Kirjuta Eestile | Minu elu ({{commentsTotal}})

.
. Autor/allikas: b34u_h4r13y_n47h4n_7h0m45

Ma olen Janet. Mul on rahvusvaheline nimi. Google ütleb, et mu nimi tähendab Jumala kingitust. Vene keeles tähendab see otsetõlkes: „Mina ei ole.“

Ma olen Janet. Ma olen eestlane. Või noh, tegelikult on minus 12,5 protsenti vene verd. See ei ole täpne arv, sest kuigi minu vanaema poolsed sugulased on pärit Venemaalt, siis me ei saa isegi tänapäeval täpselt mõõta kellegi põlvnemist. Mitte keegi meist ei ole tegelikult täiesti puhtalt ühest rahvusest.

Aga nii mina kui mu vanemad oleme Eestis sündinud ja Eestis kasvanud. Mina tunnen end igatahes eestlasena.

Ma olen Janet. Ma olen 17-aastane. Ma käin 11. klassis ja kirjutan oma uurimistööd … vähemalt peaksin seda kirjutama. Olen koolis käinud kauem, kui olen elanud koolis käimata. Kuigi õppida mulle meeldib, siis koolis käia ma enam ei jaksa.

Ma olen Janet. Ma olen noor. Tänase seisuga oletatakse, et meie generatsiooni eluiga on kõrgem kui kunagi varem. Sellisel juhul on mul terve pikk elu veel ees. Ma ei karda seda, pigem ootan. Maailmas on nii palju, mida avastada, mida kogeda. 

Ma olen Janet. Ma tahan minna välismaale. Nagu teisedki Eesti noored, soovin ma avastada maailma. Tahan õppida teisi kultuure, näha uusi inimesi ning koguda huvitavaid mõtteid. Tahan tunda päikest oma nahal, kogeda polaarööd ning tutvuda liikidega, keda Eestist ei leia. Tahan elada elu väljaspool Eestimaad.

Ma olen Janet. Ma ei tea, kas ma tahan pärast seda kõike tulla tagasi Eestisse. Tunnen paljusid inimesi, kes samuti ootavad hetke, kui nad saavad siit riigist lõplikult minema. Ära. Mujale. Igaveseks. Ükskõik kuhu, aga mitte siia. 

Miks? Miks ometi Eestist ära?

Aga mis üldse on Eesti? Kas see on see maapind, millel seisame, need metsad, sood, linnad, majad? Kas see on rahvus, eestlased? Või hoopis kõik need, kes elavad Eesti riigi piirides, olgu nad mistahes rahvusest? Kas see on meie riik kui konstitutsioon, oma lipu, territooriumi, valitsusega? Kas see on eesti kultuur või eesti keel, mida oleme eestlastena kohustatud säilitama? 

Või äkki on see mõte Eestist, mis igaühel on enda oma ja erineb teistest?

Ma ei usu, et keegi meist vihkaks SEDA Eestit. Mitte seda mõtet, mitte päriselt.

Kuid kui me ei vihka Eestit, siis miks ära? Mis on see tegur, mis kihutab meid kui noori Eestist minema? 

Materiaalne põhjus on kõige lihtsamini tuvastav.  Raha paneb siin maailmas rattad liikuma. Nii kalevipojad Soomes kui IT-spetsialistid Ameerikas on tihti oma teekonna Eestist välja ette võtnud just suurema palgasumma lootuses. Ja mitte ainult selle. Ka väiksemate hindade ja üleüldiselt parema elujärje.

Valetaksin, kui ütleksin, et Eesti on väga rikas riik. See pole tõsi. Eestis elab statistikaameti andmetel iga viies inimene suhtelises vaesuses. Samal ajal tõusevad poodides hinnad kordades ja palgad ainult minimaalselt. Miks peaks inimene sellisel juhul jääma siia, kus ta saab sama töö eest, mis mujal maailmas tagab korraliku elustandardi, mitu korda vähem palka?

Paljud noored lähevad välismaale õppima. Seda põhjusel, et väikese Eesti kõrgemadki õppeasutused ei suuda konkureerida nende võimalustega, mida leiab rahvusvahelistest kõrgkoolidest Euroopa Liidus või Ameerikas. Mujale õppima minemises ei ole tegelikult midagi halba, kuid paljud ei tunne pärast õpinguid enam vajadust tagasi tulla. Targale inimesele on ilmselgelt huvitavam olla ümbritsetud sarnaste võimetega inimestest, kui olla pea ainukene omasugune ühes pisikeses riigis. Pole ime, et meie tipptegijad elavad kõik välismaal. 

Veel on tunda inimestes suurt pettumust. Oleme pettunud oma riigis, valitsuses, valitud poliitikutes. „Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?“ Siseriiklikud tülid ja probleemid on kasvanud mäekõrgusteks ja konsensust tuleb tikutulega taga otsida.

Me oleme väsinud sellisest demokraatiast, kus pealtnäha miski ei parane ning poliitikud tavarahvast aina kaugenevad. Kui inimene tunneb end mahajäetuna ja nähtamatuna, siis ei suuda ka kõige tugevam isamaa-armastus tekkinud lõhesid parandada. Midagi tuleb ette võtta enne, kui on liiga hilja ja tulvavesi pääseb pragunenud tammist läbi.

Ma olen Janet. Ma olen eestlane. Ma olen 17-aastane. Ma olen noor. Ma tahan minna välismaale ja elada oma elu. Ma ei karda enda ega oma tuleviku pärast. Vahel aga kardan ma oma riigi, oma rahva pärast.

Ma tahan, et mul poleks põhjust karta. Ma tahan, et mul oleks põhjus, miks Eestisse jääda, põhjus miks Eestisse naasta. Aga kõige enam soovin ma et mul oleks põhjus ütlemiseks: „Minu elu ongi Eestis.“ •

Tegemist on Vabariigi Presidendi kõnevõistlusel „Kirjuta Eestile“ ära märgitud tööga. Kõnevõistluse võidukõne aga kantakse ette 21. veebruaril Narvas sündmusel „Eesti tänab“, kus president Kersti Kaljulaid annab üle riiklikud teenetemärgid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: