Kirjuta Eestile | Me juba oleme viie rikkaima hulgas ({{commentsTotal}})

.
. Autor/allikas: Rain Kooli/ERR

Olen viimastel kuudel kuulanud peamiselt eestikeelset muusikat. Suur roll on Rujal, aga ka täitsa ärkamisajale lähenevatel lugudel. Kõnnin õhtupimedas mööda Hiiu tänavaid rongijaamast kodu poole ning kuulan. Kuulan, kuidas meie – eestlased – end vabaks laulsime. Õigemini ma ise küll polnud füüsiline osa sellest aktsioonist, kuid oma emotsioonides tunnen end siiski killuna sellest. 

Eestlast peetakse üsna enese sisse elavaks ning üksinda hakkama saavaks. Millegipärast tunnen mina eestlasena hoopis (isegi meeleheitlikku) soovi olla osa millestki. Ma tahan kuuluda seltskonda, luua sidemeid, tekitada traditsioone ning kujundada teatavat kultuuri.

Tihti võib kuulda lauset „Eesti on nii väike!“ On jah! Äärmiselt vahva minu arvates. Kas ei ole põnev ette kujutada, et märkad mõnd huvitavad inimest kuskil Haapsalu keldriantikvariaadis ja mõne kuu pärast võite kokku põrgata Peipsi peal kala püüdes?

Mõeldes nüüd ükskõik millise riigi struktuuri peale, kirjeldaksin selle juurestikku järgmiselt: riigi tervikliku pildi määrab kultuur, kuid ka selles tunnetatavad emotsioonid. Kultuuri omakorda kujundavad rahvas ja keel.

Eesti kultuur on rikas, sellele ei saa keegi vastu vaielda. Ma pole kunagi aru saanud sellest viie rikkaima riigi hulka pääsemisest. Me juba oleme ju seal. Meie rikkus on inimesed, kes loovad oma olekuga kõike ümbritsevat. Iga inimene, absoluutselt iga persoon annab mingigi mõjutuse ühiskonnale. Olgu see siis positiivne või negatiivne, ei olegi tähtis, jälg on jälg ning just selline nagu see olema peab.

Eestlane võib uhkusega ette võtta oma sugupuu ning riburadapidi sealt oma esivanemaid ette lugema hakata: F. R. Kreutzwald, A. H. Tammsaare, J. Hurt, V. Panso, E. Hermaküla, E. Abel, L. Laats, S. Reek, B. Alver, L. Ulfsak... Mõelda vaid, mida kõik nad oma mõtete, ideede ja eelkõige julgusega on korda saatnud.

Tänapäeva noortel on nõnda hea varamu ees, et oleks patt selline eeskuju ja võimalused kasutamata jätta. Õnneks on ka 21. sajandi noored julged. Muidugi on mul ääretult suur austus praeguste suurte ja kogenud tegijate vastu, kuid veelgi suurema uhkusega vaatan ma oma põlvkonna rahvast.

Mitte et peaksin meid eelnevatest põlvedest paremaks. Oleme küll selle maailma tulevik, kuid ei, paremaks end nimetama ei hakka. Kuid vaadates vanemaid inimesi tekib mul endalgi motivatsioon jõuda kuhugi nõnda kõrgele, teha ära midagi teiste jaoks, riigi jaoks – aga puutudes kokku omavanustega näen ma, milleks iganes keegi on võimeline ning et ma juba olen ka siin, elades nendega sama ajajärku, kuigi võib-olla mitte astudes samu radu.

Ma näen kõrvalt, kui andekad võivad nad olla muusikas, spordis, teaduses, kunstis ning ka mina elan praeguses hetkes oma võimete piiril. Mul on respekt nende noorte inimeste vastu, kellest – ma tunnen – ei saa üle olla ja kes arenevad pidevalt koos minuga, ikka sinna meie klassikute poole sammudes.

Armastus pidavat tekitama mingit kohati kirjeldamatut tunnet, kuskilt natukene kõditama, veidikene seest soojaks tegema, vahel panema kõhuõõnsuses lausa kõrvetavalt tundma. See on selline tunne, et süda on paha, aga nii paha, et enam paremaks ja toredamaks minna ei saa.

Muidugi olen ka mina paaril juhul seda tundnud mõne üksikisiku puhul, kuid midagi selletaolist tunnen ma iga kord rääkides oma kodumaast. Kui ma näen, millega minu inimesed hakkama saavad, milline on loodus- ja linnakeskkond me ümber, milliste ulmeliste ideedega välja tullakse, millist muusikat luuakse, millist kirjandust kirjutatakse, kui ma näen, kuidas lehvib sinimustvalge.

See tunne on mul iga aasta 24. veebruari hommikul, kui ma külma trotsides Eesti hümni laulan ja pingsalt ootan sinimustvalge ilmumist Pika Hermani torni. Laul, mis tekitab minus alati teatava värina, on „Eesti lipp“. Selle ajal tundub, nagu tunneksingi isiklikult igaüht oma kõrval. Nagu ma olekski olnud osa sellest, kui meie maa sai vabaks.

Ilmselt ma olengi, me kõik oleme. Ma soovin juubeli puhul – ja muidu ka – kõigile veel rohkem selliseid hetki, kus nad tunnevad end tükina puslest, rajana teest ning inimesena rahvast. Armastavad seda rahvast, kultuuri ja keelt, sest tõeline ja õiglane armastus on võib-olla üks neist ainsatest asjadest, mis loob rahu! •

Tegemist on Vabariigi Presidendi kõnevõistlusel „Kirjuta Eestile“ ära märgitud tööga. Kõnevõistluse võidukõne aga kantakse ette 21. veebruaril Narvas sündmusel „Eesti tänab“, kus president Kersti Kaljulaid annab üle riiklikud teenetemärgid.

Toimetaja: Rain Kooli



EV100: galeriid, videod, arvamused

Tiit Ojasoo

Tiit Ojasoo 104 kirjast: rünnati ka neid, kes ei ole üldse milleski süüdi

Eesti vabariigi kontsertlavastuse üks lavastajatest Tiit Ojasoo märkis Äripäeva raadio saates "Persoon", et 104 kiri kindlasti mõjutas lavastuse ettevalmistusprotsessi ja tegelikult mõjutas ka täiesti süütuid inimesi. Sealhulgas tema ja Ene-Liis Semperi lapsi, mistõttu tõstatas Ojasoo küsimuse, et kas see kiri nende allkirjadega üldse täitis oma loodetud eesmärki.

ERR-i kirjutusvõistlus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: