Toomas Sildam: umbusaldamiste rutiin saeb ka opositsiooni usaldusväärsuse puud ({{commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Ministrite umbusaldamise muutumine rutiiniks saeb ka opositsiooni enda usaldusväärsuse puud, ütles ERR-i poliitikatoimetaja Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Selle aasta Eesti neljandast poliitnädalast on mõndagi meelde jätta.

Esiteks nägime opositsiooni algatatud ministrite umbusaldamise devalveerumist. Alguses majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson ja nüüd justiitsminister Urmas Reinsalu – mõlemad jäid ametisse ning avalikkus ei saanudki lõpuks aru, mida opositsioon neile täpselt ette heitis.

Näiteks Reinsalu puhul süüdistas Reformierakond teda ühe naistevastase vägivalda puudutava avalduse poolikus lauses. EKRE heitis Reinsalule ette, et too tahtis tuua fookuse ära president Kaljulaidi otsuselt kasutada EV100 pidulikul vastuvõtul teatrit NO99. Vabaerakond andis Reinsalu umbusaldamisega talle elutöö preemia kartellierakondliku mõtlemise eest.

Kuid juba on EKRE esimees Mart Helme teatanud, et pärast iseseisvuspäeva tahab opositsioon umbusaldada peaminister Jüri Ratast, sest see valitsus olla haavatud loom, kellele tuleb hädatapp teha.

Ministri umbusaldamine on opositsiooni üks tugevamaid käike. Selle rutiiniks muutmine, eriti kui umbusaldamised riigikogus muudkui läbi kukuvad, saeb ka opositsiooni enda usaldusväärsuse puud.

Teiseks sai selgeks, et pole see valitsus midagi nii haavatud loom. Keskerakonna ja sotside toetus IRL-i ühele vapinäole Reinsalule näitas koalitsiooni soovi kokku jääda. Eriti sotsidele oli see ebamugav kahvel, sest sisimas oleksid nad heal meelel ja kergel käel andnud Reinsalule lahkumislöögi, kõigi tema varasemate krutskite eest. Aga justiitsministri kukkumine omade käe läbi tähendanuks praeguse valitsuse lahkumist, sotside langemist opositsiooni ning võimalik, et EKRE ja Vabaerakonna kerkimist Stenbocki majja.

Seda sotsid ei tahtnud, Ratase valitsus jäi alles. Kui kauaks? Vähemalt kevadeni, kui koalitsioonis algavad järgmise riigieelarve strateegia arutelud ning IRL hakkab rääkima eelarve tasakaalust ja täiendavate aktsiisitõusude ärajätmisest. Tõenäoliselt aga kestab nüüdne valitsus märtsini 2019, uute parlamendivalimisteni.

Kolmandaks nägime opositsiooni ühtsust ja tugevust, kus erinevate huvide ja erineva maailmavaatega Reformierakond, EKRE, Vabaerakond suudavad kokku leppida ning ühineda valitsuse vastu. Nende jäine hingeõhk oli koalitsioonile ehmatav kogemus.

Neljandaks, juhivahetust ootav Reformierakond praegu pigem ei taha astuda taas peaministripartei rolli. Sest kellega oleks neil uut valitsust teha? Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega kokkuminek tundub inimsuhete tõttu vähetõenäoline, EKRE oleks mainerisk ja Vabaerakond võib tähendada liiga vaba valitsemist.

Pealegi, Reformierakonna esimehe kohta peagi Kaja Kallasele andev Hanno Pevkur pole – vähemalt mitte meeldejääval moel – kinnitanud oma soovi võtta Rataselt peaministri portfell enda kanda. Mis muidugi ei tähenda, et Kaja Kallas ei võiks seda üritada.

Esialgu aga jääb Reformierakonna tööks grillida Jüri Ratase valitsust aeglasel tulel veel 13 valimiste-eelset kuud ja rääkida nii nagu Pevkur äsja ütles, et praegune valitsus ei ole demokraatlike valimistega väljendatud rahva tahe. Mis siis, et siiski-siiski – just rahvas valis parlamendi, kes sügisel 2016 Reformierakonna opositsiooni hääletas.

Uued söed nende lõkkesse tõi uuringufirma Kantar Emor veebiküsitlus, mis tõstis Reformierakonna toetuseks 34,2 ja EKRE-le 18,4 protsenti ning langetas Keskerakonna 20,5, sotsid 11 ja IRL-i alla valimiskünnist, 4,5 protsendile. See oli valitsusele sama ootamatu nagu presidendi kantselei teade riigikontrolöri kandidaadi leidmisest just laupäeva varahommikul kell 7:45.

Kõlab riigimehelikult, kui öelda, et poliitikat ei tehta ajakirjanduse ja populaarsusküsitluste järgi. Tegelikkuses on poliitikud neis asjus väga tundlikud ja mõjutatavad. Kindlasti hakkame nüüd kuulma senisest veel rohkem valitsuse poolseid selgitusi tulumaksureformi ja aktsiisitõusude kohta, sest segadused nende teemadega on valijate keelel ja meelel Värskast Paldiskini, Sõrvest Narvani. Ning mis kindel, saame teada ka uutest lubadustest. Keskerakond juba alustas, lubades tõsta parlamendivalimiste järel pensione 100 eurot.

Ja see on alles esimene samm valimiste-eelsel konarlikul teel.

Toimetaja: Merili Nael



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: