgelt näha?

Pigem tuleb kirjeldada, mida ma soovisin näha. Minu soov oli suurem läbipaistvus, avatus, lugupidav ja väärikas poliitika.

See ei olnud küsimus ainult persoonides, et kas Michal versus Pevkur. See oli küsimus, millist poliitilist kultuuri me soovime näha ja erakonna liikmed andsid esimehe valimistel oma vastuse.

Mis oli nende poliitiliste kultuuride vahe, mis toona valimistel kohtusid?

Minu suund oli, et me kaasame rohkem piirkondi, meil on rohkem arutelusid juhatuses, püüame olla lugupidavad, me ei vastandu.

Ja milliste ideedega te põrkusite?

Meil pole põhjust väga pikalt ajaloosse kinni jääda. Olulisem on, kus me praegu erakonnana oleme ja kuidas me edasi läheme.

Isegi Reformierakonda anno 2018 vaadates tulevad meelde Michali sõnad, et mullune sisekampaania ei liitnud erakonda, vaid lahutas.

Poliitika ei ole graatsiline balletitants. Kui on erinevad vaated, tuleb oma vaadete eest seista ja nende nimel võidelda. Meil oli esimehe kohale kaks kandidaati, kellel olid erinevad vaated. Vaevalt, et see sai olla üllatus ka Kristen Michalile, kelle kohta võib kujundlikult öelda, et mees on poliitikas läbi tulnud... roostes solgitorudest. Igati karastunud.

Siim ja Kaja Kallas siis ju toetasid teid?

Usun küll. Kaja kindlasti ja Siim ütles samuti erinevates vestlustes, et peab õigeks minu valimist erakonna esimeheks.

Hanno Pevkur Autor: Siim Lõvi /ERR

Millise Reformierakonna te enda juhtida saite?

Sain erakonna, mis oli üle 17 aasta langenud opositsiooni ja mis ei olnud lihtsas seisus. Oli vaja hakata ehitama erakonda, kes läheb kohalikele valimistele ja me tegime seda hästi, tegime läbi aegade parima tulemuse.

Samal ajal kogunesid erakonnas mingid pinged. Millal teie neid tajuma ja nägema hakkasite?

Mõningane pinge jäi sisse alates [esimehe] valimistest. Nagu ütlesin, Reformierakonnas oli esimest korda, kui esimees valiti kahe kandidaadi seast ja kui üks ei osutunud edukaks, siis kius ja leppimatus jäi erakonda sisse.

Miks sai kohalikel valimistel Reformierakonna kandidaadiks Tallinna linnapea kohale Kristen Michal, aga mitte Kaja Kallas, kes oli samuti selleks valmis?

See oli vormiliselt Tallinna piirkonna otsus, aga sisu mõttes...

Esiteks see, et Kristen [Michal] piirkonna juhina võttis vastutuse. Teiseks nägin seda kohana, kus olnuks võimalik erakonda liita, selleks toetasin Kristenit. Täpselt nii toetasin tema jätkamist erakonna volikogu esimehena, kuigi Siim Kallas avaldas soovi, et ehk võiks hoopis tema volikogu esimees olla. See oli minupoolne samm ühtsuse saavutamiseks.

Aga nagu aeg näitas, ei muutnud olukorda ei Kristeni toetamine linnapea kandidaadina ega talle volikogu esimehe positsiooni jätmine.

Kui palju siis tundsite, et olete erakonna tipus suhteliselt üksinda, kuigi maakonnad olid ju teie selja taga?

Ma ei tundnud end kordagi üksi, sest tõesti, kui Eestis sõitsin, oli erakonnakaaslastega ühtne klapp...

Maakondades küll, aga Tallinnas?

Siin oli minu viga selles, et oleksin võinud rohkem inimesi kaasata, kohe alguses. Mõningane leppimatus jäi sisse ja üle ei läinud. Sõbrakätt ei saa pakkuda sellele, kel käsi on rusikas.

Mitmed inimesed on öelnud, et teie olete poliitika jaoks liiga hea ja viisakas inimene, kes ei saanud partei juhatust enda selja taha. On neil õigus?

Kui minu viga on see, et ma olen hea inimene, siis olen valmis selle veaga elama. Lootsin siiralt ja loodan jätkuvalt, et Eesti poliitika saab olla lugupidav ja väärikas. Mis veel oluline – poliitikas ei saa juhtida nagu eraettevõttes, kus ütled inimesele, kes sulle ei meeldi, et homme pole vaja tööle tulla, maksad ühe kuu kompensatsiooni ja sellega on töösuhe lõppenud. Poliitikas ei ole see võimalik, inimesed on saanud mandaadi riigikokku ja nendele, kellega sa ehk kõige paremini läbi ei saa, pole võimalik öelda: homme ei pea tööle tulema.

Oktoobris 2016, pärast Reformierakonna põrumist presidendivalimistel, puhkes sõnasõna partei tollase peasekretäri Reimo Nebokati ja Siim Kallase vahel, kus Nebokat vihjas uduselt Kallase Kremli-meelsusele, sest too oli suhelnud Edgar Savisaarega. Kes seda sõnastust aitas lihvida... Michal või...?

Jutte on olnud igasuguseid, aga eks asjaosalised ise teavad.

11 kuud pärast teie valimist esimeheks, mullu 7. detsembril, andis ERR-ile intervjuu Reformierakonna auesimees Siim Kallas, kes ütles, et Reformierakond ei saa minna parlamendivalimistele, kui osa erakonnast on rahulolematu juhtkonnaga ja, et suvel 2018 tuleb teha uued juhivalimised.  Mis tunne teil siis oli?

Oli tunne, et hea Siim, kus sa oled olnud, tule ja räägi juhatuse koosolekutel. Kui mullu 7. jaanuaril juhatus valiti, oli kõigi arusaam, et selle juhtkonnaga minnakse ka riigikogu valimistele.

Aga Siimu intervjuu oli päästiku vajutamine ja ei näinud siis ka mina teist võimalust, kui öelda, okey, teeme juhatuse ja esimehe valimised...

Sama päeva raadiousutluses kinnitasite siiski, et teie kui erakonna esimehe mandaat on tugev ning nimetasite Siim Kallase sõnu „väikese inimeste grupi poolt teadlikult ja kogu aeg intriigi punumiseks“. Mis selle intriigi mõte oli?

Nagu viimasest aastast teame – leppimatus oli erakonna juhtkonda jäänud. Ja Siim on alati intervjuudes öelnud asju, mis kohati tunduvad uitmõtetena, aga hakkavad elama oma elu. Olgu see viimatine kinnisvaramaksu teema või kas ta võiks kandideerida Euroopa Parlamenti... Erinevaid mõtteid on tulnud päris palju.

Tollal... Esimene reaktsioon oli üks asi, aga siis vaatasin rahulikult olukorrale otsa ning valisin kõige ausama ja õiglasena variandi, et teeme uued juhatuse valimised.

8. detsembril tegitegi üllatuskäigu: pakkusite Reformierakonna juhatuse koosolekul, et kuna probleemide pundar on avalikult üles visatud, tuleb juba jaanuaris 2018 korraldada juhatuse erakorralised valimised ja andsite mõista, et olete valmis kandideerima. Mis käik see oli?

See oleks olnud igati loogiline, et mida kiiremini saada maha küsimus Reformierakonna siseelust, seda kiiremini on võimalik tegeleda sellega, mis Eestile oluline. Tollal ja ka praegu on selleks oluliseks rohked vead, mida valitsus teeb.

Aga te ei saanud Reformierakonna juhtkonnalt toetust?

Seal, jah, küsiti, et milleks kiirustada. Aga lõpuks sündis kompromiss, sest kui võtta suvine üldkogu, mis pidanuks olema niikuinii juuni keskpaigas ja minu esialgne mõte otsustada väga kiiresti, siis 14. aprill on erinevate mõtete keskpunkt.

Ja 13. detsembri öösel saatsite erakonnakaaslastele kirja „Ühiselt edasi!“, milles nentisite, et tuleb korraldada uued juhtkonna valimised, mis tooksid erakonda siserahu ning kutsusite kõiki koonduma Kaja Kallase selja taha, et minna ühtse meeskonnana parlamendivalimisi võitma.  Miks just Kaja Kallas, aga mitte Urmas Paet, Arto Aas, Jürgen Ligi...

Kaalusin erinevaid võimalusi ja nii tundus kõige õigem. Saame Kajaga ühtemoodi aru erakonna edasisest teest. Mõtlesin ka kohalike valimiste tulemustele, Kaja toetusele... Nõnda ma ta üles seadsin ning loodan väga, et Kajas on mehisust ja julgust minna edasi nii, et Reformierakonnas jätkub avatuse ja lugupidava poliitika joon, milles poliitkombinatoorikat ei ole.

Võibolla teie andsite liiga kergelt alla?

Seda on minu käest küsitud, et miks loobusin edasi minemisest. Aga see on koht, kus tuleb valida: kas olla riigimees või trampida oma kangusega enda soovide järgi edasi. Kuigi jah, üks juhatuse liige ju küsis toetavalt, mitu korda me peame sind esimeheks valima, et kõik sellega lepiksid. Ometi tuli hinnata, mis on Eestile parem: kas sisetülides kisklev Reformierakond või sisemiselt tugev ja väliselt tugeva toetusega erakond. Minus oli valmisolek öelda, et ei hoia toolist kinni ja annan dirigendikepi edasi.

Kas selle kohta võib ka öelda „mäss laeval“?

Ei, pigem oli teatud leppimatus. Mõistlik inimene tunneb ära, et nüüd on õige teha samm tagasi, et tulevikus teha kaks sammu edasi.

Ega te nüüd kahetse, et tahtsite aasta tagasi saada Reformierakonna esimeheks?

Ei kahetse. Sellest viimasest aastast on võitnud erakond ja mina olen tugevamaks saanud.

Üks väga ebameeldiv ja ebamugav küsimus, sest mulle ei meeldi, kui kedagi jalaga lüüakse, on Andrus Ansipi kommentaar pärast teie kirja „Ühiselt edasi!“. Eesti endine peaminister heitis ette, et teie ei saanud juhtimisega hakkama, et juht peab juhtima ja mitte halisema, kuidas juhitavad on halvad. Oli see teile nagu nuga selga?

See oli loomulikult ebameeldiv lugemine. Seda peab Andruselt küsima, miks ta nii ütles...

Ta on ise teid kolmel korral oma valitsusse ministriks kutsunud.

Vastab tõele. Olen tulnud valitsusse lappima kogu aeg mingit jama. Kõigepealt sotsiaalministeeriumi, kust oli lahkunud Maret [Maripuu], siis justiitsministeeriumi, kust oli lahkunud Kristen [Michal].

Lõpuks sain ka erakonna esimeheks olukorras, kus erakond oli väga halvas seisus, kus olime kukkunud opositsiooni, meie toetus oli langenud 20 protsendile ja seis oli suhteliselt nigel. Nüüd, kui tegin otsuse dirigendikepp edasi anda, olime olnud väga edukad kohalikel valimistel ja saavutanud viimase kolme aasta kõrgeima reitingu. Nii et mina ei näe küll probleemi...

Mis on Ansipi probleem?

Ei tahaks hakata Andrust hindama. Võibolla ta oodanuks, et suhtlen ka temaga rohkem, aga pidasin õigeks lähtuda enda põhimõtetest ning püüda võimalikult vähe tülitada eelmisi esimehi, nii Taavit, Andrust kui ka Siimu.

Detsembri lõpus otsustas teie juhatus, et Reformierakonna uus esimees valitakse 14. aprilli üldkogul. Mis sellest erakonnale muutub?

Mina usun, et Kaja Kallasel on jõudu ja julgust minna ideedega edasi ja me ei vaju tagasi endisesse, sest...

Endisesse tagatoa poliitikasse?

... sest erakonna liikmed andsid minu pakutud teele selge mandaadi. Loodan, et Kaja jätkab seda. Loodan, et meil ei ole enam sisemist pinget. Küll aga saab Kajal olema väga raske. Ta on pikalt Eestist eemal olnud. Ning kui meil peaks tekkima vajadus ja võimalus võtta taas valitsusvastutus, siis...

Kajal on olnud võimalusi valitsusse tulla, aga tal ei ole veel ministri kogemust. Nägime ka Jüri Ratase puhul, kui raske oli valitsuse kogemuseta tema esimene aasta peaministrina, kui palju eksimusi on kogenematusest tulnud. Mina soovin Kajale jõudu, et ta suudaks selle kõigega kenasti hakkama saada ja loomulikult toetan teda selles.

Kellest saab Kaja Kallase meeskond?

Seda näitab aeg. Loodan, et valitav juhatus saab talle esimeseks ja toetavaks meeskonnaks, et ei ole kuskil müstilist väikest ringi inimesi, vaid ongi erakonna juhatus, kes otsustab.

Kas ja millist rolli teie seal endale näete?

Näen jätkuvalt, et olen Reformierakonna juhatuse liige, mida ma ei saa täna muidugi ette öelda, kuni erakonna liikmed pole mulle selleks mandaati andnud. Aga kavatsen panustada maksimaalselt nii Reformierakonna kui ka Eesti tugevdamisse.

Olete sellest Kaja Kallasega rääkinud?

Eks me muidugi ole rääkinud, kuidas edasi minna. Aga nagu sellistel puhkudel ikka, esmalt ootame ära valimistulemuse.

Kas Kaja Kallas lahkus teie toetajate seast põhjusel, et ta soovis parlamendivalimistel olla Reformierakonna esinumber Harju- ja Raplamaal, aga sedasama tahtsite ka teie 

Arvan, et Kaja Kallas ei ole lahkunud minu toetajate hulgast nii nagu mina ei ole lahkunud tema toetajate hulgast.

Kui teie küsimuse teine pool lahti rääkida, siis viimased 15 aastat on kirjutamata tava, et parlamendivalimistel on erakonna esimees suurima valimisringkonna esinumber.  Selleks on Harju- ja Raplamaa. Kui see ei oleks erakonna esimees, oleks paljudel sama soov. Miks mitte Taavi Rõivas või Siim Kallas või keegi kolmas? Niisuguste vaidluste ärahoidmiseks ongi kirjutamata reegel, et erakonna esimees on suurima ringkonna esinumber.

Hanno Pevkur Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas vastab tõele, et kui saite Reformierakonna esimeheks, oli partei arvel 350 000 eurot, aga aasta hiljem on sellest saanud 860 000 eurot võlga? Mis juhtus?

Loogiline, et enne valimisi nö kogutakse rasva ja pärast valimisi makstakse võlgu. Varasematel kordadel on valimiste järel olnud erakonna kohustused praegustest veelgi suuremad, selles pole midagi eriskummalist. Peasekretär kinnitas juhatusele, et meil on maksegraafikuga kõik kenasti ja kuigi olime möödunud aastal opositsioonis, kogusime eraannetusi erakondadest kõige rohkem.

Nii et ettevõtjad ei ole Reformierakonna opositsiooni langemise järel teile selga pööranud?

Eraannetajad, ka ettevõtjad, on näidanud, et Reformierakonna poliitika on neile oluline.

Tulevikus

Kes on Eesti järgmine peaminister?

Kaja Kallas.

Kes on tema valitsuspartnerid?

Raske küsimus...

Mina tahaksin, et Reformierakond moodustaks valitsuse eelkõige paremjõududega, et see [praeguse koalitsiooni] kokkukeeratud maksujama korda teha ja anda ettevõtjatele kindlus, et neid ei nöörita, neid ei kiusata. See on kõige olulisem.

Kellest koosneks teie unistuste valitsus?

Minu jaoks on see paremvalitsus, mida juhib Reformierakond, lisaks IRL ja Vabaerakond, kui nad oleksid tugevad. Aga, võibolla ei teeks Eestile halba, et meil oleks nn suur koalitsioon – kui Keskerakond loobuks teatud põhimõtetest, siis ma ei välistaks ka Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni, et teha neli aastat tugevat tööd.

Millistest põhimõtetest peaks Keskerakond selleks loobuma? 

Pilk itta tuleks suunata pilguks läände. Ja mind ei veena paljas jutt, et leping Putini parteiga [„Ühtne Venemaa“] on külmutatud ja ohutu. Keskerakonna esimehel peaks olema piisavalt julgust öelda, et nad lõpetavad selle ära.

Kas see on ainuke märk Keskerakonna pilgust itta?

Kahjuks mitte.

Hariduses ammu kokkulepitud põhimõte, et Eesti koolides õpetatakse eesti keeles, on jätkuvalt Keskerakonna vedamisel täitmata. Kindlasti ei saa me olla päri, et kodakondsust võiks jagada niisama. Igal inimesel, kes Eestis elab, on võimalik taotleda Eesti kodakondust, milleks on kaks tingimust: sa pead tundma Eesti põhiseadust, õigusruumi ja teiseks peaks oskama piisaval tasemel eesti keelt. Ei ole väga keeruline. Aga eks vaidluskohti oleks teisigi, eelkõige maksupoliitikas.

Mida teie unistuste valitsus pööraks tagasi Ratase valitsuse otsustest?

Kõige olulisem on kindlasti maksusüsteem.

Kas kaotate 500-eurose tulumaksuvabastuse?

Selleks ei ole võimalust, tulumaksuvaba miinimum 500 eurot on juba paigas ja uut ülekohut on väga keeruline tekitada. Küll aga ma näen, et kui see 500 eurot kehtib kõigile, siis on kõigil ka ühesugune tulumaksumäär. Eesti edu võti on olnud lihtne maksusüsteem.

Tõstate natuke tulu- ja natuke käibemaksu?

