Kui riik võitleb ellujäämise eest, näib kultuur olevat midagi sellist, mis võib oodata. Samal ajal on kultuur lahingutandri keskmes. Kreml püüab hävitada
Ukraina identiteeti ja ukrainlased kaitsevad seda. Millisena näete teie sõja ja kultuuri seoseid?

Kultuur, nagu õigesti ütlesite, on selle sõja keskmes, sest põhjus, miks sõda algas,
polnud territoorium ega rahvas, vaid Ukraina identiteet, õigus olla meie ise, oma kultuuri ja ajalooga.

Nemad väidavad, et pole Ukrainat, Ukraina kultuuri ega ajalugu, tahavad seda hävitada
või teha Vene omaks. Alati püütakse rünnata kultuuri. Samas me kaitseme oma kultuuri.

Kultuur on ka tähtis kui vastupanuvõime allikas. See ei tähenda nii palju, mida sa teed, vaid kes sa oled. Kui rünnatakse sinu identiteeti, siis kaitsed ennast,
oma riiki ja oma kultuuri. Kultuur on siin oluline, sest kultuur on viis, kuidas meie identiteet on ühiskonnas kokku pandud ja loodud.

Kultuur on sõja keskmes, on riikliku julgeoleku teema. Sest kultuuri saab kasutada relvana. Seda näeme ka Venemaa puhul, kui nad kasutavad sotsiaalmeediat, filme, näitusi, muuseume, erinevaid kultuurisfääre, et mõjutada teisi ühiskondi ja rahvaid, saates oma narratiive laiemale publikule. Seepärast on kultuur ülimalt tähtis.

Soovin ka tänada Eesti rahvast ja valitsust, et seisate meiega Ukraina kultuuri kaitsel. Ka sõja muudes valdkondades, aga eriti kultuuri puhul. Sajad kultuuripärandiga seotud
paigad Ukrainas on saanud Venemaa tõttu kannatada.

Kuidas neid paiku kaitsete või taastate? Millised ressursid teil on?

Meie põhieesmärk on kaitsta ja alles hoida võimalikult palju. See tähendab muuseumide kogude evakueerimist sõjapiirkondadest. Need on ohus, tahetakse hävitada muuseume ja kultuuriväärtusi. Püüame rindelt evakueerida nii palju kui võimalik.

Teine oluline teema on hävitatud objektid. Esmalt püüame konserveerida, kui hooned on kannatada saanud. Oluline on vältida edasist hävingut tuule, vihma või lume käes. Prioriteet on päästa võimalikult palju kahjustatud hoonetest, aga ka kõike dokumenteerida, digiteerida esemete nimekirjad, kuna muidu väidavad venelased,
et kõik on nende oma.

Lisaks teeme hoonetest 3D-koopiad. Sest juba mitmel juhul on see ainus võimalus hoonet säilitada ja kunagi taastada. Näiteks Petšerski suurkloostri puhul, mis on üks olulisemaid kultuurimonumente Kiievis, millel on ka pikk hävitamise ajalugu, tegime paaril varasemal aastal mitu 3D-koopiat.

Nüüd, kui katedraal sai kannatada Venemaa rünnakus 15. juunil ja katus peaaegu hävis, on meil olemas 3D-koopia, mille järgi hoone taastada, uuesti üles ehitada ja seda taas maailmale näidata.

Ütlesite, et kultuur on osa vastupanuvõimest. Kui palju te teadlikult kasutate seda ühiskonna mobiliseerimiseks?

Meie ei kasuta, vaid ühiskond teeb seda ise. Näiteks Kiievi teatritesse või kontserdisaalidesse on pileteid raske saada, sest inimesed tahavad hoida sidet kultuuriga.

Kultuur on tervendav. See on väga oluline kriisiajal, kui on palju stressi. Siis on vaja millelegi toetuda ja kultuur on see turvaline keskkond. See pakub turvalist ruumi,
kus mõelda ümberringi toimuva üle.

Üks kultuuripoliitika nähtav aspekt on avaliku ruumi kujundamine ja monumentide kõrvaldamine. Ukraina on maha võtnud hulga nõukogude liidrite monumente, aga ka kirjanike monumente nagu Aleksandr Puškin, Mihhail Bulgakov.

Kas saaksite veidi selgitada tausta? Kust läheb piir, milliseid monumente kõrvaldate ja miks?

Kultuur on osa poliitikast. Iga kunstiline žest on ka poliitiline. Me mõtleme, miks on selliseid maid ja kohti, kus seisab mõni Puškini monument, kui kusagil teises kohas neid pole.

Veidral kombel läheb liin kohakuti endise NSV Liidu piiriga. Küsimus polnud selles, et rahvas oleks Puškinit nii väga armastanud. Ei olnud mingit suurt vene kirjanduse austajaskonda. See oli üks imperialismi sümbol, kuidas Venemaa üritas muuta seda ruumi vene ruumiks. Vene maailmaks, nagu nad ütlesid.

Selleks kasutati kultuuri, religiooni, teisigi vahendeid... Relvana, et pikkamööda, pehmelt, aga vahel ka mitte nii leebelt kasutada jõudu, et paik enda omaks muuta.

Täna on ukrainlastel sellist kirjandust või kunsti raske mõista. Selle agressiooni ja valu
tingimustes, mida iga päev kogeme. Ukrainlaste jaoks, kes näevad iga päev surma, pinget ja valu, on talumatu vaadata neid monumente ja sümboleid nende elukeskkonnas.

Seepärast on oluline tekitada turvaline psühholoogiline ruum, kus inimesed saaksid rahus elada ja kus ei peaks nägema midagi, mis tekitavad halbu mälestusi. Sellest samast kultuurist, millega nad meid tapavad.

Teine teema on Vene ja Valgevene sportlased, kes üha rohkem naasevad rahvusvahelisele areenile. Mida sellisest arengust arvate? Kuidas peaksid teised sportlased, näiteks Eesti sportlased, käituma või nendega suhtlema?

Me teame, et Eestil on selles küsimuses väga hea poliitika. Suur tänu teile selle eest. Meie vaatenurgast on teemal mitu mõõdet. Esimene on inimlik mõõde. Kui kusagil võistlusel kohtuvad Venemaa sportlased Ukraina sportlastega, kes kaotavad Venemaa rünnakutes oma sugulasi, õdesid-vendi, kes peavad istuma varjendis, selle asemel, et olla spordisaalis, siis nendel pole turvaline olla kõrvuti Venemaa sportlastega, kes on vahel ka Vene armee liikmed või armee spordiklubide liikmed. Kes on saanud medaleid ja autasusid Venemaa kaitseministeeriumilt.

Venemaa kaitseministeeriumi jaoks on sport osa nende jõust. Osa nende viisist,
kuidas näidata oma jõudu maailmale. Nad kasutavad võimalust näidata Venemaa mõju, ka Venemaa lippu. Riigilipp ei tähenda ainult sporti või kultuuri, see on ka osa poliitikast.

See pole poliitiline žest, mis meil oleks ühine. Meie jaoks on see poliitiline sümbol
meie valust, ukrainlaste surmast. Meie jaoks on talumatu suhtuda sellesse kui millessegi normaalsesse, sest naabrit tapma minna ei ole normaalne.

Milline näeb teie arvates välja Ukraina pärast sõda?

Loodan, et saame teha ülesehitustöö, põhinedes sellel, mis on praegu. See tähendab õitsvat kultuuri ja soovi olla meie ise. Ja elada normaalset elu. Aga koos sellise toetusega ja solidaarsusega kõikjal maailmas, eriti siin Eestis... Loodan, et kui sõda ükskord lõpeb, on meil palju loomingulist potentsiaali, et ehitada koos paremat maailma, elada rahus, solidaarsuses ja toetuses.

Sooviksime kutsuda kõiki pärast sõda Ukrainasse, et seda tunda, kogeda. Ja et meie saaksime tänada kõiki, kes seisavad meie kõrval täna.