See ei pea ilmtingimata nii olema. Kõigile tulumaksuvaba 500 eurot tähendab riigieelarvest 150 miljonit eurot. Kui keskenduda veel sellele, kuidas läbi teenuste ja parema maksukeskkonna riiki raha juurde tuua, siis saaks meie majanduskasv olla tänasest veelgi kiirem ning me ei peaks rääkima maksukoormuse kasvust.

Kas Siim Kallase pakutud kinnisvaramaks aitaks suurendada omavalitsuste tulubaasi?

Mina ei toeta sellisel kujul kinnisvaramaksu kehtestamist. Pealegi, meil on täna maamaks.

Reformierakonnal on kunagi olnud idee, et jagada omavalitsusele laekuv inimese tulumaks vajadusel kaheks, et kui tal on kodu Tallinnas ja suvemaja näiteks Otepääl, siis kumbki omavalitsus saab 50 protsenti. See oleks õiglane, sest see inimene tarbib ju teenuseid nii Tallinnas kui ka Otepääl, kus soovitakse ju samuti lahtilükatud talveteed või valgustust.

Milline on õige ja õiglane pensionisüsteem?

See, mis tugineb 1999. aasta pensionireformile, mille poliitilisteks isadeks olid Siim Kallas ja Eiki Nestor. Seda tuleb hoida ega pea muutma. Kõige olulisem, et inimestel on võimalus ja vajadus ka ise [oma vanaduspensionisse] panustada.

Kas pension peaks andma inimesele võimaluse mitte kõige vaesemalt ära elada?

Muidugi. Kui mõlemad abikaasad on jäänud pensionile, saavad nad hakkama. Probleem on üksikute inimestega. Meie eesmärk võiks olla, et keskmine netopension oleks umbes 40 protsenti keskmisest netosissetulekust.

Toetate seega Keskerakonna ettepanekut tõsta pensione 60-70 või isegi 100 euro võrra kuus?

Oh, jätke nüüd.

See on ju populistlik ja meeleheitlik katse päästa oma langevat reitingut ja seda, et praeguse valitsuse tulumaksureform pani puusse töötavate pensionäridega, kes kaotavad sissetulekutes. Kui ma näen, et Keskerakond kirjutab selle kevadel riigieelarve järgmise nelja aasta strateegiasse, siis võib ka midagi muud arvata, kuid senimaani on see puhas katteta lubadus.

Hanno Pevkur Autor: Siim Lõvi /ERR

Kuidas tundub, kas nüüdsed valitsusparteid suudavad riigieelarve uues strateegias kokku leppida?

Nagu Jevgeni Osssinovski ERR-ile ütles, siis suuri algatusi see valitsus enam ette ei võta. Mis tähendab, et valimisteni nad vaid tiksuvad. Ja kui nad tahavad valitsusena jätkata, siis lepivad kokku ka riigieelarve strateegias.

Kas Reformierakonna parlamendifraktsioon esitab teid märtsis riigikogu aseesimehe kandidaadiks?

Seda näitab aeg, aga see on üks võimalus ka Kaja Kallasel näidata [Reformierakonnas] taastekkivat ühtsust. Ma loodan, et jah.

Ise olete jätkamisest huvitatud?

Mina olen selleks valmis.

Kas teie kandideerite parlamendivalimistel?

Tänase seisuga ütlen, et kandideerin.

Aga Euroopa Parlamendi valimistel? 

Tänase seisuga ütlen, et ei kandideeri.

Kas vastab tõele, et europarlamendi valimistel on Reformierakonna esinumber Andrus Ansip ja nr 2 on Taavi Rõivas?

(Muigab.)

Seda ei ole otsustatud.

Kui vaatame, kes meie kandidaadid võiksid olla, siis kindlasti Andrus [Ansip], Taavi [Rõivas], Urmas [Paet], aga miks mitte ka Siim [Kallas]. Mina tahaksin selles nimekirjas näha ka tugevat naiskandidaati, sest Kaja Kallas suure tõenäosusega ei kandideeri. Nii see meie nimekiri kokku saab ja loodan, et Reformierakond võtab Euroopa Parlamenti vähemalt kaks mandaati.

Mis saab siis, kui pärast parlamendivalimisi mängivad konkurendid Reformierakonna jälle üle ja te jääte veel neljaks aastaks opositsiooni?

Ennustamine on tänamatu töö. Aga olge kindlad – me teeme kõik, et seda ei juhtuks ja vaadates erakondade toetusreitinguid, see ei  ole ka Eesti rahva soov.